Ebaselge

Üksildane kala ujus
järve ebaselges vees.
Kala oli üksik olnud
terve oma maise elu.
Kuigi järves oli kalu,
järve ebaselgest veest
ei leidnud kaaslast selle seest.
Päike märkamatult vajus,
kaotas ebaselge ilma.
Järve äärde oli tulnud
üks kaunis ebaselge mees.
Ta käte vahel tema ees
seisis imekaunis naine,
temagi ei olnud kaine.
Naine vaatas talle silma.
Ei öelnud mehele vist vaist,
et võiks suudelda ta naist.
Ehk asi oli julguses,
vaid kinni hoiti teineteist.
Seal nad seisid kahekesi
oma ebaselguses.
Kirkam paistis järvevesi
ebaselges valguses.

Minusse ei puutunud

Päike loojus mere kohal,
see minusse ei puutunud.
Loojang maalis kirjuks taeva,
see minusse ei puutunud.
Nägin eemal väikest laeva,
see minusse ei puutunud.
Liiv külge kleepus kehal
mu päiksepõletatud nahal,
see minusse ei puutunud.
Üle tuuleiil käis harv,
see minusse ei puutunud.
Võrast tõusis linnuparv,
see minusse ei puutunud.
Pilved varjutasid ilma,
see minusse ei puutunud.
Langes üksik vihmapiisk,
see minusse ei puutunud.
Alles hämaruses saabus
õhtu esimene sääsk.
Sääsk vaatas mulle silma,
küll korraks kavatses, kuid loobus,
seis konfliktita seal laabus:
ta minusse ei puutunud,
mina ka ei näinud vaeva.
Maailm oli muutunud.

ei ülepingutanud

koolis ma ei õppind hästi
ei ülepingutanud
vaid tegin vähima mis kästi
ei ülepingutanud
tunnis sõimata sain kohe
kui olin ringutanud
kuid olgem ausad olin lohe
ei ülepingutanud
ma õppimise ega muuga
vaid suure linna tegin suuga
kuid ka sellega ma mitte
ei ülepingutanud
tööga mis mul anti ette
ei ülepingutanud
kolleegid aina heitsid ette
kui olin ringutanud
kohe kui sain palga kätte
ei enam pingutanud
sellest pahandused tulid
et ma ei pingutanud
läks neil vast aega kuid nad olid
mind lahti kangutanud
ju nad kah vist ülearu
ei ülepingutanud
ülemus veel ära märkis:
„ei üldse pingutanud“
muret uputama baari
mind sõprade poolt veeti
ise ka ma tundsin survet
kuid ei pingutanud
pärast pudelit või paari
ma ära maksta joogiarvet
sugugi ei pingutanud
naabrid kui mind koju veeti
päid olid vangutanud
üks veel põlastavalt märkis:
„on ülepingutanud!“
juba lapsepõlvest saati
ma ei ülepingutanud
kui väikest venda-õde
taas olin vingutanud
ema noomis veidi isa kärkis
nad ei ülepingutanud
ma püüdsin kirja panna tõde
vast ei ülepingutanud
plaanis edaspidigi mul pole
sest terve elu ma ei ole
ülepingutanud
ka selle luuletusega ma
ei ülepingutanud
luuletuse pikkusega
ei ülepingutanud
suurte algustähtedega
ei ülepingutanud
salmidesse jaotusega
ei ülepingutanud
või õigekirjareeglitega
ei ülepingutanud
komasid teid segama
ei hakanudki panema
sest et ilmselt nendega ma
oleks ülepingutanud

Segi

See kõik oli ilmsi, vaid tundus kui unes,
justnagu ulmefilmiski mõnes,
must stsenaarium mu silme ees keris,
näis ilmvõimatu, kuid oli päris.

KFC oll kinniq pant,
Hesburger oll kinniq pant,
Burger King oll kinniq pant,
eśkiq McDonald’s oll kinniq pant.
Lonḱse ma kodo, miil oll mul sanť.

Kõik oli kinni, nii saal kui drive-in,
haudvaikuses seisis me toimekas linn,
puuga pähe ja pimedusse löödud,
täna rämpstoitu siin linnas ei söödud.

Maailm on lõplikult paisatud segi,
kuidas see juhtus või kes seda tegi,
vägisi silmis mul pilk kiskus veele,
siis koos käed tõstsin palveks Ta poole:

“Please God, send a superhero in,
the World needs saving again.”

(Ümbrepandminõ:
Armsa Taivaesä, olõq hää,
üts vägimiiś saadaq kotsilõ,
jälq Ilmamaad vaia om pästä.)

Jää

Eile nägin ma Eestimaad,
nägin jäävihmasadu ja jääd,
mis kattis me katkised teed,
jää peal kukkujaid täis olid need.

Täna uuesti nägin ma Eestimaad,
enam taevast ei tulnudki jääd
ja jääkatteta olid me teed,
kuid inimtühjad ka olid nüüd need.

Issanda loomaaed

Uskuge, see pole nali, 
kuid ükspäev hiljuti just oli
Delfi esilehel uudis
kassist, kes käis koerakuudis.
Üht muidu korralikku kassi
korduvalt seal oli nähtud,
lausa piltki oli tehtud,
kaugelt küll, kuid selgelt paistis
kassi tehtud hämar tegu,
vaid varjutatud oli nägu,
ei teatud nime ega sugu,
sättumusi ega rassi, 
kuid skandaali autor haistis.
Ja ka sellest polnud lugu, 
et tasuline oli lugu –
vaid tõde vajas inimsugu.
Päevaga sai miljon klikki, 
kümme tuhat kommentaari,
nii lühikesi kui ka pikki,
mõnes sõnu tehti suuri, 
ei tea, mis tõde on, mis vale,
tsiteeriksin siinkohal mõnda.
Näiteks keegi arvas nõnda:
“Vaene kiisu, ju tal polnud
kuskil olla tuulevarjus,
see ei ole mingi patt. 
Jubedad on praegu ilmad,

