25. november 2018

Kallis Päevik, käisin turul.
Turg meil asub keset linna,
jube tülikas on sinna
autoga mul üldse sõita,
kuid kuna lootsin aega võita,
siis bussiga ei tahtnud minna.
Kuskil polnud parkida,
kõik kohad olid juba võetud,
parkisin siis lihtsalt murul.
Ja kuigi tuleks märkida,
et rahvast oli rohkelt,
minu jaoks jäi valik lahjaks,
osad letid lausa tühjaks
miskipärast olid jäetud,
ei saanudki sealt toidukraami.
Kuid minul tekkis kohe plaan.
Kuulajaid siin oleks palju,
akustika on õudsalt hea
selles turuhoonemajas,
häältki tõstma ma ei pea:
siin enda valimisreklaami
ma esitaks reaalajas.
Kuigi minu erakond
vaevalt seda üldse vajas,
küll mõne ikka õnge saan.
Hiilisin siis tasahilju
ühe tühja leti taha.
Leti taga seisis känd,
millel pikka aega saetud
oli ilmselt lihakehi,
nüüd vaid katva tolmukihi
alla jäljed olid maetud.
Panin turukoti maha
ja alustasin oma kõnet,
loomulikult luulevormis.
Möödus vaevalt mõni minut,
kui üks turvamehe vormis
turske naine astus ligi,
müügiluba nõudis minult,
kampaaniaplakatit siis nägi.
Naeratasin, aga tema
mu stand-up show‘le lõpu tegi.
Ütles veel, et sellist jama
annab ikka välja mõelda.
Unustasin “tänan” öelda,
nii kiirelt pistsin punuma.
Mind turva pilguga takseeris,
kui treiler autot mul pukseeris
muruplatsilt minema.

1. november 2018

Kallis Päevik, mul on uudis!
Pärast raskeid päevi, öid
mil lihtsalt lamasin ma voodis,
nii raskelt elasin ma üle,
et palgatöölt sain sappa sule,
kuigi mina olin süütu
kannataja ses skandaalis,
ma ei tahtnud teisi töid,
rohkelt pakuti mul neid.
Kuid ma ei ole enam töötu!
Ja kuigi see on jube tüütu,
ma pean ju toitma laste suid,
muidu kaebavad veel koolis.
Käib saatus kummalisi teid,
vahel üllatab see meid:
nüüd teenin abipolitseid.
Olgu peale, et ei maksta,
kuid anti vorm ja kumminui
ja õpetati, kuidas peksta
pätte vastu jalgu, päid
ning veel valuvõtteid häid
seal väljaõppel rohkelt sai.
Ja koera kaasa võtta võisin,
tal on õudsalt terav nina,
lausa trühvli leidis ükspäev,
kui temaga ma metsas käisin.
Ka süüa tema eest ei peida,
asi tal siis narkot leida,
see ei ole mingi vaev!
Ja juba lubatigi meid
tänavatele patrulli,
kõik kui kellavärk seal käis.
Igatahes nüüd siis mina
teenin korrakaitses riiki.
Siin ei teeni rasket rulli,
kuid töö nii lihtsana mul näis.
Kodus ikka pole sööki,
aga taskud on mul triiki
helkureid ja kommi täis.

8. oktoober 2018

Kallis Päevik, tulen töölt.
Mu hooplemise tulemus:
(vt. eelmist sissekannet)
tänaseks on ülemus
kahjuks muutnud oma meelt,
ka juhatus on tema poolt,
neil otsus oli ühine.
Uskumatu! Ma sain kinga!
Öeldi, et mul pole annet.
Kõigist hüvedest jäin ilma,
palgalisaga sain tünga
ja mul juhatajaks saada
lootus oli tühine.
Uhkeist kontoritest mööda
nüüd ma kõmbin koduteel.
Veeretan siin mõttelõnga,
mu tavaliselt rõõmus meel
on süsimustast mustem veel.
Trotsin külma tormiilma,
vingelt tugev küljetuul
kõrvale mind juhib teelt,
ka taskutes võib tunda tuult.
Juba tunnen halba ennet,
närviliselt närin huult,
kuid sõnadesse seda tunnet
panna pole võimalik.
Seega jutt ei tule pikk.
Kõik nii mõtetuna näis.
Mulle aitab, mõõt on täis.
Üksainus mõte peas mul käis.
.
.
.
Ma teen ise oma firma.
In your face, this is karma. 

23. september 2018

Kallis Päevik, ostsin ratta.
Seni olin käinud jala,
kuid mu kolkast koduküla
küllalt kaugel asub linnast.
Bussisõit on liigne luksus,
ei taha rääkidagi hinnast.
Pole meil siin kuskilt võtta
bussisõitu ilma eest,
nagu raadios ükspäev rääkis.
Pea iga päev ma olin hätta
jäänud töölejõudmisega,
ülemus mul hüppas turja
oma korranõudmisega.
Süda topeltkiirelt tuksus,
ma veidi pelgan seda meest,
vaid vehkis kätega ja röökis
sõnu valimatult näkku,
küll võis teha häält ta kurja,
uksel iga kord lõi lokku.
Läbi käisin tulest, veest
et saaks rattaraha kokku.
Leivakõrvast niigi nappi
enam ma ei ostnud poest.
Tühjendasin riidekappi,
et kirbuturul müüa maha
kaltsud, mis on läinud moest.
Ja täitsa ulme, millist pappi
võib saada tühja taara eest.
Tööl ületunde tahtsin teha,
taas tekkis sellest tüli,
sest ülemus mul palgaraha
nende eest ei tahtnud maksta,
nüüd siis hoopis minul tuli
see verbaalselt välja peksta.
Minu töö ja vaeva vili –
seisab toas mul ratas uhke,
kuid väljas sajab, algas sügis,
üks põlluhiirgi tuppa trügis.
Kui praegu välja ajaks ratta,
ma jääks kohe kinni mutta
me kehval külavaheteel.
Kuniks tee on jälle tahke,
boss mul oli nõnda lahke,
ju oli muutunud ta meel,
et andis auto tööle sõita –
võimas maastur neliveoga,
pole näinudki nii suurt,
ka piiranguta küttekaart
ja veel palgalisa peoga.
Ju ma olen seda väärt,
mulle kohe meeldib võita.

24. juuli 2018

Kallis Päevik, tulin äsja
ühest erilisest paigast.
Sel ümberringi kõrge tara,
seestpoolt kostus kisa-kära,
kuulsin kõrvulukustavat müra,
nägin silmipimestavat sära.
Pisut alla poole palgast
andsin sissepääsuks ära,
kuid sain vastu ainult asja,
mis käib rõngaks randme ümber.
Tehing tundus esmalt ämber,
kuid raha – see on ainult number
ja mis mul targematki teha.
Platsil lookles järjekord,
milles oli rahvahord
moodustanud inimrea.
Seisin sabasolijate taha,
ettepoole polnud näha.
Mis seal pakuti, ei tea,
sest rivis täpselt minu ees
seisis niisugune mees,
kel mu vaate varjas keha
ja ta hiigelmõõtu pea
päikselgi ei lasknud paista.
Ma ei jõudnud enam seista,
panin seljakoti maha,
seadsin ennast selle peale,
pihkudesse peitsin lõua
ja mõtlema jäin kõikse heale,
kui järg minuni kord jõuab.
Ootasin seal tunni, kaks,
juba kiskus hämaraks
kui unelmaist ma ärkasin,
nii neisse olin vajunud,
nüüd tualetti olnuks vaja.
Vaevalt seda tajunud,
kui ees mul seisis väike maja,
sel “WC” silti märkasin
just täpselt siis, kui vajasin.
Küll tol hetkel tundsin rõõmu,
end kiirelt püsti ajasin.
Võtsin suuga suure sõõmu
veel kraanist külma kosutust,
niiet väiksest valamust
lendas põrandale vett.
Mu kasutatud taskurätt
seal leidis korduvkasutust.
Rohkem ühtki elamust
ma seal paraku ei saanud,
vaid loetud hetked olid jäänud,
pea sulgetigi asutust.

17. juuni 2018

Kallis Päevik, käisin ära
seal Tallinnas ma lõpuks ikka.
No täitsa lõpp, kus olid hinnad,
kuid ma ei tee sest juttu pikka.
Toimus Blogiauhinnad,
millest siin on olnud kära.
Kitsa kleidi panin selga,
mis lõi letti minu…(kurvid),
muud mul lihtsalt polnud kanda,
ja kõrgeil kontstel kingad jalga.
Sel peol ju mugavalt end tunda
etikett ja tava keelas.
Igalt poolt mul higi voolas,
tuld lõid kontstest varbad-kannad.
Peent glamuuri, välist sära
oli küll seal hoopis rohkem
kui vallas meil kultuurimajas,
kuigi seal on diskokera.
Linnas ikka kõik on uhkem.
Ma ei saanud auhinda,
see ka tuju nulli ajas.
Midagi võiks ikka anda,
miks ma üldse tulin siia?
Õnneks anti hästi süüa
ja tasuta sai…(morssi) juua,
millest hommikul mul pea
tõsiselt veel andis tunda.
Kuid kõik on hea, kui lõpp on hea –
päike paistab, lähen randa.

