Autor: TRiim

Pole sest nüüd teab kui kaua,
kui Kliinikumi helged pead
kogunesid ühtekokku
ümber suure ümarlaua
arutama tulevikku –
ilusat ja õnnelikku,
helget, edukat ja head.
Ei teagi, kuidas nõnda juhtus,
kuid nõupidamine luhtus.
Eks igal oma süüd ja vead,
jäid protokollist puudu read.
Ei sündinud seal üksmeelt,
ei kõneldud seal ühist keelt,
muuta moodsaks Kliinikumi
tahe tasahilju jahtus,
ind neil pikkamööda lahtus,
soov neil salamisi sulas
justkui esimene lumi.
Lootusetult tülli juhtkond
ümarlaua ümber pööras,
ei valitsend neist keegi end,
sõim seal isiklikuks keeras,
ohtralt süüdistusi kõlas,
see veel õli tulle valas.
Ent peataolekusse suurde
üks kutsumata külaline,
olend õige salaline
ootamatult sisse astus
ja veeres suure laua juurde.
Silmad hõõguvad kui söed,
kummalised konksus käed,
kõrged kandilised õlad,
ratastele seatud jalad
ja helkiv hõbedane kere.
Suu ei liikund, ent sealt kostus
selges eesti keeles: “Tere!”
Riid nüüd rauges seda nähes,
nägudelt neil langes toonus,
vaikus oli ainus vastus.
Ei olnd see naine ega mees,
vaid robot seisis nende ees.
Äkitselt siis ühel meenus,
et Kliinikumi ajalehes,
kõigi viimasemas numbris
oli seisnud selges kirjas,
et on tarvis sakstekambris
ümberkorraldusi suuri,
teha uuendustekuuri,
juurutada uusi juuri,
otsus olla juba tehtud.
Kõiki haarand ärevust
selgesti võis tunda õhus,
mõnel juba keeras kõhus.
Nüüd neil kuri oli karjas,
juhtkond saigi sappa sule,
sest inimhingelisi pole
palgal hoida kulutõhus.
Robot tuli võtma üle
Kliinikumi juhtimist
ja mul on niisugune tunne,
et see ka õnnestus tal vist.
Ei eksind robot oma teelt,
sest ei pärast ega enne
luust ja lihast ülemust
ühtki eales polnud nähtud
ega kuuldud nende suult
ei iial hiljem ega varem
ühtki sõna ega häält
lihtsa teenistuja poolt.
Kõik uus on ikka palju parem,
kes minuga on ühte meelt?

On ajapikku aegamisi
ilmunud ju miljoneid
igasugu luuletusi,
küll igal teemal tehtud neid.
Vaid ainuüksi armastusest
lausa sadu tuhandeid,
nii õnnelikest armunutest,
lendlevatest liblikatest,
kes neil keerlemas on kõhus,
kui lindudest ja mesilastest
kevadises õueõhus.
Ja täpselt nagu tuhandetest
ühendatud südametest,
ka kohutavast kurvastusest,
voolavatest silmavetest,
hauda viivast hingevalust,
sünnist, surmast, lihtsalt elust,
kiirelt käivast ajakulust,
argipäeva eluolust,
lapsepõlve mängumaadest,
õnnelikust olemisest,
käimata ja käidud teedest
ja taaskord koju tulemisest.
Ent hiljaaegu ükspäev
ma ootamatult avastasin,
vähemalt nii Google näitas,
kui ma fakti tuvastasin,
et kuidagi just nii on läinud,
et ei ole keegi teinud
iial ainumat šedöövrit,
no mitte ühtki oopust vistist
vanast heast kardaaniristist.
Jah, autojuppi pean ma silmas.
Ei meeldi ebaõiglus mulle,
jõuetu mind valdas raev,
nii otsustasin ise täita
selle tühimiku ilmas,
mul see pole mingi vaev.
Tugev “k” on ees sel vist?
Kohe tarvitasin jälle
juba tuttavat manöövrit:
kui ei tea, siis – Google, aita!
Guugeldasin, Google aitas,
ongi “k”-ga, otsing näitas.
Kuid mida teeb see väike rist?
Nimelt põhjustab see naistes
kerget närvierutust,
sest näikse rääkivat ju sest
esmajoones mehed just.
Kardaaniristid teevad tööd
kahel pool kardaanipäistes,
kardaanil võimaldavad need
kasvõi pöörlemise peal
vertikaalselt käia seal
liikumises üles-alla,
et amort saaks mängu tulla,
ükskõik, mis seisus on meil teed
ja et siis ees- või tagasilla
suunas käigukastist kanda
üle pöördumismomenti
või noh, miskit sinnakanti.
Nüüd vist õnnestus küll anda
kõikehõlmav ülevaade,
mõni fakt vast ees või taga.
Loodan, et ei anna tunda,
et mul puudub kokkupuude
eelpool tekstis mainituga
ja et keelekasutus ei sega
ka võhikutel mõistmist,
mis asi on kardaanirist.