kogu aeg on märg ja kole,
külmakraadegi on olnud, 
kuid kus on loomakaitse silmad? “
Sellepeale teine karjus:
“KURAT KÜLL, SEE KASS ON PÄTT!
Puuküürnik koera kodus!
Meil oma koeral kont nii kadus, 
raudselt rändas kõutsi kotti, 
kõik koeratoidu pani rotti.”
Kolmas siit konflikti aimas,
teadis tõtt või lihtsalt laimas:
“LGBT propaganda!
Sel praegu tuleb takka anda,
homodel ju tuli takus,
referendum peagi lukus.”
Neljas kirjakeeles halas, 
pettumust siin välja valas:
“Koerad-kassid läbisegi! 
Kas sellist Eestit tahtsimegi?
See riik on omadega läbi.
Ütlen ausalt: mul on häbi!”
Viies vargsi jälgis kõrvalt, 
enda võimalust siis nägi
(komakohti jättis harvalt):
“Eks ma öelnud oleks ikka
valitsusse saanud orav
kevadistel valimistel
siis ei oleks niisugustel
olnud mingit pidu pikka
tal on meeldiv hääle Kaja
jutt on sisukas ja sorav
naisministreid ongi vaja
kuid kahjuks näidati tal ust… “
Kuues tundis hämmastust:
“Kassid käivad koerakuudis?!
Mehed käivad ringi kleidis!? 
Mis järgmiseks siis? Naised paadis?
Pekitükid šokolaadis?”
Seitsmes selle peale leidis:
“Koroonaepideemia mõju! 
Sellest hirmsast viirusest
kassil kadunud on vast
suuna ja hea maitse taju.
See kiip neil aitama peaks just, 
kuid tal see rikki läinud vist
või hoopis tegemata süst.”
Kaheksas siis kindlalt väitis
(ja rohkelt poolehoidu võitis, 
see komm sai 1000 tujukuju, 
kes hoolis, armastas või laikis):
“Mask on praegu ilgelt moes,
kuid suurest maskikandmisest
on kassil kahjustatud aju.
On see vast viletsus ja rist, 
mul endal ükspäev süda läikis
ja tervis hiljem ilgelt jantis, 
kui maskis käisin baaris joomas
ja nurgapealses toidupoes
pärast viina juurde toomas.”
Üheksas neutraalselt nentis:
“Noorus ongi hukka läinud,
lootusetult alla käinud.”
Üks ropuvõitu sõnavõtt
(seal vist seisis sõna “s..tt”) 
eemaldatud oli siit. 
Päev jõudmas oli õhtusse, 
kuid rahvasuu ei jäänud lukku,
veel ei olnud otsa saamas
anonüümne mokalaat,
kui kümnes asja võttis kokku:
“Olen vandeadvokaat,
räägin tõtt ja ainult tõtt. 
(aadressi ja numbri andis)
Siia kommentaariumisse
korraks põikasin ma sisse,
lühike on minu jutt:
kui kesiganes end tundis
laimatu või solvatuna,
andke teada mulle, kuna
kaeban kõiki kohtusse.”

Saare saun

Ei keegi enam mäleta,
kas üldse tegemist ses tõega,
ent rahvasuu ei valeta,
et ennemuiste ükskord ammu
kõndis Saaremaal Suur Tõll.
Tihedalt ja truult tal kannul
seljataga pidas sammu
Piret, tuules lehvimas ta põll.
Tõll vaatas põhja, vaatas lõuna,
ida suunas, läänekaarde,
sammud seadis Sõrve säärde,
jõudis Kaali järve juurde,
tee tal lõikus Leisi jõega,
kaes Viidumäele, Koigi sohu.
Polnd piiri Tõllu mõttelennul,
otsis sobivaimat kohta, kuhu
rajada saaks kapsapõllu.
Siht viis Pireti ja Tõllu
murdund maa ja ilma äärde,
suur Läänemeri tuli ette.
Tõll pangapealselt vette
pikalt mõtlemata astus,
kaasal ulatas veel käe,
kalli Pireti siis süles
kandis kaldakividest ta üle,
küll loksutas neid lainevaht,
kuid siis otsa lõppes laht,
silma hakkas kaunis koht.
Tõll kui tõrrest kõmas: “Näe!”
Ühes kõigevägevama väega
taas vägilased jõudsid maale.
Tõll põlvitas sääl sambla pääle
Piret kõrvale tal istus,
ise hoidis kahe käega
paisund põllealust pauna.
Tõll köhatas siis selgeks hääle,
saarest kaugemalgi kostus,
hiidlasedki kuulda said:
“Siia ehitame sauna!”
Vaid päevaga ja takka ööga
Tõll kuuskedest sai kena koja,
veel vaevu valmis oli tööga,
kui saunalaval sedamaid
Piret ilmale tõi poja.
Pea kesk lahte laiuv laid
kandma hakkas kapsamaid
ja kapsaid kõige priskemaid.

Tuld ja vett

Ühes mälestuses kauges
kord meri tormis vahutas,
merevesi laintes kees,
pillutas üht väikest laeva
külma pimeduse sees.
Marutuul siis viimaks rauges,
rahustas ta lainevahu,
vaigistas see vete vaeva,
taevalaotuses ja vees
taastas tuulevaikus rahu.
Ots sai võimsal tormimühal,
selgus ilmus mere kohal,
täiuslikult ühte heitsid
Maa ja taevas vete peal.
Leidis lepitust see paar,
taas silmapiir neid lahutas,
erimeelsused nad peitsid
peegelsiledusse seal.
Valgust täis sai pilvekaar,
tulekera tõusis taeva,
jättes pisikese laeva
vaikivasse tõusuvette.
Viimaks õhtu jõudis kätte,
vee ja taeva vahele
lõi päike neile kahele
leegitseva kauni palge.
Kaugustesse paistis, et
ühendati tuld ja vett.
Ja siis mustaks muutus valge,
öö võit, päevale jäi kaotus,
kuulus Kuule taevalaotus,
tähti ilmalaele jaotus.
Ent veel enne külma koitu,
tulevase päeva võitu,
mere kohal taeva all,
vetepeegli lähedal
uduseina imelisse
laevukene liugles sisse.
Ei paistnud sihti maalt, ei veelt,
nii eksitaski laeva teelt.
Laev loksus lainte meelevallas,
kuid virgutavas vihmasajus
varsti viimne udu hajus,
soolamerre kargust kallas,
kroonis kõrgust vikerkaar.
Aega võttis päev või paar,
veidi kannatust vaid veel,
paistma hakkas merekallas.
Laev, mis oli olnud teel,
jõudis vette tuttavasse,
oma kodusadamasse.