4. juuni 2018

Kallis Päevik, käes on suvi.
Ükspäev võtsin reisi ette,
tahtsin sõita pealinna.
Mul veidi asja oli sinna,
lisaks ammu tekkis huvi
kordki suurde linna minna,
vaid üksnes unistuses helges
olen uidanud seal tihti.
Nüüd siis võtsin asja kätte.
Juba päris varavalges
olin platsis rongijaamas.
Kioskist ostsin värskeid lehti
ja vaksalis veel käisin söömas
ning just nõusid ära viimas,
kui ma aknast õue nägin:
Tartu-Tallinn rong seal kulges.
Rongiuksed läksid lahti,
perroonil algas kiire sagin.
Nüüd mul polnud enam mahti
mõelda ega teha muud,
ka mitte tühjaks süüa suud,
kui anda valu jalgadele.
Vaevalt koti õlgadele
kiirustades suutsin heita,
kui rong uksed juba sulges
ning jõudis jaamast ära sõita,
jättes jahmunult mind maha.
Šokk halvas hetkeks kogu keha,
juskui nõrgaks võttis jalust.
Rong kadus silmapiiri taha.
Ma ei teadnud, mida teha,
sealsamas pingil leidsin koha.
Õnneks oli mul veel raha.
Sisse kassaluugipilust
lükkasin ma rahatähe.
Kassas istus tüse tädi,
kes veel sõimama mind pidi,
tuju oli niigi nadi.
Selgus, raha andsin vähe,
see ei tulnud mulle pähe,
kuid nüüd oodata mul kästi.
Siis viskas luugist pileti,
peent kirja sel jäin lugema,
ei paistnud kellaaeg sel hästi,
kui silmanurgast nägema
järgmist rongi juhtusin,
sel uksi juba suleti
ja valjult veel signaali lasti.
Mu ihukarvad tõusid püsti,
hambad läksid vihast risti.
Selsamal hetkel kohtusin
ma jaamas mustlasnaisega,
kes vestles valjult teisega,
siis pilgu minu peale pööras
ja järsult käest mul kinni haaras,
et ma ei saaks vist pageda.
Mustlasnaine nägi ette,
et ma ei tohiks üldse mitte
täna kusagile sõita,
ta ei selgitanud, miks.
See jäigi arusaamatuks.
Ja et lotoga võin võita,
mu käelt sai seda lugeda,
kuid needus tuleb võtta maha.
Andku kõigepealt ma raha
ta sugulaste toetuseks,
10 euri oli taks.
Miskit sisemine hääl
mu sees vist püüdis öelda,
kuid tundus väga soodne diil,
mis seal ikka mõelda,
sest senist ebaõnne veel
ma ei tahtnud kogeda.
Sentidest ma püüdsin saada
teenustasu kokku, aga
need ei sobinud vist talle.
Rehmas ainult käega mulle.
Samal ajal sõitis jälle
Tartu-Tallinn rong must mööda
nii et tuulekeeris taga,
nägin ainult rongi saba.
Lõuna oli läbi juba,
ma ei tahtnudki nii väga
enam rongisõitu teha
ega Toompea torne näha
ega vanalinna maju
ega Kadriorgu kaeda
ega sealset lossiaeda.
Võtsin takso, sõitsin koju.

4. mai 2018

Kallis Päevik, anna andeks,
aga mul ei ole olnud
kirjutada sulle aega.
Vahepeal on ette tulnud
meil siin igasugust jama.
Juhtus taaskord täpselt sama,
nagu juba korra varem.
Vares tegi naabri aeda
sellel aastal jälle pesa.
Naaber tõstis kohe kisa,
ju peab seda halvaks endeks,
ta üldse kõige pärast halab.
Tema arust oleks parem,
kui ka puudel poleks lehti,
poleks linnulaulu, päikest,
ühtki kerget tuuleiili,
ei murus värskeid võililli
ega öises taevas tähti
ja ka vana vahvat siili,
kes meil lehekuhjas elab.
Minu meelest ta ei salli
seda konnakestki väikest,
kes mu kastmistünnist pääses,
toas mul teadvusele naases
ning hiljem tema aias nähti.
Igatahes oli jälle
naabrimehel kisa lahti,
sest puu all olid oksatükid,
see ei meeldinud ju talle,
ja auto esiklaasil plekid.
Naaber uurimise teostas:
vares tema auto reostas.
See vaid nalja pakkus mulle,
terrassil tegin lahti õlle,
mis lisas veelgi õli tulle
ja kassi võtsin endal sülle.
Minul nägu naeru täis,
tõotas tulla põnev õhtu.
Vihaga tõi toast ta püssi,
tõstis püssitoru üles.
Ühe silmaga siis sihtis,
ju ta tapvalt lasta tahtis,
kuid laskis hoiatavalt õhku.
Mina aga hoidsin kassi
kindlalt kinni oma süles.
Aeg järsku aeglasemalt käis,
vähemasti nii mul näis:
hoopis mind mu naaber vahtis,
pilgus vihaleek tal põles
ja ennenägematu põlgus,
püss tal oli kindlalt palges.
Kõik see juhtus nagu filmis,
siis pilt läks mustaks minu silmis.
Justkui uks mu taga sulgus,
eemal paistis kutsuv valgus,
udukogus seisin valges,
ümberringi tühi väli,
keegi minu suunas tuli…
Ja siis järsku nagu oli
naabri häälekaja kosta,
ta nägu vaatas mulle näkku.
Ta ei tahtnudki mind lasta,
vaid vana aiatool mul kokku
suure raskuse all vajus.
Kass, va vana pudulojus,
on vist kaalus juurde võtnud,
tema suure kere tõttu
ma napilt oleks elu jätnud,
kukkumine võinuks tappa.
Õnneks naaber tuli ruttu,
aitas maast mind tõusta püsti,
talutas veel kaenlas tuppa,
sest ma ei tundnud ennast hästi,
ju pea vist olin ära löönud.
(Ausalt, ma ei olnud joonud!
Õllest, mis mul maha kukkus,
lainetas seal ainult loik.
Kass, va sunnik, seda lakkus,
terrassil sellest veel on laik.)
No vot siis, niisugune seik.
Õnneks lõppes hästi kõik.
Nüüd varesel on pesas pojad,
konnakullesed on sajad
naabri pool basseinivees
vahvalt kubisemas sees.
Ja ma sain uue aiatooli.
Ning õllest enam ma ei hooli,
kuigi naaber tahtis lasta,
kui aitasin tal autot pesta.

8. aprill 2018

Kallis Päevik, viimaks ongi
kevad jõudnud Eestimaale.
Veel üleeile vihma valas,
viimne lumi kiirelt sulas
sooja kevadpäikse lõõsas.
Tegin kraavi sulaveele,
mis mu murul jäänud vangi
iseloodud järvesängi,
oma krundilt naabri poole,
et vesi läheks sinna teele.
Praktiliselt terve päeva
mina tegin aiatöid.
Uue välimuse said
iga viljapuu ja põõsas.
Küll olid vintsked oksad, kuid
rohkelt kärbitud sai neid.
Loodan, et see tasub vaeva.
Aiamaad ma veel ei kaeva,
ei jõua mina taguda,
labidaga raguda
läbi sellest igikeltsast.
Nagunii ei pääse naadist,
orasheinast ega maltsast.
Kasvuhoone kastmisvaadist
lasin välja surnud konna,
ju läks ta talvituma sinna,
vaesekene külmas hukkus.
Vaatepilt ei olnud ilus,
kui ta vaadist välja kukkus.
Tahtsin tedagi siis saata
sellesama naabri aeda,
jälgisin ma veidi aega,
et ega naaber aknast vaata.
Kuid siis selgus: konn on elus,
ta seal tünnis ainult tukkus,
nii need kahepaiksed teevad.
Tahtsin konna tuppa tuua,
anda talle sooja juua
ja siis miskit maitsvat süüa.
Mida küll need konnad söövad,
kiskjateks on nad ju loodud?
Meenus mul see väike puuk,
kes hiljuti sai koju toodud,
kui ma olin metsas käinud,
see olnuks praegu sobiv söök.
Kahjuks puuk nüüd oli läinud.
Mina juba mõnda aega
polnud teda rohkem näinud,
ju läks ta ise teise kohta
ja oli ilmselt ära söödud.
Või äkki naaber pani pihta
ja viis mu puugi enda aeda…

21. märts 2018

Kallis Päevik, täna taas
käisin kodulähedases metsas.
Veel rohkelt oli lund seal maas,
koorikuga lume sees
lookles metsarada kitsas,
silmapiiril kaugel ees
aga paistis loojuv päike.
Läksin mina rada mööda,
kui nägin ühe männi otsas
toksis linnukene väike
lahti üraskite käike.
Ei saanud toitu tal seal olla,
kõik tükid lihtsalt viskas alla,
sest ega männikoort ei sööda.
Lind paistis üsna kuri,
sest ka pekki ega teri
neile metsa ju ei tooda.
Peksis nokaga ta koort,
täie jõuga mändi suurt
justkui tahtnuks maha lüüa,
et saaks midagigi süüa.
Endalgi ei oleks tuju.
Minul aga jõudes koju
jälle kaasas oli saak:
üks talveunest virguv puuk.
Ei raatsinud ma õue viia
seda väikest armsat puuki.
Linnud leidku ise sööki!
Tegin puugist pildi siia:
*
Koera aga sedakorda
metsa kaasa ma ei võtnud,
meenutades seda korda
ja üpris kohutavat tunnet,
kui mind silmad olid petnud
ja mu koer mind oli jätnud
piinlikusse olukorda.
(Vaata eelmist sissekannet.)

17. märts 2018

Kallis Päevik, ära naera,
aga täna oma koera
viisin metsa jalutama.
Ikka tuleb viia, muidu
kõht tal hakkab valutama.
Algul jooksimegi võidu.
Mul vaid kergelt palgeil higi,
kui juba koer vist ära väsis
või ta kaugelt jänest nägi
ning rajalt minekut mul tegi.
Nägin, eemal miskit räsis,
mina läksin ka siis ligi.
Koer kraapis üles mätta,
mille alt ma leidsin peene
väga haruldase seene,
seeneriigi puhta kulla –
kallihinnalise trühvli!
Koer mul tegi suure teene!
Ei julgenud ma käega võtta,
jooksin koju, võtsin kühvli,
kuigi kartsin trühvlit jätta.
Õrnalt eemaldasin mulla…
Küll andis selle peale tulla:
koer ise jättis mätta alla
ja hoopis kinni tahtis katta
selle halvalõhnalise meene.

8. märts 2018

Kallis Päevik, täna nägin
rohkelt mehi väljumas
kohalikust lillepoest.
Õnneks pole läinud moest
komme tuua lilli naistel.
Poe sees ja väljas kiire sagin,
õhus aga heljumas
oli kummaline lehk.
Mõtlesin, et higi ehk,
üsna palav seal vist teistel.
Kummalisel kombel polnud
meestel, kes poest välja tulnud,
süles lillesülemeid
ega käes ka lõikelilli.
Kas ei jätkunud seal neid
või mängivad nad lihtsalt lolli?
Mingid võrgud olid vaid
topitud neil ostukotti.
Mehed ostsid sibulaid.
Mõned suuri, teised väikseid
kullakarva mugulaid,
mida istutada potti,
et saaks rohelisi pealseid.
On kevadel ju kallim kullast
see, mis võrsub välja mullast.