Veel vaevalt hajund oli õhust
suits, mis tõusnud püssirohust,
kui Taaralinnas tehtud rahust
kuuldus põhjaranda kandus.
Mis küll toona juhtis juhust,
kui tõusvast merelainevahust
kivist kaldapealsel randus
sõnum kõigevägevamalt,
pikalt oodatud see temalt.
Pea poeglaps sündis ema ihust,
üks inimeste imetegu.
Kes teab, mis kõneles ta nägu,
kuid ta isal-emal tundus,
et on täita nende pojal
enam, kui vaid argist kohust.
Nõnda hakkas seatud rajal
omal moel ja antud ajal
käima inimlaps, see õnnis.
Lapsepõlve mängumaadel,
Kalaranna kõnniteedel,
tahtmas tarkust koolitunnis,
õppima, mis hea ja sünnis.
Siis soistel Emajõe kallastel,
tolmusteil tänavail tollastel,
kuus kõrguvat sammast kõrval
vaimuelu virgutamas,
seltsielu ergutamas
Inglisilla ja Toomemäe serval.
Omajagu kogemisi,
nägemisi, tegemisi,
väikseid värsisepitsusi,
käsikirjas kirjutisi,
sõgedatel seltsiks selgus,
paberile pandud julgus
mustvalgele vaikides valgus.
Üks lõpp oli teisele algus,
oskus oli antud mõelda,
ausus otse välja öelda,
tasa terved teosed said.
Kuid keegi sala jälgis samme,
millest jalajäljed lumme
käijaist kõikjal maha jäid.
Sulest sõna tahtis tohtida,
kuid võim võttis vaimu juhtida,
palgeil püssidest mõtteidki sihtida.
Kord maapind sai murega maetud,
siis taas taevas sai vaevaga kaetud,
polnud päikest, ei kuud ega tähti,
uneulmades neid ainult nähti,
tuul vaid tuuseldas langevaid lehti,
polnud aega, ei päevi, ei öid.
Ent halvast enam ehk meenub neid
hetki ülevaid, helgeid ja häid,
süles hoitud ja kantud südameid,
mööda saatuse suunatud käänakuid
käidud kaugeid ja koduseid teid.
See mees on jätkuvalt teel,
sada aastat ja rohkemgi veel.

Lumi, lumi, saja sa alla,
päästa end pilvede salvedest valla,
hingede õnnistust õuele kalla,
lase valgus maa üle tulla.
Kata me külmust täis ilmad,
kata me väsinud näod,
kata me suud ja me silmad,
murekortsud ja vaevade vaod.
Kata kõik patused mõtted,
kata kõik tühjust täis peod,
kata kõik kurjuse lätted,
seesinatse sõnad ja teod.
Lumi, tule maa peale,
meil helgeks tee päevad ja ööd.
Laota vaip iga viimsele veale,
et tõesed taas teha saaks tööd.
Lange me jälgedereale,
nii pagana mustad on need.
Saja halvale peale, me heale
teeme lumesse omal jõul teed.