Aga mina olin siin

Köögis pliidi ees istub üks vanamees,

lihtsalt istub, on sügaval mõtetes.

Tõstab kannu, kus äsja just sees

teevesi tükk aega tal kees.

Heidab pilgu vaid tühjale lauale

leivakoti seest väljunud purule,

oma viimsele toitvale palale.

-Vaja minna apteeki ja turule,

viia lillekimp naisele hauale,

oh, et see vaev juba mööda kord saaks,

heidaks sängi ja unele jäädavalt jääks,

oleks lõpp sellel näljal ja põual-,

võtab õnge ja läheb siis kalale

maja kõrvale koltunud murule,

2×2 meetrit suurele alale.

Selle kevade värv on kahvatu,

ka siis, kui on kutsuvad ilmad,

ei tasu vaev väljagi tulekut,

pole läinudki seelikud lühemaks

ja ka vaatajaid jäänud on vähemaks,

Raekoja plats on rahvatu,

linnasüda on muutunud tühermaaks.

Nägu maski taha on peidetud,

silmad reedavad meigita olekut,

võltsripsmed kõik kadunud tuulde,

läinud lehvivad lokidki hunnitud.

Eemal kõnnib üks – appi, kui kena kutt,

täitsa pekkis, mis seksikad silmad,

ei, oota, see on mu kursavend-,

ütleks “tere”, kuid hammustab huulde,

näib peita tahtvat ka temagi end.

Seljas dressid ja nendele peale

isa luitunud mantel on heidetud,

antud võimalus vanale heale

kandmisest kulunud mütsile.

Vastu taevast kõik plaanid on lennanud,

kes sel kevadel julgekski armuda,

ei või emmata, ei julge suudelda,

ei saaks armunud isegi kohtuda,

muinaslugudes nii võib vaid juhtuda,

mis värk on nende issanda teedega,

igat suunda ei annagi mudida.

Ta õue minnes on iga päev sunnitud

kaasa tarima väikese venna nüüd,

kes on hommikust õhtuni jännanud

e-õppe ja koduste töödega,

õps reageerimas igale veale,

infotulva vast annab neil töödelda,

emal endalgi nutt tikub peale,

ta ei ootagi puhkuse tulekut,

kodusolekust saanud on lõputu piin,

koolitunnid nüüd lõpevad öödega,

liig mis liig see on igale jütsile.

Märkab pudeleid otsivat parmu ta,

täna saagiga ei saa just kiidelda,

turuvarblased teevad ka minekut,

kaob higihaiski, ainult jääb maha

üks pooleldi pruugitud Laua viin.

Aeg on antud nüüd koju neil vudida,

et politsei saaks rahus patrullida.

Mängib kõnniteel tuviga kulli ta,

pood on kinni, jääb taskusse raha,

ei saagi täna kaneelirulli ta.

Võtab hetke, et ainiti piidelda

Kaubamaja ees kerjavat tädi ta

ja sinnasamasse seinale sodida:

“2020. Tartu. Karantiin.

Püsid kodus? Aga mina olin siin.”

Robot

Pole sest nüüd teab kui kaua,
kui Kliinikumi helged pead
kogunesid ühtekokku
ümber suure ümarlaua
arutama tulevikku –
ilusat ja õnnelikku,
helget, edukat ja head.
Ei teagi, kuidas nõnda juhtus,
kuid nõupidamine luhtus.
Eks igal oma süüd ja vead,
jäid protokollist puudu read.
Ei sündinud seal üksmeelt,
ei kõneldud seal ühist keelt,
muuta moodsaks Kliinikumi
tahe tasahilju jahtus,
ind neil pikkamööda lahtus,
soov neil salamisi sulas
justkui esimene lumi.
Lootusetult tülli juhtkond
ümarlaua ümber pööras,
ei valitsend neist keegi end,
sõim seal isiklikuks keeras,
ohtralt süüdistusi kõlas,
see veel õli tulle valas.
Ent peataolekusse suurde
üks kutsumata külaline,
olend õige salaline
ootamatult sisse astus
ja veeres suure laua juurde.
Silmad hõõguvad kui söed,
kummalised konksus käed,
kõrged kandilised õlad,
ratastele seatud jalad
ja helkiv hõbedane kere.
Suu ei liikund, ent sealt kostus
selges eesti keeles: “Tere!”
Riid nüüd rauges seda nähes,
nägudelt neil langes toonus,
vaikus oli ainus vastus.
Ei olnd see naine ega mees,
vaid robot seisis nende ees.
Äkitselt siis ühel meenus,
et Kliinikumi ajalehes,
kõigi viimasemas numbris
oli seisnud selges kirjas,
et on tarvis sakstekambris
ümberkorraldusi suuri,
teha uuendustekuuri,
juurutada uusi juuri,
otsus olla juba tehtud.
Kõiki haarand ärevust
selgesti võis tunda õhus,
mõnel juba keeras kõhus.
Nüüd neil kuri oli karjas,
juhtkond saigi sappa sule,
sest inimhingelisi pole
palgal hoida kulutõhus.
Robot tuli võtma üle
Kliinikumi juhtimist
ja mul on niisugune tunne,
et see ka õnnestus tal vist.
Ei eksind robot oma teelt,
sest ei pärast ega enne
luust ja lihast ülemust
ühtki eales polnud nähtud
ega kuuldud nende suult
ei iial hiljem ega varem
ühtki sõna ega häält
lihtsa teenistuja poolt.
Kõik uus on ikka palju parem,
kes minuga on ühte meelt?

Mis asi on “kardaanirist”?