24. veebruar 2018

Kallis Päevik, jälle mina
kurdan sulle muret, kuna
meil on, nagu ikka, täna
presidendi vastuvõtt.
Kuid ütlen kohe ära, et
mind ei kutsutudki sinna.
See põhjustas mus meelehärmi,
tundsin hinges pettumust,
meel mul oli õige must.
Oleks väga tahtnud minna
siiasamma Tartu linna
sinna hiigelsuurde ERMi,
seal sees ma pole käinud,
ainult väljast olen näinud.
Et leevendada masendust,
vaja läheks rohkelt jäätist,
enneolematut kogust.
Eestis poed on kinni vist.
Otsustasin minna Lätti.
Juba üsna kaugel kodust
nägin justkui Balti ketti,
rohkelt rahvast ühtejutti
oli Läti poole teel.
Minul oli hea meel,
et keegi ERMi läinud polnud,
vaid olid hoopis Lätti tulnud.
Kõik sõitsid mööda alkopoest,
on odav õlu läinud moest,
me ei vaja seda jampsi.
Rahvas sööstis toidupoodi,
rabati seal hullumoodi
ainult soodsat saldejumsi.

15. veebruar 2018

Kallis Päevik, ma ei varja
ega salatse su ees.
Ma sain täna ühe kirja.
Mul muidu tühi kirjakast,
vahel harva mõni kiri.
Kirja saatjaks võõras mees.
Keegi Andrew Aafrikast.
Tema onu äsja suri
ja jättis talle palju raha,
mida ise ta ei taha,
hoopis mulle Andrew tahab
suure kingituse teha.
Soovib raha mulle anda,
kasvõi kohe üle kanda.
Sada tuhat, maksud maha!
Ei suutnud uskuda ma õnne,
kuigi Andrew’d ma ei tunne.
Kuid esmalt onu vaja matta.
Tehku mina ülekanne,
aidaku tal kulud katta
ja veel lennupilet osta.
Ei teadnud kohe, mida kosta.
Mitte kuidagi ei sobi
ligimest ju jätta hätta,
maapeale kadunukest jätta.
Kuid raha polnud võtta kohe,
endalgi on teist na vähe.
Mõtlesin siis asja läbi,
lugesin ma veelkord kirja.
Ja kuigi tunnistada häbi,
otsustasin, ma ei varja,
matustele saata pärja.

13. veebruar 2018

Kallis Päevik, kas sa tead,
et täna oli vastlapäev?
Kuidas sina seda pead?
Mina ainult kukleid teen.
Vastlakuklid said küll head,
kuid nende tegu oli vaev,
ütleks isegi, et piin.
Juba algus kiskus nihu,
kui soojalt tükki läks mul piim,
piisavalt ei olnud jahu,
ahi oli liiga kuum,
põrandale kukkus muna
ja rasvaplekk jäi sulavõist
minu lemmikpõllele.
Väliselt ei saanud neist
kuklitest mul ükski kena.
Kuid aplad sööjad, kellele
oli välimus ükskõik,
kiirelt nahka pistsid kõik.
Vaid üksainus kukkel tallele
õnnestus mul vargsi panna,
tegin vaikselt lahti ahju
ja peitsin kukli ära sinna.
Ent lasin kõrbema sel minna
ja ikka saadi hais se’st ninna.
Mul hakkas endast väga kahju.
Õnneks jagus vahukoort,
see leevendas mu kurbust suurt.

Aga sõbrapäev on homme.
Siis on ju niisugune komme
ja kohe hommikul ma ootan
rohkelt lilli, kinke, komme.
Nagu Hollywoodi filmis mõnes,
mida salaja ma vaatan.
Kui mitte päriselt, siis unes…

31. jaanuar 2018

Kallis Päevik, ma ei ole
juba õige mitu kuud
mingisugust trenni teinud,
täitsa käest on vorm mul läinud,
endal vaadatagi kole.
Kogu aeg on miskit muud
tähtsamat mul teha vaja,
koju kaasavõetud tööd
või kütta, koristada maja.
Igatahes võtsin nüüd
lõpuks iseennast kätte
ja ikka kohe suurelt ette:
kavatsesin jooksma minna
meie külast Tartu linna,
neli kilomeetrit sinna,
teine neli jälle koju.
Algul polnud üldse tuju,
ka dressid läksid vaevalt selga.
Jalanõusid pannes jalga,
kummardudes, mitte kükkis
napilt vigastasin selga,
valu mõlemasse õlga
käsi liigutades tekkis.
(No ei ole, täitsa pekkis!)
Masendus mul peale tükkis.
Asja hullemaks veel tegi
joostes hingeldus ja higi,
kuigi teepeal olnud mägi
rohkem nagu välja nägi
suure lumehange moodi.
Misjaoks see kuhi sinna toodi?
Ja veel siinsed kõnniteed –
kiilasjääga kaetud need!
Ning lörtsi täis on silmad-suud,
jookse kasvõi vastu puud,
kuidas ma teil teen siin trenni?!
Täitsa kõlbmatud on ilmad
ja ei liivatata teid.
Järsku imestusest punni
läksid minu vett täis silmad.
Korraks panin silmad kinni,
ei suutnud uskuda ma neid,
kuid mis sa hädas ikka teed,
kui oled jäänud trennis jänni.
Tähistaevas nägin kuud,
silmipimestavat kuud
nagu päästvat Supermänni,
kes mul näitas koduteed.
Ei see olnud miski muu,
päeva päästis superkuu.

30. jaanuar 2018

Kallis Päevik, tahtsin täna
jalga panna talvesaapaid.
Oled näinud ju mul neid
seest ja äärtest karvaseid,
talviseid ja paksemaid?
Ilm ei olnud kuigi kena,
kuid teisi ma ei tahtnud, kuna
juba nädalaid või kuid
olin vanu kummikuid
igapäevaselt ma kandnud,
mis küll sissetallatuna
olid üpris mugavad,
kuid kulunud ja igavad.
Nende tallad kandmisest
olid juba otsad andnud,
vist augud olid kummi sees.
Nii võis arvatagi, sest
ma vahel olin tundnud,
et kummikutes oli vett
või lihtsalt veidikene niiskust,
eeskätt loomulikult siis,
kui käisin jalgupidi vees,
sest maa veel oli ikka must.
Niisiis paotasin ma ust,
vaid külma hingust oli tunda,
see kinnitas mu kavatsust
täna talvesaapaid kanda.
Panin jalga, aga kohe
taipasin, et need ei lähe,
sest saapas oli mingi mägi,
mis saapatalla kõrgeks tegi.
Üritasin saabastesse
otsejoones näha sisse,
kuid valgust neisse langes vähe
ja saapasäärest nii ei näe ka.
Katsusin siis ühe käega.
Ei olnud tegemist seal mäega
ega müstilise väega
ja ka hiired polnud käinud,
ma nende jälgi oleks näinud.
Tuvastasin olukorra.
Soojad sisetallad läinud
olid saapas kahekorra.

“Mina olen Eesti”

Kesk toonast karget külma

ma ei tulnud ise ilma,

ma ei sündinud, mind loodi.

Miski andis jõudu loota,

julgust aja kulgu muuta.

Oma vanemate moodi

olin tollal, olen nüüdki.

Kõik mu ilmed ja mu loodki,

iga sõna, pilt ja tegu

on mu tegijate nägu.

See ei olnud üldse ammu,

kuid palju vett on sellest ajast

läbi käinud Emajõest

ja igast pisemastki ojast.

Ma saan iseolemise rammu

mereveest ja mullapinnast,

julgust oma neljast vennast,

tuge oma noorest õest.

Ja sada tuhat sammu

olen teinud sellel teel,

kuid pärast sadat aastat veel

ma pole ikka kuskil päral.

Küllap tunnete mu ära,

olen väike ja ka suur.

Ma ei jookse ega puhka,

hing on vana, keha noor.

Vaata minu seljas nahka,

sinna aeg on kündnud vaod,

aga minu kehajaod,

mis vastu maad ja Läänemerd,

janunevad värsket verd,

uusi tuuli, sooja päikest.

Rasket tööd ja musta leiba,

muret, rõõmu, suurt ja väikest

võib mu igast küljest leida.

Kaugel olles tahan koju,

et siis tahta jälle minna

kodukülast suurde linna.

Mul ei ole kindlat kuju,

olen erineva moega

oma nägijate silmis.

Mul ei ole tarvis aega,

ma ei saagi valmis.

Kuidas esitada luuletust?

Algatuseks vali välja
luuletus, mis õpi pähe.
Hea, kui ridu oleks vähe,
aga palju saaks seal nalja.
Et kuulajad sind näeksid hästi,
esituseks tõuse püsti.
Väike spikker võta kätte,
kuid seda ära näita mitte.
Astu mitu sammu ette.
Selg peab olema sul sirgu,
pead ei tohi lasta norgu,
ära vahi enda susse.
Hinga rahulikult sisse,
tõmba õhku kopsudesse.
Vaata publikule silma.
Mõnikord on sellest kasu,
kui kujutad, et kõik on ilma
riieteta või siis pesus,
kui sind valdab õudne pabin,
kuigi karta küll ei tasu.
Et sõnad poleks vaikne pobin,
mis ei kõla sinu suul
ja kuuleks ikka kogu saal,
lase välja kogu hääl,
ikka nii, et jõulupuul
värisemas mõni kuul.
Et ei läheks sõlme keel,
võta tempot maha veel,
kuid riimidele pane rõhku.
Pea sügavmõttelisi pause,
kui oled lõpetanud lause.
Kui veel kopsudes on õhku,
siis nüüd on väljahingamine.
Korraks tekib piinlik paus,
peaks kostma hakkama aplaus,
oma kohale siis mine.
Istu maha, tõmba hinge,
läbi ongi närvipinge.