See juhtus mõne aja eest,
kui kaks kohalikku meest –
Ignatsi Jaak ja Hensugusta
püüdsid Porijõe peal kala
selle selgusetust veest.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.
Hensugusta püüdis lesta,
polnud näind niisugust ta,
ei saand see olla looja loodu,
pidas paremaks ta lasta
vaikivasse vooluvette.
Ignatsi Jaagul sattus kätte
aga salakaval luts,
kelle esimene ots
oli hoopis konna moega.
Küll käega rehmas korra Jaak,
kuid läind oligi ta saak.
Päev see kulges omasoodu.
Kes teab, kas miski kurja väega
või kas ei olnud keelt neil kasta
või liig vilets ninaesine
või oli saak neil kesine –
mehed paadis läksid riidu
ja kummuli käis nende vene.
Vaene Hensugustakene,
heitis seljast kalli kuue,
vehkis kätega kui sõge,
justkui põgeneks ta võllast,
kuni jalad tundsid kallast.
Jaaku põhja tõmbas vesi,
uppuv paat veel pakkus tuge,
kuid Rootsi kuningalt ja kullast
tukat kadus keset jõge.
Mehed mures kahekesi
teine teise kalda poolel
küll riius, aga ühel meelel.
Tarvis läheks taevast väge
ja kaht kanget eesti meest,
et uppund paati kätte saada
sealt vetesügavuste seest.
Ei läind pooltki päeva mööda,
kui Hensugusta pani ette,
et las Jaak see hüppab vette,
lükkab paadipära üles,
tema ise tõmbab eest
ja veab paadi välja süles.
Mõeldud, vaeva nähtud, tehtud.
Mehed ühendasid jõud
ja õhtuks paat sai välja veest.
Küll kahte lehte lendas lehti,
kui vaenukirve abil tehti
kaldapuudest kaks uut mõla.
Jõest koos kala püüti veel
ja rahumeelselt jätkus sõud,
kuid sedakorda kuival maal.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.

Kallis Muusik, saadan sinu poole teele
oma kirja, kus üks soov on pandud kirja.
Seal on sõnad, ehk annad neile hääle,
et saaks sinu lauluks minu luuleread.

Olen unistanud sellest, ma ei varja,
et muudad muusikaks mu loodud luulekeele.
Mu salasoovi veel ainult sina tead,
kuid saladuses seda hoidma sa ei pea.

Neist mõtteist sündida ju võiks veel miskit head,
kui annad tõusuks taevalaotusse neil tuule.
Ses loos lööks laineid ka vaikselt voolav vesi,
mis loonud Muusik ja Poetess on kahekesi.

Kallis Muusik, on su ees mu kirjaread,
neid sõnu öelda ma ei ole leidnud julgust.
On ühte seotud need me kirjutatud loole,
mil pole lõppu, kuid ei ole veel ka algust.

(for all the physiotherapists out there)

If you get an amputee,
it is not a piece of cake
that you simply cut and take
to have along with cup of tea.
Start low, grow slow
but remember as they grow
if your patient starts to jump
or they have a jumpy stump,
you might get a bruise or lump.
If she or he is really tall
and should it happen that they fall,
you will hear a noisy bump.
Hairy stump is always good,
it means that hair is getting food
that’s provided by the blood.
If they are in pain or shock
simply use a good night sock
thats partly silver, even gold.
No matter if they’re young or old,
as they walk their hip will hitch,
the leg won’t move the way it’s told,
that can be just quite a (b.i.t.c.h.)
It’s all the same with phantom pain.
But as they say: no pain, no gain.
For them it’s fair if you’re in pain
when they hit you with a crutch
or simply stab you with a fork,
then your patient gets the gain.
This poem is a piece of work,
hope it isn’t out of line
and the English grammar’s fine.

Patsient meil saabus uus
palatisse number kuus,
kanderaamil toodi sisse,
lohistati voodisse.

Arvutisse nime löön,
silmadega teksti söön,
tuhlan kiirelt haigusloos,
mis on tema diagnoos.

Voodil liikumatu kere,
ümber voodi kogu pere,
astun ligi, ütlen tere.
Olen füsio, nimeks Triin.
mina olen selleks siin,
et saaks otsa Teie piin.

Kere end ei liiguta,
silmi ka ei pilguta.
Voolik veeni tilgutab.
Teen siis testidega algust,
palun tõsta käsi, jalgu.
Miskit põrandale valgub.

Palun pange jalad risti,
teeme kanna-põlve testi.
Õde tahab teha süsti.
Pigistage minu kätt,
juba peale tikub nutt.
Õlavarre ümber žgutt.

Tulge palun istuma,
hakkame nüüd püstuma,
kuidas muidu astuma
saaksite Te hakata?
Koristaja lapiga,
ülemäära märjaga,
tõmbab üle põranda.

Bergi tasakaalutest
hetkel kasutu on vist,
tunnen juba kimbatust.
Keegi jälle paotab ust,
kontrollib laevalgustust.

Valu valuskaalal VAS
oleks Teie valu kus?
Ja Borgi skaalal väsimus?
Jälgin pulssi, mõõdan rõhku,
uurin tursest mingit lohku.
Naaberhaige ahmib õhku.