On ajapikku aegamisi
ilmunud ju miljoneid
igasugu luuletusi,
küll igal teemal tehtud neid.
Vaid ainuüksi armastusest
lausa sadu tuhandeid,
nii õnnelikest armunutest,
lendlevatest liblikatest,
kes neil keerlemas on kõhus,
kui lindudest ja mesilastest
kevadises õueõhus.
Ja täpselt nagu tuhandetest
ühendatud südametest,
ka kohutavast kurvastusest,
voolavatest silmavetest,
hauda viivast hingevalust,
sünnist, surmast, lihtsalt elust,
kiirelt käivast ajakulust,
argipäeva eluolust,
lapsepõlve mängumaadest,
õnnelikust olemisest,
käimata ja käidud teedest
ja taaskord koju tulemisest.
Ent hiljaaegu ükspäev
ma ootamatult avastasin,
vähemalt nii Google näitas,
kui ma fakti tuvastasin,
et kuidagi just nii on läinud,
et ei ole keegi teinud
iial ainumat šedöövrit,
no mitte ühtki oopust vistist
vanast heast kardaaniristist.
Jah, autojuppi pean ma silmas.
Ei meeldi ebaõiglus mulle,
jõuetu mind valdas raev,
nii otsustasin ise täita
selle tühimiku ilmas,
mul see pole mingi vaev.
Tugev “k” on ees sel vist?
Kohe tarvitasin jälle
juba tuttavat manöövrit:
kui ei tea, siis – Google, aita!
Guugeldasin, Google aitas,
ongi “k”-ga, otsing näitas.
Kuid mida teeb see väike rist?
Nimelt põhjustab see naistes
kerget närvierutust,
sest näikse rääkivat ju sest
esmajoones mehed just.
Kardaaniristid teevad tööd
kahel pool kardaanipäistes,
kardaanil võimaldavad need
kasvõi pöörlemise peal
vertikaalselt käia seal
liikumises üles-alla,
et amort saaks mängu tulla,
ükskõik, mis seisus on meil teed
ja et siis ees- või tagasilla
suunas käigukastist kanda
üle pöördumismomenti
või noh, miskit sinnakanti.
Nüüd vist õnnestus küll anda
kõikehõlmav ülevaade,
mõni fakt vast ees või taga.
Loodan, et ei anna tunda,
et mul puudub kokkupuude
eelpool tekstis mainituga
ja et keelekasutus ei sega
ka võhikutel mõistmist,
mis asi on kardaanirist.

Sada aastat ja rohkemgi veel

Veel vaevalt hajund oli õhust
suits, mis tõusnud püssirohust,
kui Taaralinnas tehtud rahust
kuuldus põhjaranda kandus.
Mis küll toona juhtis juhust,
kui tõusvast merelainevahust
kivist kaldapealsel randus
sõnum kõigevägevamalt,
pikalt oodatud see temalt.
Pea poeglaps sündis ema ihust,
üks inimeste imetegu.
Kes teab, mis kõneles ta nägu,
kuid ta isal-emal tundus,
et on täita nende pojal
enam, kui vaid argist kohust.
Nõnda hakkas seatud rajal
omal moel ja antud ajal
käima inimlaps, see õnnis.
Lapsepõlve mängumaadel,
Kalaranna kõnniteedel,
tahtmas tarkust koolitunnis,
õppima, mis hea ja sünnis.
Siis soistel Emajõe kallastel,
tolmusteil tänavail tollastel,
kuus kõrguvat sammast kõrval
vaimuelu virgutamas,
seltsielu ergutamas
Inglisilla ja Toomemäe serval.
Omajagu kogemisi,
nägemisi, tegemisi,
väikseid värsisepitsusi,
käsikirjas kirjutisi,
sõgedatel seltsiks selgus,
paberile pandud julgus
mustvalgele vaikides valgus.
Üks lõpp oli teisele algus,
oskus oli antud mõelda,
ausus otse välja öelda,
tasa terved teosed said.
Kuid keegi sala jälgis samme,
millest jalajäljed lumme
käijaist kõikjal maha jäid.
Sulest sõna tahtis tohtida,
kuid võim võttis vaimu juhtida,
palgeil püssidest mõtteidki sihtida.
Kord maapind sai murega maetud,
siis taas taevas sai vaevaga kaetud,
polnud päikest, ei kuud ega tähti,
uneulmades neid ainult nähti,
tuul vaid tuuseldas langevaid lehti,
polnud aega, ei päevi, ei öid.
Ent halvast enam ehk meenub neid
hetki ülevaid, helgeid ja häid,
süles hoitud ja kantud südameid,
mööda saatuse suunatud käänakuid
käidud kaugeid ja koduseid teid.
See mees on jätkuvalt teel,
sada aastat ja rohkemgi veel.

Lume loits

Lumi, lumi, saja sa alla,
päästa end pilvede salvedest valla,
hingede õnnistust õuele kalla,
lase valgus maa üle tulla.
Kata me külmust täis ilmad,
kata me väsinud näod,
kata me suud ja me silmad,
murekortsud ja vaevade vaod.
Kata kõik patused mõtted,
kata kõik tühjust täis peod,
kata kõik kurjuse lätted,
seesinatse sõnad ja teod.
Lumi, tule maa peale,
meil helgeks tee päevad ja ööd.
Laota vaip iga viimsele veale,
et tõesed taas teha saaks tööd.
Lange me jälgedereale,
nii pagana mustad on need.
Saja halvale peale, me heale
teeme lumesse omal jõul teed.

Ei olnd seal ümber ühtki valda…

See juhtus mõne aja eest,
kui kaks kohalikku meest –
Ignatsi Jaak ja Hensugusta
püüdsid Porijõe peal kala
selle selgusetust veest.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.
Hensugusta püüdis lesta,
polnud näind niisugust ta,
ei saand see olla looja loodu,
pidas paremaks ta lasta
vaikivasse vooluvette.
Ignatsi Jaagul sattus kätte
aga salakaval luts,
kelle esimene ots
oli hoopis konna moega.
Küll käega rehmas korra Jaak,
kuid läind oligi ta saak.
Päev see kulges omasoodu.
Kes teab, kas miski kurja väega
või kas ei olnud keelt neil kasta
või liig vilets ninaesine
või oli saak neil kesine –
mehed paadis läksid riidu
ja kummuli käis nende vene.
Vaene Hensugustakene,
heitis seljast kalli kuue,
vehkis kätega kui sõge,
justkui põgeneks ta võllast,
kuni jalad tundsid kallast.
Jaaku põhja tõmbas vesi,
uppuv paat veel pakkus tuge,
kuid Rootsi kuningalt ja kullast
tukat kadus keset jõge.
Mehed mures kahekesi
teine teise kalda poolel
küll riius, aga ühel meelel.
Tarvis läheks taevast väge
ja kaht kanget eesti meest,
et uppund paati kätte saada
sealt vetesügavuste seest.
Ei läind pooltki päeva mööda,
kui Hensugusta pani ette,
et las Jaak see hüppab vette,
lükkab paadipära üles,
tema ise tõmbab eest
ja veab paadi välja süles.
Mõeldud, vaeva nähtud, tehtud.
Mehed ühendasid jõud
ja õhtuks paat sai välja veest.
Küll kahte lehte lendas lehti,
kui vaenukirve abil tehti
kaldapuudest kaks uut mõla.
Jõest koos kala püüti veel
ja rahumeelselt jätkus sõud,
kuid sedakorda kuival maal.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.