Habemega vana mees

Juba südasuvest saati
oli haiglas olnud sees
üks habemega vana mees,
kes meenutas küll jõulutaati,
kuid puudus ümmargune kõht,
sest tema tüse keskkoht
oli nüüdseks juba kõhn.
Lausa kardeti, et oht
on taadil ära nälgida,
ta kaalu tuli jälgida.
Päevast, mil ta siia toodi,
vana vedeles vaid voodis,
ei saanud habet ajada,
sest selleks tulnuks ajada
enda kere voodist püsti,
nagu iga päev tal kästi,
mida ta ei kuulnud hästi
või lihtsalt väljagi ei teinud.
Keegi iialgi ei näinud,
et oleks külastajaid käinud
selle papi voodi veeres,
ei toodud talle ajalehti,
ju kellelgi ei olnud mahti.
Kuid aknalaual tema juures
jõulu eel ja ajal tihti
pisikesi jälgi nähti.
Hämmingus kõik olid suures,
kuidas küll need jäljed tehti,
sest aken polnud iial lahti.
Taat ise aga oli kuss.
Ta igal öösel oli näinud,
kuigi palat oli pime,
et päkapikud aknal käinud.
Ei olnud see ju mingi ime:
tal aknalaual seisis suss.

Raha

Tuppa astub jõulutaat.
Käes kotti polegi tal, kuid
kaenlas panga-automaat
ja teises suur pakk ümbrikuid.
Kirjades, mis talle tulnud,
selgelt oli kirjas olnud,
et kingid mahtuda võiks sisse
tavalisse ümbrikusse.

Jõulu-eri

On sellest juba möödas nüüd
täpselt aasta ja paar kuud
ning veel mõned päevad-ööd,
kui keset märga samblasood
avas uksed mägra äri.
Mõni ütleks pop-up pood,
see ju tänapäeva mood.
Sildi toetas vastu puud,
sellel seisis suurelt kiri:
“Mägra kauplus. Jõulu-eri.”
Äriplaan tal nägi ette,
et saab rohkelt tulu kätte,
kui on jõulumeeleolust kantud
letil kogu väljapanek,
nii on kaubal kindel minek.
Mäger oli teada-tuntud
oma ärivaistu poolest
ja ka mägra enda meelest
oli talle rohkem antud
taipu rahaasjades ja äris,
ju ta selle isalt päris,
kes olnud tuntud ärihai.
Temalt mäger juunior sai
“Jõulu-eri” kaubamärgi,
mille papake tal lõi.
Nüüd needsamad jõuluvärgid
mäger poodi müüki tõi:
jõulu-sokid, jõulu-särgid
jõulu-või ja jõulu-sai
jõulu-vedelseebid,
jõulu-ahjuroobid,
jõulu-vihmakeebid,
jõulu-šokolaadinööbid,
jõulu-täisteraleivad,
jõulu-grillkanakoivad,
jõulu-herned, jõulu-oad,
jõulu-kahvlid, jõulu-noad,
jõulu-ühepajaroad,
jõulu-kummikommid,
jõulu-juuksekammid,
jõulu-ratta-õhukummid.
Nimekiri jätkub veel,
sest justnimelt jõulu eel
rahvas kõike rohkem vajab,
jõuluhullus ostma ajab.
Mägral tundis seitsmes meel
et on ostjad juba teel,
sest pood tal oli tõesti uhke.
Kui nüüd soo veel oleks tahke…

Johanni kirjad

Armas, kallis Joulupukki,
chekka oma nutiseadet,
saatsin sulle Facebook’i
päris mitu teadet:
mul on vaja läpakat
ja piiramatut netti.

Laual on mul vana raal,
minu arust vanakraam.
Pidevalt ma kodus räägin,
kõvaketas aina läägib.
Asi seisab selle taga,
et vanad biiti mul ei jaga.

Veebipoest ju täiega
tellid paari klikiga
ja Smartpostiga
saaks kätte paari päevaga.
Raskem saaks su kingikott,
kuid hoopis kergem rahakott.

∗∗∗

Jõuluvana, tere sulle!
Kirjutan sul mina jälle.
Ma seekord endale ei soovi,
välja pressida ei proovi
mingit arvutit või mänge.
Aga oleks väga vinge,
kui sa tooks mu emale
uue kalli kasuka,
see väga meeldiks temale.
Sul on see ju tasuta?
PS!
Selle kirjutas mu ema.
Ma ei mõtle nagu tema.
Need ei ole minu sõnad,
need on minu ema omad.

Siil

Aias seisis lehekuhi,
lehekuhjas magas siil.
Et sellel aastal  jõulupühi
tähistada jõulukuul,
äratuseks oli kell
äratama pandud tal.
Sooja leheteki all
siilikene avas silmad.
Kuna ilmad olid külmad,
oli pesas üpris jahe.
Tule pliidi alla kohe
oksaraagudest ta tegi
ja vesti tõmbas endal ümber.
Ent suureks üllatuseks nägi,
et pliidi kõrval seisis ämber,
millest muidu vett ta joonud,
kuid nüüd selles oli saanud
puhas joogivesi jääks.
“Kuidas tagasi ma saaks
selle kõva tüki veeks?”
mõtles endamisi siil.
Abiks oleks olnud siin
veidi kooliharidust,
kuid seda tal ei olnud just.
Siil vargsi paotas välisust.
Ta näol võis näha imestust,
sest maa, mis muidu olnud must,
oli valgega nüüd kaetud,
paksu kihi alla maetud.
Siilil lahti vajus suu.
Ta polnud enne näinud lund,
sest magas ta ju talveund.
Siil teadis, et on jõulupuu
jõuluks tuppa tuua vaja,
koristada köök ja toad,
kaunistada kogu maja,
valmistada jõuluroad.
Et oma sõpru külla siis
kutsuda saaks väike siil.
Ta usinasti asus tööle,
esmalt küttis pliidi kuumaks.
Aega võttis, aga viimaks
siilikene ämbris nägi
jääd, mis oli läinud veele.
Hoopis rõõmsamaks ta meele
puhas vesi ämbris tegi.
Kuid ei mõistnud ta, mis vägi
tegi kõvast tükist vee,
tal jäigi mõistatuseks see.

Petis

Ühes suures kaubamajas
kingipakkimise letis
töötas pakkijana petis.
Rahvas jõulukinke vajas,
kuid petis kingitusi ajas
muudkui oma taskutesse,
pannes pakkepaberisse
tühjaks tehtud pakendeid,
kavalasti pettes neid
ostuhulle ostlejaid,
kes petvalt pakendajalt said
kahjuks tühje pakke vaid.

Aiapäkapikud

Veidi aega enne jõule
kaks väikest aiapäkapikku
panid enda asjad kokku
ning suvekodu ukse lukku.
“Mis me istume siin jõude?
Kõik on koltunud ja kole,
aed on tühi, lapsi pole.
Pole see ju mingi ime,
öö ja päev on sama pime,
polegi siin miskit teha.”
Nii võtsid nõuks, et tuleb minna
pühi veetma suurde linna.
Lootsid linnamelu näha
kaks aiapäkapikku väikest
ja ehk on seal ka rohkem päikest,
mis teeks rõõmsaks jälle meele.
Pikalt mõtlemata teele
asusid need päkapikud,
kaasas vaid kaks seljakotti,
milles taskulamp ja tikud
ja loomulikult veidi raha.
Kuid maakaardi jätsid maha,
ei nad saanud sellest sotti,
sest tundus kaart nii keeruline
ja liialt siiru-viiruline.
Ja nagu võiski näha ette,
peagi eksisid nad teelt,
kuid ei heitnud veel nad meelt,
kuigi õhtu jõudis kätte.
See, kes sammus eespool,
antud juhul meespool,
ei ühtki märki ega viita
teeserval vist ei näinud,
sest oli ees ta kiirelt käinud,
et metsas ööd ei tuleks veeta.
Nüüd ka pimedas tal oli tegu
et peita oma haput nägu
kui ta endamisi mõtles,
et pole kohane siin ausus
ja ta kindlal toonil lausus:
“Tunnen seda kanti nagu
oma viiest sõrmest kolme.”
Aga kui ta seda ütles,
ise kortsutas ta kulme.
Päkapiku-eite-taati
nähtud pole sellest saati
kuskil metsas ega rajal
ega mitte kuskil mujal,
sest veidi enne jõulupühi
ekseldes nad jõudsid koju.
Maja oli ikka tühi,
polnud suurem asi tuju.
Ridamisi suvemaju,
milles ainult suvel sees
elu kubises ja kees,
aknad pimeduses seisid.
Tavapäkapikud käisid,
nõutult vaatasid nad ringi,
polnud susse ega kingi
aknalaudadele säetud
ega ühtki kingisoovi
kirjalikult neile jäetud.
Aga enda maja hoovi
olid aiapäkapikud
teinud isemoodi lõkke,
milles põlesid vaid tikud
ning kostitasid päkapikke,
teate küll, neid harilikke
oma aias sooja teega,
küpsiste ja kärjemeega.

Draama

See lugu räägib jõuluööst
ja laual seisma jäänud teest
ning naisest ja ta silmaveest,
kui ootab koju oma meest,
kes alati just jõuluööl
kahjuks olema peab tööl.
Tassis auramas on tee,
kuhu naine paneb mee
ja värske lehmapiimatilga.
Ainult veidi, mitte hulga,
et liiga kiirelt tee ei jahtuks.
Munavalged kausis vahtu
perenaine köögis lööb,
lisab suhkrut, segab veel,
nii piparkoogivaaba saab.
Sellega ta jõuluööl
kauniks piparkoogid teeb,
kuniks mees on veel tal tööl.
Tuisk, mis keerutab ja keeb
mööda järvejääd ja maad,
on lumme matnud sõiduteed.
Ta teele õueküünla viib,
et mees ei eksiks koduteelt,
kui tuleb jõuluöösel töölt.
Seisab tuisus, ootab veel
valgusvihus maja ees.
Ta ei tea, et poolel teel
on tema kullakallis mees,
kel veel on läbi käia vaja
tuhat korterit ja maja,
kus usutakse jõuluvana
ning külla oodatakse täna.
Tal tunde kulub kiirelt, kuna
näiteks mõni pesamuna
hakkab habet nähes nutma
või mõni lahke ema katma
asub kohta jõululauda.
Mõni tahab ette laulda
kõiki laule, mida teab.
Nii et jõuluvanal veab,
kui pääseb enne uksest välja,
kui isa hakkab sama nalja
esitama otsast peale
ja loodab õnnele ta heale,
et ei jookse aia äärde
kuri koer, kes hambad säärde
tahaks jõulutaadil lüüa,
et liha jõuluõhtul süüa.
Ei aura enam tassis tee,
kuhu pandud oli mett,
on laual seisma jäänud see.
Täis on naise silmavett
üks padi ja üks taskurätt,
ka ta silmad veel on vees.
Järsku paiskab lahti tuul
ukse, millel seisab mees,
muhe naeratus tal suul,
endal habe härmas ees.
Ta naine aga juba teel
kööki, kus ta kohe teeb
uue tassi kuuma teed.

