Mu lae peal elab väike hiir.
Ma ei põlga muidu loomi,
kuid kusagil on ikka piir.
Tal on seal vist lasketiir
tehtud minu eluruumi,
vähemasti nii mul näis,
sest öösiti käib õudne madin,
vaevalt silmale saan sõba,
kui ülal lahti läheb sõda.
Tema jalakeste padin
mul hullult närvidele käis
ja lastud on kõik kohad täis
pisikesi padruneid,
laest vahest alla kukub neid
lausa sadu, tuhandeid.
On see vast viletsus ja rist,
mu ööpäevane režiim
(sorry, siit on puudu riim,
see on põhjustatud vist
minu magamatusest)
on lootusetult läinud sassi.
Nüüd ma hiire vastu sõdin,
see jama lõppema peab, sest
on kurnatud mu maine kest.
Kahjuks mul ei ole kassi
ega summutiga püssi,
kuid ehk aitab tuntud nõks:
tavaline hiirelõks.