Muusik ja Poetess

Kallis Muusik, saadan sinu poole teele
oma kirja, kus üks soov on pandud kirja.
Seal on sõnad, ehk annad neile hääle,
et saaks sinu lauluks minu luuleread.

Olen unistanud sellest, ma ei varja,
et muudad muusikaks mu loodud luulekeele.
Mu salasoovi veel ainult sina tead,
kuid saladuses seda hoidma sa ei pea.

Neist mõtteist sündida ju võiks veel miskit head,
kui annad tõusuks taevalaotusse neil tuule.
Ses loos lööks laineid ka vaikselt voolav vesi,
mis loonud Muusik ja Poetess on kahekesi.

Kallis Muusik, on su ees mu kirjaread,
neid sõnu öelda ma ei ole leidnud julgust.
On ühte seotud need me kirjutatud loole,
mil pole lõppu, kuid ei ole veel ka algust.

What to do with Amputees?

(for all the physiotherapists out there)

If you get an amputee,
it is not a piece of cake
that you simply cut and take
to have along with cup of tea.
Start low, grow slow
but remember as they grow
if your patient starts to jump
or they have a jumpy stump,
you might get a bruise or lump.
If she or he is really tall
and should it happen that they fall,
you will hear a noisy bump.
Hairy stump is always good,
it means that hair is getting food
that’s provided by the blood.
If they are in pain or shock
simply use a good night sock
thats partly silver, even gold.
No matter if they’re young or old,
as they walk their hip will hitch,
the leg won’t move the way it’s told,
that can be just quite a (b.i.t.c.h.)
It’s all the same with phantom pain.
But as they say: no pain, no gain.
For them it’s fair if you’re in pain
when they hit you with a crutch
or simply stab you with a fork,
then your patient gets the gain.
This poem is a piece of work,
hope it isn’t out of line
and the English grammar’s fine.

Füsioterapeutiline alghindamine

Patsient meil saabus uus
palatisse number kuus,
kanderaamil toodi sisse,
lohistati voodisse.

Arvutisse nime löön,
silmadega teksti söön,
tuhlan kiirelt haigusloos,
mis on tema diagnoos.

Voodil liikumatu kere,
ümber voodi kogu pere,
astun ligi, ütlen tere.
Olen füsio, nimeks Triin.
mina olen selleks siin,
et saaks otsa Teie piin.

Kere end ei liiguta,
silmi ka ei pilguta.
Voolik veeni tilgutab.
Teen siis testidega algust,
palun tõsta käsi, jalgu.
Miskit põrandale valgub.

Palun pange jalad risti,
teeme kanna-põlve testi.
Õde tahab teha süsti.
Pigistage minu kätt,
juba peale tikub nutt.
Õlavarre ümber žgutt.

Tulge palun istuma,
hakkame nüüd püstuma,
kuidas muidu astuma
saaksite Te hakata?
Koristaja lapiga,
ülemäära märjaga,
tõmbab üle põranda.

Bergi tasakaalutest
hetkel kasutu on vist,
tunnen juba kimbatust.
Keegi jälle paotab ust,
kontrollib laevalgustust.

Valu valuskaalal VAS
oleks Teie valu kus?
Ja Borgi skaalal väsimus?
Jälgin pulssi, mõõdan rõhku,
uurin tursest mingit lohku.
Naaberhaige ahmib õhku.

Kere liikumatuks jääb,
katsun nahka, külm kui jää.
Ei miskit üle enam jää,
minu kahtlus kinnitus,
tuleb teha järeldus:
see on koolnukangestus.

Laualt maha kukub vorst,
kui uksest sisse tormab arst,
kes hüüab: “Tellitagu kirst!”
Mina lahkun, meel on mõru,
suule tekib nutuvõru.

See ei ole tõsilugu,
vaid üks õudusunenägu.
Kui tööpostil tahad tukkuda,
nii mõndagi võib juhtuda.

K&P

(pulmapäevaks)

18. august 2017,
ajas hetk on see üks neist,
mil päeval erilisem valgus.
Alguse saab veel üks algus.
Üheskoos te andes vande
kirjutate sissekande
oma eluraamatusse,
teie loosse lõputusse.
Saate uue ülesande,
mis on mõlemale mõeldud.
Võtke elu õppetunde.
Kuule enne, kui on öeldud,
märka, mida sa ei näe.
Hoidke teineteisel käest,
püüdke päeva kõigest väest.
Voolav vesi ise rajab
omal ainuõige tee.
Muutke suunda, kui on vaja,
looge enda nägu see.
Miski pole lõplik enne,
kui ei ole leitud õnne,
mida igavesti tunda.
Pole tarvis kätel kanda,
parem jalad kindlalt maas.
Ükskord aastas tulge taas
korraks tänasesse päeva.
Tehke tööd ja nähke vaeva,
ootamata valget laeva,
hoidke oma armastust.