Kere liikumatuks jääb,
katsun nahka, külm kui jää.
Ei miskit üle enam jää,
minu kahtlus kinnitus,
tuleb teha järeldus:
see on koolnukangestus.

Laualt maha kukub vorst,
kui uksest sisse tormab arst,
kes hüüab: “Tellitagu kirst!”
Mina lahkun, meel on mõru,
suule tekib nutuvõru.

See ei ole tõsilugu,
vaid üks õudusunenägu.
Kui tööpostil tahad tukkuda,
nii mõndagi võib juhtuda.

(pulmapäevaks)

18. august 2017,
ajas hetk on see üks neist,
mil päeval erilisem valgus.
Alguse saab veel üks algus.
Üheskoos te andes vande
kirjutate sissekande
oma eluraamatusse,
teie loosse lõputusse.
Saate uue ülesande,
mis on mõlemale mõeldud.
Võtke elu õppetunde.
Kuule enne, kui on öeldud,
märka, mida sa ei näe.
Hoidke teineteisel käest,
püüdke päeva kõigest väest.
Voolav vesi ise rajab
omal ainuõige tee.
Muutke suunda, kui on vaja,
looge enda nägu see.
Miski pole lõplik enne,
kui ei ole leitud õnne,
mida igavesti tunda.
Pole tarvis kätel kanda,
parem jalad kindlalt maas.
Ükskord aastas tulge taas
korraks tänasesse päeva.
Tehke tööd ja nähke vaeva,
ootamata valget laeva,
hoidke oma armastust.

(pulmapäevaks)

Aeg ongi tänasesse kantud.
Nüüd iga päeva, ööd ja hetke,
õnne, mis on teile antud
juskui kallist kinki võtke.
Tuntud tõde meelde jätke:
jagades on õnn veel suurem,
koos teil käies eluretke
jalg on kergem,
hing on noorem,
meel on virgem,
elutargem,
siht on sirgem,
lend on kõrgem,
jagatud on murekoorem.
Armastust on tarvis hoida,
nagu lindu hoiaks peos,
mälestusi hetkeist leida.
Ka argipäevast püüdke luua
kordumatu kunstiteos,
mille laotaks üle taeva,
sel poleks otsa ega äärt.
Elu nautimist on väärt.
Laske mälestustel tuua
ennast igal aastal siia
õiteilus kevadpäeva,
et võiks kinnitada taas –
kõik endine on justkui uus,
te õnnes igavesti koos…

(pulmapäevaks)

Üle pilvevälja lendas
koos kaks väikest turteltuvi,
üht sõnumit see kandis endas –
veel kestab kuum ja kaunis suvi,
ent teie päralt päev on täna.
Temalt tõotuse saad sina,
ses rohkem ütleb pilk või sõna
kui pikad kirjapandud read.
Neist südameis saab suurem tunne.
Võtke kaasa ainult head
sellest, mis on olnud enne.
Päevast päeva kõigest väest
otsige ja leidke õnne.
Hoidke kindlalt kinni käest,
siis on veelgi kindlam meel,
kui koos kõnnite sel teel.
Mis on õige, kestku veel
kuniks kaugel kustub päike,
langenud on viimne puu,
suurest ilmamerest jäänud
on maapeal ainult veesilm väike,
taevast kadunud on kuu
ja aeg on igavikuks saanud.

Istun siin ja mõttes vaen,
kas võtta veel üks kiirlaen.
Ma tühja rahakotti kaen.
Mõistan küll, et ise saen
seda oksa, millel istun
aga mina ikka astun
sisse laenukontorisse.
Endal võlaveksli ostan
ja vabatahtlikult siis pistan
pea ma poomissilmusesse.

Ikka juhtub vahel harva,
vahel lootusetult tihti
kõigub jalge all sul pind.
Kõik korraga käib vastukarva,
ärritab su viimset närvi,
kursilt kõrvale veab sind.
Sul raske hoida seatud sihti
ja kui ka päästa püüad end,
pidurita paiskud kurvi.
Aga kui sa kukud taas,
lama rahulikult maas.
Tea, et lõppu veel ei tule,
see su silmi veel ei sule,
sa ei saa veel enda matust,
tõrju seda mõtet patust.
Usu ainult, sul on aega.
Kui on õnne, siis ei ole
vaadet varjatud sul laega
ega seda katvat katust.
Hinga sisse, ava silmad,
vaata, taevast langeb tähti,
vaata, puudelt langeb lehti,
juba käes on sügisilmad.
Vaata üles, juba nähti
virmalisi igat värvi,
esimesi luigeparvi
pilveväljadele tõusmas,
ei näe sel otsa ega äärt,
kõik su ümber täis on ilu.
Siis omal jõul või võõra väega
abistava abikäega
tõuse jalgadele taas,
hoia oma ainsat elu,
sina oled vaeva väärt!