Põdralt põdrale

Tere, armas Põhjapõder,
kuidas elad, vana sõber?
Juba väga pikka aega
pole saanud sinult kirja.
Mõistan, sul ei ole aega.
Kuidas tervis, ega karja
pole kimbutamas tõbi?
Sügis on ju teilgi läbi,
kuidas teil seal praegu ilmad?
Kas juba krõbedad on külmad?
Meil siin sajab, ilm on jahe,
ei taha rääkidagi kohe.
Tuleb vihma, mitte lund,
lumest näha võib vaid und.
Mis teil uudist? Meil kõik sama.
Mul on tervisega jama.
Ükspäev käisin arsti juures
selles Tartu linnas suures,
mul ei jäänud üle muud.
Mul ikka valutavad need
vanad liigesed ja luud.
Lootsin saada valurohu,
tohter määras mulle määrde,
kuid sellega vist läks tal nihu,
sain omajagu vaeva juurde.
Salv sügelema ajas ihu
ja võttis lahti talvekarva.
Nüüd käin väljas haruharva,
sest külmetuda võin, ma kardan.
Ah, mis ma sulle ikka kurdan!
Kas oled pensionil või tööl?
Tirid ikka jõuluööl
jõuluvana rasket saani?
Ma ei mõista senimaani,
lihtsalt mul ei mahu pähe
ja see kuidagi ei lähe,
et teil on põder veoloom,
kui söögiks ainult samblaleem.
No kust te saate selle rammu?
Ju ajaga ei peeta sammu.
Meil siin Lõuna-Eestis ammu
saanidel on rattad all,
bensiinimootor saani ees,
varikatus üleval,
lausa raadiogi on sees
ja puldiga saab uksed lukku.
Olgu, tõmban otsad kokku.
Vana sõber, tule külla
siia lõunapoole alla.
Lähme kinno ja Ahhaasse
või siis sinna uude spaasse.
Tean üht kõrtsi, mille lagi
kõrgem on kui Munamägi,
süüa saab seal mehemoodi.
Viin su Lõunakeskusesse poodi,
sinna just uut kaupa toodi.
Ja kui veel üle jääb meil aega,
lähme näiteks loomaaeda.
Tervitan sind, armas sõber!
tavaline Eesti põder

Kala kuival

Ühes kauges kaunis linnas
sooja lõunamere rannas
ühel päeval lebas hai.
Kuidas hai küll randa sai?
Hiidlaine ehk ta heitis.
Hai igatahes pilke köitis,
uudishimu hirmu võitis,
rahvast igast ilmanurgast
ilmaimet kaema sõitis.
Mida haiga võtta ette?
Ühest teatmeteosest targast
loeti sündmuskohal ette,
et aega raiskamata vette
tuleb kuival kala viia.
Iseäranis, et siia
randa haid ei tahtnud keegi,
kuigi oli koolnu moodi,
polnud argumendiks seegi.
Suur buldooser platsi toodi.
Uudist kuuldes õige pea
sealse linna linnapea
mõtles välja plaani hea
linnaväljakule teha
mingi lombi, kuhu kala,
kes antud hetkel küll ei ela,
näitamiseks pistaks sisse.
Juba valmis vaatas koha.
Küll eluvaim tal tuleb sisse,
kui veidi haid masseerida.
Siis tõhusalt kasseerida
turistidelt saaks nende raha,
poleks sugugi ju paha.
Linnarahvas polnud päri.
See linnapeale tegi viha,
rikkunuks see tema äri,
seda oli kohe näha.
Kuid mida haiga siiski teha?
Ei saa ka randa jätta teda.
Äkitselt üks naine märkas,
et magav kala üles ärkas,
oma unenäost vist virgus.
Värin käis tal üle naha,
ajas enda uimed sirgu.
Esmalt liigutas ta peaga,
ringutas siis kogu keha.
Haigutas veel suure suuga.
Oma hambapärlikeega,
mis on haidel mitme reaga,
ajas rahval hirmu nahka.
Samas tunti halba lehka,
kui suu haikalal avanes.
Põhjuseks mis iganes,
publik kiirelt taganes.
Hai viimaks silmad lahti tegi,
rahvahulka seismas nägi
veidi eemal suures kaares
uudistamas enda juures.
Naeratuse manas ette,
kuigi häbi pärast vette
oleks tahtnud vajuda
ja kaugele siit ujuda.
Hai oli tulnud välja veest
näägutava naise eest,
maa peal hirm tal peagi hajus,
pehmel liival unne vajus.
Kuid mis lõpuks sai se’st haist,
kes kartis oma kurja naist?
Ju leidsid taas nad teineteist.
Sellest kohtumisest vahvast,
naeratavast haist ja rahvast
keegi taipas pilti teha.
Hiljem talle pildi eest
maksti kena summa raha.
Aga rannast ega veest
ei leitud enam ühtki haid
ega tükikaupa neid
õnnelikke surfareid.

Inimesel pole nurki

Istun ooteruumis suures,
arstikabineti juures.
Seinal maal on valges raamis
ainus värvilaik ses ruumis.
Ootajale aeg on pikk,
juba peale tikub tukk,
kui äkki lahti läheb uks
ja ukse vahelt paistab pea:
“Tulge sisse, proua Kukk!”
Arstitoolil istub üks
niisugune turske tükk.
Mees või naine, ma ei tea.
Tervitusele ei vasta,
miskit muud ta ka ei kosta.
Ta ei küsi, mis mind vaevab,
ainult paberites kaevab,
andmeid arvutist vaid uurib
ja mind pilguga siis puurib,
justkui ta ei näeks mind hästi.
Järsku tõuseb tohter püsti,
paneb rinnal risti käed,
pöörab selja minu poole,
tema nägu ma ei näe
ja alustab siis vaiksel häälel:
“Kui see oleks minu teha,
teeksin ümber inimkeha.
Praegune on üsna igav,
isegi kui sisu sügav.
Inimesel pole tahke,
mille üle olla uhke.
Pole servi, pole nurki
ega muudki kaadervärki,
näiteks reguleeritavaid jalgu,
et rahvahulgast üle näha
või joostes vähem samme teha
või siis silmi, mis ei sulgu,
kui öösel vaatad ulmefilme
ega kompimiseks kulme,
et pimedas saaks juurde tuua
köögist näksimist või juua.
Pole kokkuvolditavat kere,
et üks paljulapseline pere
mahuks reisikohvrisse
ilma surumata sisse.
Pole lülitiga närve,
mida lülitada välja,
et sa ei läheks endast välja,
kui küpsetis ei tule välja.
Pole mustreid ega värve,
mis teeb eriliseks kalu
ega lõpuseid, mis aitaks vees
olla mitu tundi sees.
Pole gigabaidist mälu,
sõrmed kuuma meil ei talu.
Inimesel pole õisi
ega kaunistusi teisi,
pole lõhna nagu lillel,
millel mesilased kallal.
Pole kasukat või sulgi,
pole soomustatud külgi.
Pole sul, ei ole mulgi.
Kas sa tahad või ei taha,
keha pole enda teha.”
Siis ta vaikib, tekib paus.
Mis parata, ma olen aus,
ma ei mõista, millest jutt,
aga mulle tundub, et
liiga kaua aega juba
piinlik vaikus täidab tuba.
Plaanin uksest välja söösta
ja lihtsalt kiirelt ära joosta.
Siiski mõistan, nii ei saa,
mul ju oli mure ka,
mida tulin kaebama.
Endamisi lootsin ma,
et ehk on mingeid ravivõtteid,
millega mind ravida.
Kehaliselt seis on hea,
probleemiks on mul hoopis pea.
Mul ei ole tulnud mõtteid
juba nädalaid või kuid,
et luua luuletusi häid.
Tahan kirjutada, kuid
pea on tühi, riime pole,
endast hakkab juba hale.
Mis ma peaksin tegema,
tarvitama mingit rohtu
või ehk lambaid lugema,
kuid kas siis ei ole ohtu,
et jään hoopis magama?
Kui kuulan arsti monoloogi,
võib-olla olekski just hea
siirdada mul’ uue pea.
Kummal meist on psühholoogi
rohkem vaja, mul või tal?
Tundub, et meil mõlemal.