E&I

(pulmapäevaks)

Aeg ongi tänasesse kantud.
Nüüd iga päeva, ööd ja hetke,
õnne, mis on teile antud
juskui kallist kinki võtke.
Tuntud tõde meelde jätke:
jagades on õnn veel suurem,
koos teil käies eluretke
jalg on kergem,
hing on noorem,
meel on virgem,
elutargem,
siht on sirgem,
lend on kõrgem,
jagatud on murekoorem.
Armastust on tarvis hoida,
nagu lindu hoiaks peos,
mälestusi hetkeist leida.
Ka argipäevast püüdke luua
kordumatu kunstiteos,
mille laotaks üle taeva,
sel poleks otsa ega äärt.
Elu nautimist on väärt.
Laske mälestustel tuua
ennast igal aastal siia
õiteilus kevadpäeva,
et võiks kinnitada taas –
kõik endine on justkui uus,
te õnnes igavesti koos…

K&T

(pulmapäevaks)

Üle pilvevälja lendas
koos kaks väikest turteltuvi,
üht sõnumit see kandis endas –
veel kestab kuum ja kaunis suvi,
ent teie päralt päev on täna.
Temalt tõotuse saad sina,
ses rohkem ütleb pilk või sõna
kui pikad kirjapandud read.
Neist südameis saab suurem tunne.
Võtke kaasa ainult head
sellest, mis on olnud enne.
Päevast päeva kõigest väest
otsige ja leidke õnne.
Hoidke kindlalt kinni käest,
siis on veelgi kindlam meel,
kui koos kõnnite sel teel.
Mis on õige, kestku veel
kuniks kaugel kustub päike,
langenud on viimne puu,
suurest ilmamerest jäänud
on maapeal ainult veesilm väike,
taevast kadunud on kuu
ja aeg on igavikuks saanud.

Kiirlaen

Istun siin ja mõttes vaen,
kas võtta veel üks kiirlaen.
Ma tühja rahakotti kaen.
Mõistan küll, et ise saen
seda oksa, millel istun
aga mina ikka astun
sisse laenukontorisse.
Endal võlaveksli ostan
ja vabatahtlikult siis pistan
pea ma poomissilmusesse.

Kukkumine

Ikka juhtub vahel harva,
vahel lootusetult tihti
kõigub jalge all sul pind.
Kõik korraga käib vastukarva,
ärritab su viimset närvi,
kursilt kõrvale veab sind.
Sul raske hoida seatud sihti
ja kui ka päästa püüad end,
pidurita paiskud kurvi.
Aga kui sa kukud taas,
lama rahulikult maas.
Tea, et lõppu veel ei tule,
see su silmi veel ei sule,
sa ei saa veel enda matust,
tõrju seda mõtet patust.
Usu ainult, sul on aega.
Kui on õnne, siis ei ole
vaadet varjatud sul laega
ega seda katvat katust.
Hinga sisse, ava silmad,
vaata, taevast langeb tähti,
vaata, puudelt langeb lehti,
juba käes on sügisilmad.
Vaata üles, juba nähti
virmalisi igat värvi,
esimesi luigeparvi
pilveväljadele tõusmas,
ei näe sel otsa ega äärt,
kõik su ümber täis on ilu.
Siis omal jõul või võõra väega
abistava abikäega
tõuse jalgadele taas,
hoia oma ainsat elu,
sina oled vaeva väärt!

Aeg

Päev saab ööks ja öö saab päevaks,
aasta minevikuks muutub.
Homme täna on ju eile,
aga ikka tundub meile,
et aeg käib ainult sama rada,
nii rõõm saab ühel hetkel vaevaks,
tühjus tuimalt hinge puutub,
miski sisemuses jäätub
enne veel, kui maa saab taevaks.
Justkui me märka seda,
et iga hetk toob aina juurde
siia muinasjuttu suurde
uskumatuid imesid.
Me ei peagi teadma nende
nägusid ja nimesid,
kõigi jaoks nad pole tuntud,
aga mäletab su süda
neid, kes sinule on antud.
Neilt saad ehtsa elu tunde –
suure, tõelise ja siira,
õnn käib arvamata teedel.
Vaid me kohal taevatähed
sinu jaoks on kõikjal ühed,
ülespoole pilku pööra,
kuhu iganes ka lähed,
nende valgust endal paista
lase pimedatel öödel.
Hirm su sees on ainult sinu,
kui ei vaata, sa ei näe,
neist keegi ikka annab käe.
Lase jääda päevatöödel,
ära oota mingit tänu,
leiad rahu iseendas.
Kui ei kuula, sa ei kuule,
juba poolelt sõnalt mõista
võib ka ütlemata sõnu.
Üksik mõte huulilt lendas,
alla võttis tõmbetuule,
linnutiivul ilma rändas,
võitmatu sai võluväe.
Kõik ei ole nii kui varem,
uduloor me pilke pärjab,
pilt on päriselust parem,
aus ja ehtne sel ei loe,
ilus vale vahel varjab
katmata ja karmi tõe.
Hing keha sees on enda nägu,
sel jälje jätab iga tegu,
justkui raagus puude võrad,
mõnedest neist jäävad mõrad
ajatult seal püsima,
vaid väline võib olla veatu.
Ehk peaks endilt küsima,
kas ja mida on meil nõuda
oma õiguse ja tõega
või mis on saatuse poolt seatu.
Kuhu on meil vaja jõuda
aja isevoolujõega,
mida jätta, millest hoida
kinni kasvõi kahe käega.
Meil on veel aega võita aega
selle vääramatus kulus,
veel on lootust mõtet leida
lihtsalt olemises elus,
elurõõmus, hingevalus,
kuid kõik ei peagi saama sõnaks.
Aeg las lendab, sina peatu,
vaid aasta uus saab peagi vanaks.