Päev saab ööks ja öö saab päevaks,
aasta minevikuks muutub.
Homme täna on ju eile,
aga ikka tundub meile,
et aeg käib ainult sama rada,
nii rõõm saab ühel hetkel vaevaks,
tühjus tuimalt hinge puutub,
miski sisemuses jäätub
enne veel, kui maa saab taevaks.
Justkui me märka seda,
et iga hetk toob aina juurde
siia muinasjuttu suurde
uskumatuid imesid.
Me ei peagi teadma nende
nägusid ja nimesid,
kõigi jaoks nad pole tuntud,
aga mäletab su süda
neid, kes sinule on antud.
Neilt saad ehtsa elu tunde –
suure, tõelise ja siira,
õnn käib arvamata teedel.
Vaid me kohal taevatähed
sinu jaoks on kõikjal ühed,
ülespoole pilku pööra,
kuhu iganes ka lähed,
nende valgust endal paista
lase pimedatel öödel.
Hirm su sees on ainult sinu,
kui ei vaata, sa ei näe,
neist keegi ikka annab käe.
Lase jääda päevatöödel,
ära oota mingit tänu,
leiad rahu iseendas.
Kui ei kuula, sa ei kuule,
juba poolelt sõnalt mõista
võib ka ütlemata sõnu.
Üksik mõte huulilt lendas,
alla võttis tõmbetuule,
linnutiivul ilma rändas,
võitmatu sai võluväe.
Kõik ei ole nii kui varem,
uduloor me pilke pärjab,
pilt on päriselust parem,
aus ja ehtne sel ei loe,
ilus vale vahel varjab
katmata ja karmi tõe.
Hing keha sees on enda nägu,
sel jälje jätab iga tegu,
justkui raagus puude võrad,
mõnedest neist jäävad mõrad
ajatult seal püsima,
vaid väline võib olla veatu.
Ehk peaks endilt küsima,
kas ja mida on meil nõuda
oma õiguse ja tõega
või mis on saatuse poolt seatu.
Kuhu on meil vaja jõuda
aja isevoolujõega,
mida jätta, millest hoida
kinni kasvõi kahe käega.
Meil on veel aega võita aega
selle vääramatus kulus,
veel on lootust mõtet leida
lihtsalt olemises elus,
elurõõmus, hingevalus,
kuid kõik ei peagi saama sõnaks.
Aeg las lendab, sina peatu,
vaid aasta uus saab peagi vanaks.

(love song)

I cannot remember your face
but the feeling was real
somehow the memories just fell out of place
now I’ve got nothing to feel
the sound of silence is all I hear
but there’s a firestorm in me
since you left I haven’t shed a tear
didn’t want anyone to see

I’ll be waiting for your letter
a letter to say
it was a night and not a single day
‘cause that’s just the way
need a painful reminder it’s true
there’s no me and you
even though I’m better now
better off without you

I never really heard your voice
too lost for words to say
it wasn’t destiny and neither a choice
it was a game we both played
I know I saw that look in your eyes
as we danced the night away
all the signs were there in different ways
but you didn’t ask me to stay

Now I’ll be waiting for your letter
a letter to say
we had a night and not a single day
‘cause that’s just the way
I guess you wanted to just didn’t know how
or if it really was true
even though I’m better now
better off without you

I’m still waiting for your letter
but the message’s received
leave me something to remember you by
even if it’s goodbye
hope you realize something I just did
we both got deceived
all I know is that I’m better now
better off without you

(punklaul)