Malts ja sammal

Malts ei kasva kivi peal,
tal ei ole toitu seal.
Tema kasvab mullal heal.
Ainult sammal suudab seal
toiduvaese kivi peal
elada ja kasvada.
Seal ei lähe rasva ta
nagu malts, kes kasvab maas,
milles mingi väetis sees.
Sambla koht on hoopis soos,
kus ta kaelast saati vees.
Selge see, et need kaks koos
ühes kohas küll ei elaks.
Kui nad tahaks, siis neil muuta
end mõneks teiseks taimeks tuleks,
nii saaksid koos nad aega veeta,
kuid kuidas võiks nad seda suuta.
Malts võiks vahel sohu külla
niisama korraks käima tulla.
Samblal oleks hea meel,
kui tema maltsast naabrimees
ükskord võtaks vaevaks
ja kasvõi paariks päevaks
tuleks külla samblasohu.
Aga malts ei tule,
sest tal kummikuid ei ole.
Tema kardab saada nohu,
kui tal oleks jalad sees
mitu päeva külmas vees.
Lisaks veel võib olla soos
mõni õudne laugas sügav.
Pealegi on soos nii igav,
kõikjal ainult häiriv vaikus
ja seltsielu täitsa soikus.
Tulgu sammal parem aeda,
seal saab kuulata ja kaeda,
et mis auto naabrid ostsid,
kas uus, mis marki ja mis värvi
ja mida nende naabrid kostsid:
kes sai šoki, kes läks närvi
või kadedusest maltsavärvi
roheliseks muutus näost
ega suutnud miskit kosta.
Seda põnevust ja kaost
ei saa raha eestki osta.
Pealegi on aias muld,
mis on rohkemgi kui kuld
või päike suvel mererannas
maltsade seas kõrges hinnas.
Ent sammalgi ei tahtnud sinna
lärmakasse aeda minna,
eriti veel suurde linna,
kuid kuna malts nii väga soovis,
sammal lõpuks minna proovis,
kuigi poleks tahtnud mitte.
Tähtis päev siis jõudis kätte.
Sammal istus bussis ette
kohe esimesse ritta,
et ei jääks väljumisel hätta
ja võttis ajakirja kätte.
Järsku oli kuulda karjet,
kui ta aia-ajakirjast luges,
et müüakse uut samblatõrjet,
mis on enneolematult tõhus.
Kohe hirm tal sisse puges,
õudust tunda võis ka õhus.
Pooleli jäi sambla reis,
kuigi hiljem kuulda võis,
et sammal maltsal külas käis,
ehkki külajutt see näis.
Sammal hüppas bussist välja
ja pistis jooksu tuhatnelja.
Nüüd ta kurvalt kivil istus,
kui selja tagant ligi astus
sõber malts, kes tuli kohe
kui sai telefonikõne
oma sõbramehelt samblalt,
kes teatas kõnes üsna kindlalt,
et tema edasi ei lähe.
Maltsale siis torkas pähe,
et võiks elupaigaks mõne
sealse suure kivi võtta,
et ei tuleks sõpra jätta.
Et saada loosse rohkem selgust,
lugege nüüd jälle algust.

Ma ei viitsi

Istun kodus, jalad seinal.
Vaatan, kuidas kasvab muru.
Laual klaas ja saiapuru.
Veider lõhn on värskel heinal
(alles eile naabrid niitsid
ja oma niidukit veel kiitsid).
Mina niita küll ei viitsi.
See ei ole minu mure.
Las ta kasvab, kui ta tahab.
Las see muru olla kole,
ega keegi se’st ei sure.
Pühin saiapuru maha.
Minul nagunii ei tule
seda muru niita.
Mina tahan aega viita
hoides oma jalgu seinal.
Mitte aina käies heinal.
Mina tahan olla nii,
et olen kohustustest prii.
Jälle kätte jõudnud suvi.
Mul ei ole mingit huvi.
Ei uudiste, ei ilma vastu.
Arvutigi hakkab vastu.
Siin ma istun, nina norus.
Kuulan, kuidas veetorus
jookseb vesi nagu ikka
(kirjutama ma ei hakka
sellest luuletust nii pikka).
Jalad seinal, vahin lakke.
Värvist koorub värvitükke.
Muidu tavaline lagi.
Nurgas paistab kiire sagin.
Sipelgate invasioon
mu tuppa on vist alanud.
Hajameelselt sõõmu joon
laual seisvast joogiklaasist
(hiljem selgus – lillevaasist,
kuhu keegi valanud
polnud juurde värsket vett).
Veel oli kummaline mekk
ja suhu sattus mingi tükk.
Sellest järeldasin, et
ilmselt sipelgad on sees
ka juba puhtas kraanivees.
Kõht on tühi, süüa tahaks.
Piim on kapis läinud pahaks.
Ega kapis piim ei säili.
Tulnuks panna külmikusse.
Aga ega mind ei häiri.
Peamine, et pole usse.
Miskipärast kadus isu.
Toas on igav, õhk on kuum.
Avan akna, kuid see kasu,
mida ootasin, ei too.
Ikka liiga kuum on ruum.
Päike õue mind ei kisu.
Seal mind ootaks mingi töö,
mida vabatahtlikult ei tee.
Näiteks liigutada reha
või rohida või kaevata.
Oma käsi ega keha
ei tahaks nõnda vaevata.
Lõunauinaku võiks teha,
kuigi magada ma maha
mingil juhul küll ei taha
oma väärtuslikku aega.
Kutsuks mõne sõbra külla?
Kui ka viitsiks, siis võib-olla
sõbradki ei viitsi tulla.
Parem ongi, siis ei öelda,
et ma ei hoolda oma aeda
ja ma sugugi ei salgagi,
õue oma jalgagi
ma ei plaani tõsta.
Ega ma ei julgegi,
nagunii on õige pea
muru juba üle pea.
Robotniiduk tuleb osta.
Olgem ausad, aed mul pole
mingi au ja uhkus
(kuigi väga kole ka ei ole).
Rohkem riime siin ei tule,
minul algas puhkus!

Nurr ja Muri

Ühes majas elas kass,
kel oli kuldne piimatass,
millest rõõska koort ta jõi
ja ainult värsket sushit sõi.
Koergi elas samas majas,
kuid kass koera välja ajas,
kui koer just kõhutäidet vajas.
Nurr Muri majast välja lõi,
kui tema tundlik haistmismeel
koeratoidulõhna tundis,
ükskõik kui oli koerailm,
ikka koera õue sundis.
Ja fikseeris Nurri silm
ning teda ärritas see veel,
kui Muril süljest tilkus keel.
Ebavõrdne olukord,
kuid nõnda ette nägi kord,
et koer, kes niigi kondine,
täis ei saanud oma kõhtu.
Ootamatult ühel õhtul
tavaline kodukord
ei olnud enam endine,
kui välja kihutada majast
kass ei tahtnud koera enam
ja oli varasemast ajast
koera suhtes hoopis kenam,
ei ajanudki karvu turri.
Ei ärritanud enam Nurri
vastik koeratoidulõhn,
mistõttu Muri oli kõhn,
sest kartis süüa kassi nähes,
olgu toit nii hea kui tahes.
Kannatada tühja vatsa
sagedasti tuli Muril,
kuid enam Nurr ei olnud kuri.
Järksu oli saanud otsa
kassi hirmuvalitsus,
mis maadligi koera litsus,
madalamaks veel kui muru.
Hakkas juba lootma Muri,
et ka oma pehmet aset
Nurr tal kasutada laseb.
Kummalisel kombel nüüd
polnud sushit ega hiiri
kassi igapäevases menüüs,
kooregagi pidas piiri.
Koer mõtles, et ei küsi
igaks juhuks, milles asi.
Kas on Nurril mingi tõbi
või on enda pärast häbi?
Murile see hästi sobis,
et psühhoterror oli läbi
ja elu tundus jälle tore.
Aga kiisut vaevas mure.
Ühes elustiiliajakirjas
oli olnud selgelt kirjas,
et paksud hellitatud kassid
ja nende kuldsed piimatassid
pole enam üldse moes.
Uus hitt on hoopis sale koer,
kellega patseerida
linnapeal ja toidupoes
ning selfidel poseerida
ja oleks ekstra-super-mega
sotsiaalmeediaski stateerida,
et on kutsu veel ka vegan.

Õpetaja

Kõrvulukustavast lärmist kajas
tänapäeva koolimajas.
See vanakooli õpetajal
kopsu üle maksa ajas.
Mõtles hädas õpetaja:
“Hoopis rohkem oleks vaja
lastel kombeid õpetada.
Ära tuleb lõpetada
vaba voli vanematel
lapsi vabakasvatada,
aina kantakse neid kätel.
Näiteks alustame sellest,
et neiud kandku kleiti villast
ja ikka loomulikult pikka,
et ei läheks noorus hukka.
Põhjendama ma ei hakka.
Poistel kottis teksapüksid
hoopis hävitada tuleks,
viigipüksid ainuüksi
õige kanda oleks.
“Tere”, “tänan”, “võtke istet”,
“palun ulatage kastet”
tõstaks viisakuse astet.
Olgu tehtud koolitükid!
Laualt võta küünarnukid
ja igasugu pudi-padi!
Nuga, kahvel õigetpidi!
Istu sirgelt, räägi selgelt!
Ära taidle, ära vaidle!
Ära maha aja puru,
ära kõnni üle muru!
Ära tüüta, ära päri,
ära küüsi ära näri!
Ära sega vahele
õpetaja jutule!
Ja ei jõua enam heietada,
et mind sul palun teietada.
Ja üleüldse ei teeks paha,
kui pandaks endal kõrva taha,
et pedagoogid ei saa raha
 ja vabatahtlikult ei taha
nad lisatööga tegeleda,
et lapsi ümberkasvatada.
Siinkohal lõpeb minu mõte,
et luuletus ei läheks üle käte.”

Karude kaardimäng

Kord jutustas mu tuttav kägu
metsarahvast ühte lugu.
Kuigi minu meelest nagu
oli kägu seda nägu,
et see polnud tõsilugu.

Kas sa seda kuulda tahaks?

Karuperes oli tavaks
kõigil koguneda kokku
põlisesse põlislaande –
kohta, kuhu oli kokku
kantud kuus kasepakku.
Lärmi kostus itta, läände,
põhja- ja ka lõunakaarde
kui kasepakust laua juurde
karuisa võttis istet.
Karuema kaussi suurde
kallas värsket kärjemett
ja serveeris keelekastet,
mida pärnaõitest tehti,
sekka pandi paiselehti,
manitsedes poegi, et
nad ei pillaks kuuma vett,
mida pajas keedeti.
Enamasti reedeti
nõnda aega veedeti.
Kiirelt kadus laualt mesi
ning sai otsa pehme sai,
kuid seesama teevesi
tassidesse seisma jäi.
Karupojad kolmekesi
mee ja saia ära sõid,
veel noorim käpalt limpsis võid,
kui isa mängukaardid tõi.
Karupere liikmed kõik
“Uno” mängus kaasa lõid.
Prillid ninal olid emal,
kuid mängus raske oli temal,
ei olnud see ju mingi ime,
sest ta oli värvipime.
Mängutempo venis, kuna
numbreid puuris pesamuna,
ega ta ka tähti tundnud,
kuid poleks see ka kiirust andnud.
Aga keskmine vend
ebakindlalt tundis end.
Ta kahtlustas, et vanem vend
vargsi tema kaarte piilus.
Jälle mäng neil kinni kiilus.
Vanim poeg siis omakorda
mängureegleid rikkus,
ootamata oma korda
kaarte loopima ta tikkus.
Samal ajal aga isa
püüdis ohjeldada kisa,
kuigi see veel lärmi lisas.
Lõpuks karuisa sai
enda kaardipakist lahti,
aga kui ta aru sai,
et tema sohki nähti,
siis kiirelt lõpetati mäng
ja otsustati jääda viiki.
Pealegi neid ootas säng,
veel ema voodilinu triikis
ja ootas kannatlikult seni,
kui kõigil saabus talveuni.