Waiting for Your Letter

(love song)

I cannot remember your face
but the feeling was real
somehow the memories just fell out of place
now I’ve got nothing to feel
the sound of silence is all I hear
but there’s a firestorm in me
since you left I haven’t shed a tear
didn’t want anyone to see

I’ll be waiting for your letter
a letter to say
it was a night and not a single day
‘cause that’s just the way
need a painful reminder it’s true
there’s no me and you
even though I’m better now
better off without you

I never really heard your voice
too lost for words to say
it wasn’t destiny and neither a choice
it was a game we both played
I know I saw that look in your eyes
as we danced the night away
all the signs were there in different ways
but you didn’t ask me to stay

Now I’ll be waiting for your letter
a letter to say
we had a night and not a single day
‘cause that’s just the way
I guess you wanted to just didn’t know how
or if it really was true
even though I’m better now
better off without you

I’m still waiting for your letter
but the message’s received
leave me something to remember you by
even if it’s goodbye
hope you realize something I just did
we both got deceived
all I know is that I’m better now
better off without you

Mul ei ole raha

(punklaul)

Kõigile on väga vaja
mind ja minu raha
lapsed kodus ootavad
mind ja minu raha
sõbrad baaris loodavad
näha mind ja raha
naine lubas lahutada
kui joon raha maha
tema tundeid jahutada
mina küll ei taha
kuid tibid klubis tahavad
mind ja minu raha
armukesed ajavad
taga mind ja raha
tahavad vaid raha nad
ja mind ja minu keha
turistilõksud püüavad
mind ja minu raha
müügimehed hüüavad
mind ja minu raha
mängupõrgud kutsuvad
mind ja minu raha
võlakütid katsuvad
mult kätte saada raha
nendega ei mõista nalja
haistavad nad raha
eksidki mult peksid välja
alimendiraha
riigiisad nõuavad
minult maksuraha
aga ise ajavad
taskutesse raha
koorida mult jõuavad
mitu nahka maha
lubavad, et rajavad
uue haigemaja
ülekäiguraja
uue koolivõimla
avaliku käimla
uhked vangikongid
mõned pargipingid
ja rohelise muru
ja uue välituru
kõik valimistel ajavad
sulle silma puru
kuid erakonnad vajavad
mind ja minu raha
pensionärid vajavad
mind ja minu raha
mudilased vajavad
mind ja minu raha
koolilapsed vajavad
mind ja minu raha
emad-isad vajavad
mind ja minu raha
õed ja vennad vajavad
mind ja minu raha
koerad, kassid vajavad
mind ja minu raha
kriminaalid vajavad
mind ja minu raha
invaliidid vajavad
mind ja minu raha
aga hoopis mul on tarvis
minu oma raha
mul on endal vaja maja
kapremonti teha
suvilal on katust vaja
autol talverehve vaja
paak on jälle täita vaja
reisile on minna vaja
juuksuris on käia vaja
teksapüksid osta vaja
kodulaen on maksta vaja
ma ei ole üldse närvis
mul ei ole raha

Sellist Eestit tahtsimegi

Täis on õnne meie elu.
Kõndimas me Munamäel
ja Läänemere randadel,
õnn on kõikjal, ees ja taga,
nii hüval kui ka kural käel,
silmapiiril, metsa taga,
ühte sammu peredega,
õnn käib meie kandadel.
Rohkelt rõõmu, rahulolu
on meil selgelt näha näos
igas aja jäetud vaos,
ka töö meil pole vaev ja valu.
Korraldame talgupäeva,
koristame endi jõuga
meil aiaäärse tänava,
tuulepealse maa ja taeva,
iga künka, külatee
teeme kauniks kodutalu,
ilusamaks isamaa.
Meil on ilu peale silma
või on naaber abiks nõuga,
rõõm tegudest võib nakata,
ei tööd meil homseks lükata,
saaks pihta juba hakata.
Ehitame kasvõi laeva,
ilmamere sinava
ka võõrsil lähme teeme puhtaks,
et mujalgi siis kõikjal nähtaks,
üheskoos me teeme ära,
teeme korda kogu ilma.
Me, eestlased, ei karda vaeva.
Aovalguses me juba vara
alustame päevatööga,
päevaga ja poole ööga
rabeleme pihud rakku,
randmed kanged, sängi langed.
Väljadel sul liigsel veel
on kraavid käterammuga
kuivenduseks kaevatud,
küll on keha vaevatud,
käik on raske sammuga,
kuid õnnelik on hing ja meel.
Et võiks kõrguda me vili,
aega võtab aga kokku
kannatlikult kanname
viljapõllult viimse kivi,
kindla kiviaiarivi
neist laome oma krundile.
Ka uppuvale hundile
ulatame abikäe,
ehk leibagi veel anname,
las ta läheb, kust ta tuli,
valitsema metsatukka.
Kõiges kurjust me ei näe,
pimesi ei mõista hukka,
aga ka ei kiida takka
kõigele, mis kahtlust külvab.
Pühas hiies Taara valvab,
kuid me ei usu, kui ei ole
teda silmaga seal näha,
me ei mõista ega küsi,
sinna pole miskit teha,
iga tõestamata tõsi
meil on vaikimisi vale.
Me ammutame ürgse väe
hoopis suitsusaunast vängest,
külmast kasemahlast kangest,
kargest rabajärveveest,
jaaniõhtu lõkkesoojast,
kaunist koorilaulukõlast,
mis teeb hinge õndsaks seest,
pole kahtlust, need on Loojast,
igast linnast suurest, uhkest,
igast pisemastki külast
ja sealsest eesti rahvast lahkest.
Me ühtehoidmises on jõud,
saab ka kõige rängem raud
koos kõveramaks väänatud,
kaelad katki käänatud
ka vihaseimas võitlemises.
Kedagi ei jäeta hätta
elu-surma heitlemises,
murekoormat murdma selga,
tunda toetavat on õlga,
korraks käime ühte jalga.
Kuid kui on tarvis, võime jälle
seista katkematult ritta,
ühendada kindlalt käed,
võtta väikse Eesti sülle,
vaigistada vaenuväed,
et püsima jääks meie tõed,
vabad oleks vennad, õed,
kokku jääks me eesti sugu,
mitmed põlved läbisegi
ja kannaks ajavoolujõed
ajalukku veel meie lugu.

Sellist Eestit tahtsimegi.