Kõigile on väga vaja
mind ja minu raha
lapsed kodus ootavad
mind ja minu raha
sõbrad baaris loodavad
näha mind ja raha
naine lubas lahutada
kui joon raha maha
tema tundeid jahutada
mina küll ei taha
kuid tibid klubis tahavad
mind ja minu raha
armukesed ajavad
taga mind ja raha
tahavad vaid raha nad
ja mind ja minu keha
turistilõksud püüavad
mind ja minu raha
müügimehed hüüavad
mind ja minu raha
mängupõrgud kutsuvad
mind ja minu raha
võlakütid katsuvad
mult kätte saada raha
nendega ei mõista nalja
haistavad nad raha
eksidki mult peksid välja
alimendiraha
riigiisad nõuavad
minult maksuraha
aga ise ajavad
taskutesse raha
koorida mult jõuavad
mitu nahka maha
lubavad, et rajavad
uue haigemaja
ülekäiguraja
uue koolivõimla
avaliku käimla
uhked vangikongid
mõned pargipingid
ja rohelise muru
ja uue välituru
kõik valimistel ajavad
sulle silma puru
kuid erakonnad vajavad
mind ja minu raha
pensionärid vajavad
mind ja minu raha
mudilased vajavad
mind ja minu raha
koolilapsed vajavad
mind ja minu raha
emad-isad vajavad
mind ja minu raha
õed ja vennad vajavad
mind ja minu raha
koerad, kassid vajavad
mind ja minu raha
kriminaalid vajavad
mind ja minu raha
invaliidid vajavad
mind ja minu raha
aga hoopis mul on tarvis
minu oma raha
mul on endal vaja maja
kapremonti teha
suvilal on katust vaja
autol talverehve vaja
paak on jälle täita vaja
reisile on minna vaja
juuksuris on käia vaja
teksapüksid osta vaja
kodulaen on maksta vaja
ma ei ole üldse närvis
mul ei ole raha

Täis on õnne meie elu.
Kõndimas me Munamäel
ja Läänemere randadel,
õnn on kõikjal, ees ja taga,
nii hüval kui ka kural käel,
silmapiiril, metsa taga,
ühte sammu peredega,
õnn käib meie kandadel.
Rohkelt rõõmu, rahulolu
on meil selgelt näha näos
igas aja jäetud vaos,
ka töö meil pole vaev ja valu.
Korraldame talgupäeva,
koristame endi jõuga
meil aiaäärse tänava,
tuulepealse maa ja taeva,
iga künka, külatee,
teeme kauniks kodutalu,
ilusamaks isamaa.
Meil on ilu peale silma
või on naaber abiks nõuga,
rõõm tegudest võib nakata,
ei tööd meil homseks lükata,
saaks pihta juba hakata.
Ehitame kasvõi laeva,
ilmamere sinava
ka võõrsil lähme teeme puhtaks,
et mujalgi siis kõikjal nähtaks,
üheskoos me teeme ära,
teeme korda kogu ilma.
Me, eestlased, ei karda vaeva.
Aovalguses me juba vara
alustame päevatööga,
päevaga ja poole ööga
rabeleme pihud rakku,
randmed kanged, sängi langed.
Väljadel sul liigsel veel
on kraavid käterammuga
kuivenduseks kaevatud,
küll on keha vaevatud,
käik on raske sammuga,
kuid õnnelik on hing ja meel.
Et võiks kõrguda me vili,
aega võtab aga kokku
kannatlikult kanname
viljapõllult viimse kivi,
kindla kiviaiarivi
neist laome oma krundile.
Ka uppuvale hundile
ulatame abikäe,
ehk leibagi veel anname,
las ta läheb, kust ta tuli,
valitsema metsatukka.
Kõiges kurjust me ei näe,
pimesi ei mõista hukka,
aga ka ei kiida takka
sellele, mis kahtlust külvab.
Pühas hiies Taara valvab,
kuid me ei usu, kui ei ole
teda silmaga seal näha,
me ei mõista ega küsi,
sinna pole miskit teha,
iga tõestamata tõsi
meil on vaikimisi vale.
Me ammutame ürgse väe
hoopis suitsusaunast vängest,
külmast kasemahlast kangest,
kargest rabajärveveest,
jaaniõhtu lõkkesoojast,
kaunist koorilaulukõlast,
mis teeb hinge õndsaks seest,
pole kahtlust, need on Loojast,
igast linnast suurest, uhkest,
igast pisemastki külast
ja sealsest eesti rahvast lahkest.
Me ühtehoidmises on jõud,
saab ka kõige rängem raud
koos kõveramaks väänatud,
kaelad katki käänatud
vihaseimas võitlemises.
Kedagi ei jäeta hätta
elu-surma heitlemises,
murekoormat murdma selga,
tunda toetavat on õlga,
korraks käime ühte jalga.
Kuid kui on tarvis, võime jälle
seista katkematult ritta,
ühendada kindlalt käed,
võtta väikse Eesti sülle,
vaigistada vaenuväed,
et püsima jääks meie tõed,
vabad oleks vennad, õed,
kokku jääks me eesti sugu,
mitmed põlved läbisegi
ja kannaks ajavoolujõed
ajalukku veel meie lugu.