Suur pätt ja väike politseinik

Oma hommikusel ringil
pargivalvur korjas
üles kortsus ajalehe
ja sirvis seda pargipingil.
Kulmu kortsutama mehe
pani tekst, mis seisis lehes.
Mustvalgelt oli kirjas:
Otsitakse taga!
Suurt kasvu ohtlik pätt!
Selle järel seisis aga:
Seljas kampsun, jalas püksid,
kampsuni peal püksitraksid,
pükste küljes ripub kett,
kaela ümber kaelarätt,
nokats peas ja näts on suus.
Kinganumber hästi suur,
koguni kolmkümmend kuus
ja kannab vabaajakingi.
Enamasti liigub ringi
jalg- või tõukerattaga.
Teda otsitakse taga
seoses kuritööga pargis,
kus ta röövis ära märgi
“Prügi maha visata ja jätta
pargis rangelt keelatud!”
Seetõttu täitsa hätta
pargis jäänud pargivaht,
sest kõik, mis pole keelatud,
on teadupärast lubatud.
Pargist saanud oli koht,
kuhu lausa toodi prügi,
kottidega veeti prahti.
Rohkelt rahvast suisa trügis,
et saaks oma prügist lahti,
prügikotte aina juurde
nii mõnigi veel tuua tahtis
ja heita prügikuhja suurde.
Õnneks võttis pargivahti
üks väike politseinik kuulda,
kes muidu oli isevärki,
kuid pidas pargi prügikeeldu
pühaks, kui ka polnuks märki.
Politseinik vahti kätles,
samal ajal ise mõtles,
et kuigi kasvult tundub suur,
siiski proovida võiks kätt
kinni nabida see pätt,
kõige selle kurja juur,
kellel pargivahi sõnul
peas on kirju pearätt,
kootud õlasall on õlul,
kaela ümber hõbekett,
keti all suur sõlg on kõhul,
kätiste ja kraega särk,
pikk lehviv triibuseelik tal,
selle peal veel valge põll.
Ühes käes on küünarkark
ja teises nüüd seesama märk,
mis keelab parki jätta sodi.
Kes nõnda teeb, sel olgu häbi,
sest prügi loopida ei sobi.
Kas leiti vargast poiss või tädi?
Ei tea, sest luuletus sai läbi.

Mina hakkan presidendiks

Kui ma ükskord kasvan suureks,
hakkan ise presidendiks.

Siis ma saaksin käsu anda,
et ka suurtel tuleb kanda
traksipükse ja retuuse
ning neid kõva kraega pluuse.

Vahetpidamata käsiks
vanematel pesta käsi,
mis sest, kui keegi sellest väsib,
see ei ole minu asi.

Ära tuleks keelata
täiskasvanutel rääkida
ilma loata vahele
oma laste jutule.

Kindla peale rangelt nõuan,
isegi kui nad ei jõua,
et taldrik tuleb süüa tühjaks,
muidu jäävadki nii lahjaks.

Ning emad-isad magama
ise peaksid minema,
kui filmis on just parim koht
ja samas tühjaks läinud kõht.

Täitma peavad nõudmise,
et lasteaias käigu ise.
Las nad näevad kurja vaeva,
et teha uinak keset päeva.

Kommid ära peita tuleks,
suu neist puhtaks pühkida.
Ja oma hambaid nühkida
täiskasvanutel paras oleks
terve päeva jooksul seni,
kuni peale tuleb uni.

Ainult kaissu tulla emal
oma voodisse ma luban,
kui on liiga pime tuba
või on juhtumisi temal
mõni teine mure nagu
näiteks õudusunenägu.

Sama kehtib issi kohta,
temagi võib kaissu tahta.

Eesti kuninganna

Väikse Eesti kuningannal
tekkis mõte püsti panna
pidu, millist polnud nähtud
ega varem kuskil peetud.
Ei ta aru pidan’d pikka,
põhjuse ju leiab ikka,
ainult korralduse vaev.
Mis võiks olla parem päev
kui vabariigi aastapäev,
eesti rahva pidupäev.
Kuninganna pani kirja
külaliste nimekirja,
aega raiskamata muule
kiirelt kutsed saatis teele.
Oma Kadrioru lossi
sisse selle inim-massi
plaanis ära mahutada,
et seal meelt neil lahutada.

Läti hertsog võttis pähe,
et tema kohale ei lähe,
mitte enne, kui on tahe
jäätee üle Liivi lahe.
Aga siiralt Leedu parun
kirjas vabandada palus,
sest tal oli hambavalu,
mida vaevu-vaevu talus.
Soome tsaari reisiplaani
rikkus paha tuju.
Ta ju ongi senimaani
üks väga pahur kuju.
Ka tsarinna poleks sinna
peole tahtnud üksi minna.
Ning vürstinnal Rootsist
oli pikalt mõtlemist,
sest tema kartis kätlemist,
ega ta ei tulnud vist.
Vene sultan teatas kohe,
et tema kindlasti ei lähe
kuhugi, kus tuleb kanda
pidulikku ülikonda.
Eitav vastus Taani šeigilt,
täpselt nagu teistelt kõigilt,
saadi üpris kähku.
Tal ei olnud üldse raha,
et sõita peole mere taha.
Vaid üks küsimus jäi õhku:
kuhu Poola vaarao jäi,
kas ta üldse kutse sai?
Vaatamata sellele
tulid siiski kohale
Rooma keiser ajaloost
ja prints Zamundast muinasloost.

Emad, isad ja lapsed

Kevadisi aiatöid
õues tegi terve pere,
kui miski eemal köitis neid.
Avastasid ema-isa,
et on vares teinud pesa
männilatva naabri aeda,
kus tore oli seda kaeda.
Ema hüüdis rõõmsalt: “Tere!”
Emal oli hea meel,
et nüüd on külas keegi veel,
kelle lapsed teevad lärmi,
põhjustades meelehärmi
neile, kes ei salli kisa.
Samamoodi arvas isa.
Nad ise olid harjunud,
et nende lapsed karjunud
olid sünnist saati
nii, et küla kaikus
ning õnnis mattev vaikus,
mida haruldaseks peeti,
saabus majja alles siis,
kui kell hommikul sai viis.
Vares aga omasoodu
askeldades päevast-päeva,
nagu ikka emad loodud,
nägi pesa kallal vaeva,
et see oleks soe ja korras
ning saaks ikka söödud-joodud
pojakesed järjekorras.
Isa pakkus välja mõtte
meisterdada pesakast,
kuigi võinuks töövõtted
tal osavamad olla vast,
ka kuldnokale, kes vahtis
männiladvas seisvat pesa
ning sellist omalegi tahtis.
Vähemalt nii arvas isa.
Kast sai kaseladva külge
otse männi kõrvale,
et linnukestel oleks julge
ja ei tuleks karta kasse.
Kuldnokk räästa servale
võttis koha sisse
ja otsustas, et kolida
tuleb kohe sisse,
pole aega valida.
Peagi pidi kuldnokkki,
nii kui hommik hakkas koitma,
pisikesi kuldseid nokki
pesas kiirelt jootma-toitma.
Emavares ja ka kuldnokk
ilmselt olid üksikemad,
igatahes oma lapsi
kasvatasid üksi nemad,
sest ühtki issit ega papsi
lapsi eal ei nähtud hoidmas,
õpetamas ega toitmas.
Polnud viga, mis siis ikka.
Kasvasid neis kodudes
lapsed nagu lapsed ikka,
kes varsti riburadades
pesast väljalende tegid
ja veidi laia ilma nägid.
Peagi olid ise nemad
pisikeste isad-emad
ja omakorda nende emad
olid uhked vanaemad.

Varblane ja jaanalind

See lugu räägib kahest vennast,
varblasest ja jaanalinnust.
Kasvõi väiksest õhulennust
unistamas leidis ennast
jaanalind, kes oma vennast
jälgis maa pealt alatihti,
kade oli salamahti
ega saanud enam lahti
kinnismõttest, et ta tahtis
õhku tõusta samamoodi,
olgugi et teda loodi
lennuoskamatuks linnuks.
See tal silmas oli pinnuks.
Kuid me väike värvulind,
ka temal silmas oli pind,
et ta polnud nagu vend,
suur ja tugev jaanalind
ega saanud miskit teha,
et talle oli loodud keha,
millel pole üldse massi,
et paika panna naabri kassi.
Varblane ja tema vend
teineteise moodi end
oleks tahtnud suuta
miskitmoodi muuta.
Jaanalind läks lennutrenni
aga sealgi jäi ta jänni.
Kordagi ei tekkinud
lendamise tunnet,
viimaks oli leppinud,
et tal pole annet.
Varblane läks jõusaali,
et saada suur ja musklis keha
ja uskus ise tõsimeeli,
et kui ta hakkab sööma liha,
kasvab suureks rinnalihas.
Naabri kassil ühel õhtul
ootamatult tekkis isu
varblasega täita kõhtu.
Pahaaimamatult kiisu
asus rünnakule huupi,
aga sekkus jaanalind,
kes hoopis talle tegi tuupi.
Värvukene, väike lind,
väga uhkelt tundis end,
et nõnda tugev tema vend.
Varblane tõi tänutäheks
talle lennupileti ja passi.
“Kuidas oleks, kui me läheks
kuskile, kus pole kassi?”
Vend jaanalind siis kostis:
“Ei oskaks iial soovida
lahedamat venda ma.
Võiks ju tõesti proovida!”
Ja kohe suure kohvri ostis.
Koos mindi ilma rändama,
nii jaanalind sai lendama.