Sellist Eestit tahtsimegi.

Ostsin värviprinterile
uue toonerikasseti.
Kui kasseti üle leti
müüja ulatas mul kätte,
ei tea, kas kujutasin ette,
et müüja veidralt naeratas,
kuid miskit kahtlast oli tas,
kuigi pealt näis viks ja sile.
Vilksamisi reetis nagu
salakavalust ta nägu,
kui ta minu sularaha
lugemiseks riita ladus.
Kasseti paika panin kodus,
see minu käes on käkitegu,
ei nõudnud mitte mingit vaeva,
võttis aega vaid paar päeva
ja mitu magamata ööd.
Paigalduse täpne juhend
vaid juurde oleks teinud tööd,
mul neid lugeda ei tule,
ju lollidele mõeldud need,
IQ vaid vajaminev vahend.
Niisiis läksin otseteed
ja kõigest mõned päevad hiljem
saabus kauaoodatult ka lahend.
Voolu printer sai taas taha,
märguandeks kostus vile,
mis tundus tavapärasest küll valjem,
kuid nüüd sain rohelise tule:
taas printima võib hakata,
ei värv saa niipea lakata,
mida muud siin ikka teha.
Ent siis ootamatult tabas
sündmus, mis mind jalust rabas.
Käed ma langetasin jõutult,
seisin kõrval üsna nõutult,
nõutus võttis minus võimust,
külm higi oli katmas laupa
ja hetkeks tundus, et mu keha
hing vist veidikeseks hülgas.
Justkui oleks kurjast vaimust
vaevatud mu vana printer,
pani ajama ta lihtsalt
nagu saja meetri sprinter.
Printer tahtis ja nii tegi,
et oma suure laia suuga
neelas alla hirmsa hooga
A4-sid, mis seisid rõhtsalt
virnas tuhandete kaupa
ja siis neid lehti välja sülgas.
Ei tal piiriks olnud lagi,
kasvas paberitest mägi
mõõtmatusse kõrgusse,
nii taevasse kui põrgusse.
Pidin juba vedama
väljaprinte käruga,
tüli tekkis naabritega,
politsei käis ukse taga.
Ei saagi printer pidama,
sest uus on toonerikassett
ning tööd veel jätkub varuga
ja kõik vaid sellepärast, et
lõputu on internet.

Juba päris sünnist saati
suisa geeniuseks mind peeti.
Lasteaias tegin ilma,
lugesin vaid raamatuid,
mida mulle ette veeti.
Pimesi sain pusled kokku,
lahendasin võrrandeid
ja ise koostasin ka neid,
iga teine ainult jonnis,
mina varakult jäin silma.
Mu vaimustaval tublidusel,
igal alal andekusel
polnud otsa ega äärt.
Pingutused koolipingis
vaid puhast kulda olid väärt,
kaks kõrgharidust cum laude.
Vabal ajal käisin raudselt
igas võimalikus ringis,
nendest igal vabal hetkel
veetsin aega ainult trennis.
Nüüd ravin igasugu taude
Aafrikas missioonil käies.
Otseselt või kasvõi kaudselt
kliimasoojenemist peatan.
Kergel sammul Erna retkel
käisin varustuses täies,
muuseas päästsin kitsetalle,
nüüd ma emaks olen talle.
Sõites bussis, trammis, trollis
seenioritel pakun istet.
Vabal tahtel supiköögis
pakun kosti, keelekastet,
aitan vaeseid igas riigis,
nende eest ma viskun tulle.
Kohe 112-e teatan
kõigist korrarikkumistest,
libedaga kukkumistest,
kurja kavatsevast pätist,
kahtlustäratavast kotist,
kord on väga tähtis mulle,
äsja just patrullist tulin.
Külateatris kandvas rollis
mind lavalaudadel võib näha,
jätkub mind ka lava taha,
mängin üksi kõiki rolle,
näiteks ühes tükis olin
Hamlet, Libahunt ja lammas.
Kõiki töid ma oskan teha,
sekundiga õmblen särgi,
tunniga teen talvepuud,
päevaga teen nädala
ja nädalaga mitu kuud.
Sihitult ma eal ei rühi,
pea mul pole iial tühi,
tühja-tähja ma ei vehi,
võtan alati ma sihi
kõrge, mitte madala.
Presidendiltki sain märgi,
mis mul uhkelt ripub rinnas,
ma just vastuvõtult tulen,
riiklikult nüüd olen hinnas.
Pole kahtlustki, ma olen
ühiskonna tugisammas,
mul nii mõndagi on anda,
ehk veel ma medaleid saan rinda,
et neid vastuvõttudel siis kanda.

Kuid meeste silmad mul ei peatu,
neil pilgud minule ei rända,
mu saavutusi nad ei hinda.
Miks ei ole mulle mõeldud,
sõnu neid ei eales öeldud:

Sina oled ilus naine,
imeliselt õrn ja veatu.

Kes teab, kas vastab lugu tõele,
kuid siit-sealt kostab rahvasuusta,
et ühel sügisöösel külmal
ei lasknud eksitada ilmal
end mees, kes juhtis oma laeva,
mis tehtud tõrvat’ tammepuusta,
Läänemerelt Emajõele.
Küll koormat’ polnud lastiga,
ent mees nägi kurja vaeva,
jõesängis vastu oli vool,
kuid südames tal kutsuv hääl
rinnus helisemas sääl.
Seilas mitu ööd ja päeva,
ta kaljast kahe mastiga
Emajõe peal kandis sinna
kodusesse Tartu linna
süngelt sügav vetevoog.
Viimaks rauges laeva hoog,
kaardus silla all ta randus.
Mees hüppas uhkes kuues vette
ja kivist kalda peale ujus,
väljus vastuvooluveest
vägilasemõõtu hiid.
Sirgelt astus rahva ette,
vaatas otsa linnapeale,
käe siis surus talle kätte,
õlal patsutas veel teale.
Kokkukogund inimsumm,
milles valdas vaikiv lumm,
kahte lehte astus eest.
Munakivisillutisel
roosiõitepillutisel
käik tal kindlamalt veel sujus,
polnud nähtud sellist meest.
Kostis justkui ühest suust
õnnest joobnud rahva hüüd –
Priit on jõudnud kodumaile!
Ei hoitud kinni enam suud,
uudis Kliinikumi kandus.
“Vot just sellist meest on meile
tarvis isandaks ja juhiks,
kes meid pimedusest päästaks,
põrmu langemisest säästaks,
eksind lambukesi juhiks
haljamale karjamaale,
kirkamale allikveele,
sammusihid taas saaks kõrgeks,
väsinute vaimud virgeks,
koormatud saaks seljad sirgeks,
kõhklejad saaks jälle julgeks,
purjutanud pead saaks selgeks,
tulevik saaks suureks, helgeks.
Must taas vaieldud saaks valgeks,
tühjast tõusvad tormituuled,
põrguliste pahameeled,
kadedate kurjad keeled,
halvasoovijate hääled
tema sunniks vaikimaie.
Võiks nägudesse norgustesse
nüüdsest naeratused jääda,
selgadesse sorgustesse
sirgus selgroo sisse saada.
Lööks tuhmund klaasid läikimaie,
et me silmad näeks uut algust,
käigu lõpus näeks taas valgust.”
Kliinikumi kangel rahval,
igal õel ja tohtril vahval
otsejoones tõusis tuju
taevastesse kõrgustesse.
Nüüd on viimaks saabund aega,
kõigevägevama väega
sangar saabunud on koju,
palgatõusu meile tooma,
Kliinikumi uueks looma.

Mu lae peal elab väike hiir.
Ma ei põlga muidu loomi,
kuid kusagil on ikka piir. 
Tal on seal vist lasketiir
tehtud minu eluruumi,
vähemasti nii mul näis,
sest öösiti käib õudne madin,
vaevalt silmale saan sõba,
kui ülal lahti läheb sõda. 
Tema jalakeste padin
mul hullult närvidele käis
ja lastud on kõik kohad täis 
pisikesi padruneid, 
laest vahest alla kukub neid
lausa sadu, tuhandeid.
On see vast viletsus ja rist,
mu ööpäevane režiim 
(sorry, siit on puudu riim,
see on põhjustatud vist
minu magamatusest) 
on lootusetult läinud sassi.
Nüüd ma hiire vastu sõdin,
see jama lõppema peab, sest
on kurnatud mu maine kest.
Kahjuks mul ei ole kassi
ega summutiga püssi, 
kuid ehk aitab tuntud nõks: 
tavaline hiirelõks.