Teo avarii

Ühel päeval juhtus nii,
et tigu tegi avarii.
Ju tal olid kuidagi
mõtted peas laiali.
Ei juhtunudki miskit muud,
lihtsalt põrkas vastu puud.
Õnneks kiirus polnud suur,
viga sai vaid puu juur.
Tigu kiirelt vabandas
ning puule kahju hüvitas.
Ootamatult aga selgus,
et kuskilt õli välja valgus,
küllap teo mootorist
oli seda tulnud vist.
Igatahes kuidagi
ei saanud tigu edasi
ega saanud sedasi
koju minna tagasi.
Tarvis kutsuda puksiir.
Teole meenus tuttav hiir,
kes pukseeris kõiki neid
rikkiläinud liikureid.
Kohe väljakutsele
hiir teokiirusel reageeris
ja teeviitasid ta veeris,
et jõuda sündmuskohale.
Kuid siis paistis kohapeal,
et tigu polnud enam seal.
Tigu oli läinud kotta,
et remonti kaasa võtta
tehniline pass ja luba
ning kiirelt korda teha tuba.
Hiir tigu nähes rõõmustas
ja teda lahkelt tervitas,
tigu aga kiirustas,
et remonditöökotta
oma väike mootor jätta.
Möödus õige mitu päeva,
mootoriga nähti vaeva.
Remondimeestel oli tegu,
et korda saada kõiki vigu.
Lõpuks koju jõudis tigu,
oli see vast alles lugu.

Lapse kalli

Haigel lapsel eal ei palu
ema kannatada valu,
ei ta laste valu talu.
Enamasti ema teab,
kuidas ravima neid peab.
Kui on kallal kõhutõbi,
söetabletist kõht saab abi.
Haigel hambal esmaabi
valuvaigisti saab anda.
Pole vaja valu tunda
ka kõrvapõletiku puhul.
Kui on mõnel lapsel nohu,
otsib kapist nohurohu.
Kui on keegi saanud muhu
või on kriimustanud kätt,
siis esmalt veidi peale puhub,
ning loomulikult külmakott.
Nutu puhul leiab, et
tarvis läheb suhkruvett.
Aga vahel tuleb ette,
et saab tõbi ema kätte,
kuigi on ju nähtud ette,
et haigeks jääda ta ei tohi.
Ei siis aita rohupurk.
Ema jaoks on parim rohi
oma kalli lapse kalli,
kui juhtumisi tuju nullib
palavik või haige kurk
või on emal närvid krussis
või on sellest lihtsalt stressis,
et isa särk ei lähe sirgeks
ja ootused on aetud kõrgeks.
Kui saaks vaid kallid panna purki,
nagu paneks purki kurki,
oleks purgist mugav võtta
ning ennast kallidega katta,
siis ei oleks emal ohtu,
et jääb üksi kodus hätta,
kui rahustavat teed või rohtu
parajasti pole võtta.

Lapik muna

Kanalasse astus kana,
otsis pesa, kuhu tema
muneda võiks oma muna.
Eemal paistiski üks kena,
polnud teada kelle oma.
Kui kana ligemale astus,
kohe kaagutamist kostus,
oli ehmunud ta, kuna
pesas lebas lapik muna,
mis polnud nagu teised munad.
Kogunesid kaema kanad,
olid üllatunud nemad,
et on üldse võimalik
nii väike ja veel lapik
muna kanal muneda.
Kelle poole murega
võiksid nad nüüd pöörduda,
et ei saaks maine määrduda,
sest erikujuline muna
oli munejatel tabu,
täpselt samamoodi nagu
ükskord saanud oli kana
ühe isemoodi tibu,
kes ei olnud isa nägu.
Nii mõnigi, kes muna nägi,
tundis salamisi häbi.
Arutati läbisegi,
et ehk on küljes mingi tõbi.
Kanakari kaagutas,
kui ootamatult koputas
ukse taga uhke kukk.
Aupaklikult ta noogutas
ning sabasulgi soputas,
tuules lehvis kohev tukk.
Astus ligi, heitis pilgu
lapikule munale
ja kostis: “Daamid, mis see olgu!
Tähtis pole koor, vaid sisu!”
ning tal tuli muna isu.
Kukk võttis muna omale,
sest see meeldis temale.
Ta mõtles oma emale
muna sünnipäevaks viia,
et siis koos see ära süüa.

Vanniskäik

Ühe pere väiksed poisid,
kes muidu lausa viksid näisid,
liiga harva vannis käisid.
Viimaks ema närv läks mustaks,
et lapsed määrdunud nii mustaks.
Tarvis on nad puhtaks pesta,
tuleb vann vett täis lasta
ja lapsed sinna sisse kasta.
Ema vannivahtu lisas
suurest pudelist vaid piisa.
“No sellest piisast küll ei piisa!”
arvas omaette isa,
kes salamisi vahtu lisas.
Justkui oleks valget vatti
tõusnud vannist, mida kattis
vaht, mis lapsed sisse mattis.
Kõrgeks kerkis vahumägi,
kuni vastu tuli lagi.
Kui viimaks ema seda nägi,
korra käsi kokku lõi
ja kiirelt korra majja lõi.
Isa lehepuhuri siis tõi
ja poisid vahust välja tõi.
Sellest ajast saunapäeval,
et ei oleks emal vaeva
ja oleks kõik kontrolli all,
käivad poisid duši all.

Korralagedus

Pealtnäha korralikus kodus
polnud mõnda aega korda.
Kahtlustati olukorda,
et maja ise prügi kogus.
Valgust ainult poolenisti
aknaklaasid lasid läbi,
kuigi see just oli hästi,
muidu olnuks kõigil häbi.
Kraanikaussi täitis kuhi,
samas külmik oli tühi.
Puhast pesu polnud kapis,
isal augud olid sokis,
sest kandadel ja varvastel
üpris koerakarvastel
põrandatel käia tuli,
kahjuks see ei ole nali.
Kaetud oli kogu maja
paksu tolmukorraga,
kuigi tolmuimeja
paistis justkui korras.
Lõpuks olid otsakorral
lapse kannatusevarud,
kui ka tema kaisukarul
sügelema hakkas selg,
vasak kõrv ja parem jalg.
End veidi kratsis isa ka.
Laps aru pidas isaga.
Kumb meist ema käest nüüd küsib,
kauaks kaos me majas püsib?
Laps ja isa võtsid nõuks
ühendada selleks jõu.
Isa ainult nina nokkis
kuni lapsel julgus tekkis
ja ta vaiksel häälel küsis:
“Emme, kas sa oled rikkis?”

Kuidas küpsetada kringlit?

Kõigepealt on vaja vett,
sooja mitte tulist, et
mitte kõrvetada kätt.
Noaga lõika eluspärmist
tükk, mis tuleb segada
segamini selle veega,
millest äsja oli jutt
ning pärmiseente lärmist
end ära lase segada,
kohe suhkrut hulka lisa,
siis lõpeb nende hädakisa.
Aga hoolas ole soolaga,
sest selle valge surmaga
ei maksa liialt liialdada,
kui sa just ei taha mingit
soolast singi-juustu kringlit.
Safran kuldse värvi pärast
taignas hädavajalik,
siis ei ütle keegi pärast,
et su kringel imelik.
Jahvatatud kardemon
salajane komponent
sinu küpsetises on.
Üks kanamuna lisa, ent
ei maksaks mitte unustada,
et sujuvamaks väljumiseks
ja et ei läheks kiljumiseks,
koor õrnalt vaja purustada.
Nüüd on tarvis nisujahu
täpselt nõndapalju nagu
kolme kohvitassi mahub,
et oleks paksust parasjagu
selles kringlitaignasegus.
Hõrk ja pehme saab su sai,
kui segad taigna sisse või,
mis võileivast üle jäi.
Nüüd taigen tahab kerkida,
kuid ära tuleb märkida,
et kui tõuseb üle ääre,
kausist teha võib ta sääred.
Valmis taigen rulli lahti,
peale laota mitu kihti
täidist, kuhu rosinaid
põhiliselt panna võid.
Oled juba poolel teel,
jäänud ainult ongi veel
peale puistata kaneel.
Kõik see rulli kokku rulliks,
rull keera kujult nulliks,
siis rulli lõika risti-rästi,
nii seda sättida saab hästi.
Kui on valmis kena pärg,
jälle paisuda võiks pärm.
Sina seniks istu maha,
jõuad tassi kohvi teha.
Aga kohe muutub teema,
ahjule nüüd anna kuuma.
Kringel pane küpsema,
see ahjus hakkab valmima
ja saab jume kuldsema.
Kui kuskilt hakkab tossama,
oled lasknud kärssama.
Viimaks kata vaabaga,
hästi paksu kihiga
lemmikšokolaadiga.
Puista peale pähkleid peost
ning asu sööma meistriteost.

Tõru mure

Armsal väiksel tammetõrul
oksa küljes meel on mõru,
suule tekib nutuvõru.
Miks ma maitsen nõnda mõru?
Ei leidu kedagi, kes sooviks
tõrust ampsu võtta prooviks.
Aga väikse tõru õnneks
valmistumas pikaks lennuks
on toonekurg, kes võtaks
moonakotis kaasa eineks
mõne tõru linnupetteks,
siis kui sügis jõuab kätte
ja Aafrikasse võtab ette
reisi, milleks pole mitte
tehtud ega nähtud ette
rändlindude pakette.
Tõrul rõõmsaks muutus meel,
peagi kurega nad teel.
Õnneks leidub kotis veel
maitseks suhkur ja kaneel.

Mutantkartulid

Vaevalt kadus kuuviir
ja paistma hakkas päiksekiir,
millel sügisene helk,
kui jooksis kokku silmapilk
talguliste rahvahulk,
nii mõnelgi veel uni silmis,
kõik see juhtus nagu filmis,
et võiks sukelduda töösse,
kuni päev saab lõpuks öösse.
Traktor üle põllu sõitis,
kaarega kõik õhku heitis,
mida maapind endas peitis.
Noored-vanad läbisegi
usinasti tööd seal tegid,
nii et palgeilt voolas higi.
Sügisande terve mägi
kanti kastidega sisse
jahedasse keldrisse.
Töö just lõpetatud sai,
kui väiksel Kaarlil silma jäi
põlluservas põnev leid:
hulk mutantkartuleid,
kõverikke veidrikuid
tavalistest maha jäid.
Keegi polnud tahtnud neid,
niisuguseid mullaseid.
Kaarlil hakkas nendest kahju.
Ajas kuumaks praeahju,
riivis kartulitest viilud,
viiludest said pannil viirud.
Kõige peale pani või,
nii uhked vigurkrõpsud sai.