Printer

Ostsin värviprinterile
uue toonerikasseti.
Kui kasseti üle leti
müüja ulatas mul kätte,
ei tea, kas kujutasin ette,
et müüja veidralt naeratas,
kuid miskit kahtlast oli tas,
kuigi pealt näis viks ja sile.
Vilksamisi reetis nagu
salakavalust ta nägu,
kui ta minu sularaha
lugemiseks riita ladus.
Kasseti paika panin kodus,
see minu käes on käkitegu,
ei nõudnud mitte mingit vaeva,
võttis aega vaid paar päeva
ja mitu magamata ööd.
Paigalduse täpne juhend
vaid juurde oleks teinud tööd,
mul neid lugeda ei tule,
ju lollidele mõeldud need,
IQ vaid vajaminev vahend.
Niisiis läksin otseteed
ja kõigest mõned päevad hiljem
saabus kauaoodatult ka lahend.
Voolu printer sai taas taha,
märguandeks kostus vile,
mis tundus tavapärasest küll valjem,
kuid nüüd sain rohelise tule:
taas printima võib hakata,
ei värv saa niipea lakata,
mida muud siin ikka teha.
Ent siis ootamatult tabas
sündmus, mis mind jalust rabas.
Käed ma langetasin jõutult,
seisin kõrval üsna nõutult,
nõutus võttis minus võimust,
külm higi oli katmas laupa
ja hetkeks tundus, et mu keha
hing vist veidikeseks hülgas.
Justkui oleks kurjast vaimust
vaevatud mu vana printer,
pani ajama ta lihtsalt
nagu saja meetri sprinter.
Printer tahtis ja nii tegi,
et oma suure laia suuga
neelas alla hirmsa hooga
A4-sid, mis seisid rõhtsalt
virnas tuhandete kaupa
ja siis neid lehti välja sülgas.
Ei tal piiriks olnud lagi,
kasvas paberitest mägi
mõõtmatusse kõrgusse,
nii taevasse kui põrgusse.
Pidin juba vedama
väljaprinte käruga,
tüli tekkis naabritega,
politsei käis ukse taga.
Ei saagi printer pidama,
sest uus on toonerikassett
ning tööd veel jätkub varuga
ja kõik vaid sellepärast, et
lõputu on internet.

Sina oled ilus naine

Juba päris sünnist saati
suisa geeniuseks mind peeti.
Lasteaias tegin ilma,
lugesin vaid raamatuid,
mida mulle ette veeti.
Pimesi sain pusled kokku,
lahendasin võrrandeid
ja ise koostasin ka neid,
iga teine ainult jonnis,
mina varakult jäin silma.
Mu vaimustaval tublidusel,
igal alal andekusel
polnud otsa ega äärt.
Pingutused koolipingis
vaid puhast kulda olid väärt,
kaks kõrgharidust cum laude.
Vabal ajal käisin raudselt
igas võimalikus ringis,
nendest igal vabal hetkel
veetsin aega ainult trennis.
Nüüd ravin igasugu taude
Aafrikas missioonil käies.
Otseselt või kasvõi kaudselt
kliimasoojenemist peatan.
Kergel sammul Erna retkel
käisin varustuses täies,
muuseas päästsin kitsetalle,
nüüd ma emaks olen talle.
Sõites bussis, trammis, trollis
seenioritel pakun istet.
Vabal tahtel supiköögis
pakun kosti, keelekastet,
aitan vaeseid igas riigis,
nende eest ma viskun tulle.
Kohe 112-e teatan
kõigist korrarikkumistest,
libedaga kukkumistest,
kurja kavatsevast pätist,
kahtlustäratavast kotist,
kord on väga tähtis mulle,
äsja just patrullist tulin.
Külateatris kandvas rollis
mind lavalaudadel võib näha,
jätkub mind ka lava taha,
mängin üksi kõiki rolle,
näiteks ühes tükis olin
Hamlet, Libahunt ja lammas.
Kõiki töid ma oskan teha,
sekundiga õmblen särgi,
tunniga teen talvepuud,
päevaga teen nädala
ja nädalaga mitu kuud.
Sihitult ma eal ei rühi,
pea mul pole iial tühi,
tühja-tähja ma ei vehi,
võtan alati ma sihi
kõrge, mitte madala.
Presidendiltki sain märgi,
mis mul uhkelt ripub rinnas,
ma just vastuvõtult tulen,
riiklikult nüüd olen hinnas.
Pole kahtlustki, ma olen
ühiskonna tugisammas,
mul nii mõndagi on anda,
ehk veel ma medaleid saan rinda,
et neid vastuvõttudel siis kanda.

Kuid meeste silmad mul ei peatu,
neil pilgud minule ei rända,
mu saavutusi nad ei hinda.
Miks ei ole mulle mõeldud,
sõnu neid ei eales öeldud:

Sina oled ilus naine,
imeliselt õrn ja veatu.

Kliinikumi eepos

Kes teab, kas vastab lugu tõele,
kuid siit-sealt kostab rahvasuusta,
et ühel sügisöösel külmal
ei lasknud eksitada ilmal
end mees, kes juhtis oma laeva,
mis tehtud tõrvat’ tammepuusta,
Läänemerelt Emajõele.
Küll koormat’ polnud lastiga,
ent mees nägi kurja vaeva,
jõesängis vastu oli vool,
kuid südames tal kutsuv hääl
rinnus helisemas sääl.
Seilas mitu ööd ja päeva,
ta kaljast kahe mastiga
Emajõe peal kandis sinna
kodusesse Tartu linna
süngelt sügav vetevoog.
Viimaks rauges laeva hoog,
kaardus silla all ta randus.
Mees hüppas uhkes kuues vette
ja kivist kalda peale ujus,
väljus vastuvooluveest
vägilasemõõtu hiid.
Sirgelt astus rahva ette,
vaatas otsa linnapeale,
käe siis surus talle kätte,
õlal patsutas veel teale.
Kokkukogund inimsumm,
milles valdas vaikiv lumm,
kahte lehte astus eest.
Munakivisillutisel
roosiõitepillutisel
käik tal kindlamalt veel sujus,
polnud nähtud sellist meest.
Kostis justkui ühest suust
õnnest joobnud rahva hüüd –
Priit on jõudnud kodumaile!
Ei hoitud kinni enam suud,
uudis Kliinikumi kandus.
“Vot just sellist meest on meile
tarvis isandaks ja juhiks,
kes meid pimedusest päästaks,
põrmu langemisest säästaks,
eksind lambukesi juhiks
haljamale karjamaale,
kirkamale allikveele,
sammusihid taas saaks kõrgeks,
väsinute vaimud virgeks,
koormatud saaks seljad sirgeks,
kõhklejad saaks jälle julgeks,
purjutanud pead saaks selgeks,
tulevik saaks suureks, helgeks.
Must taas vaieldud saaks valgeks,
tühjast tõusvad tormituuled,
põrguliste pahameeled,
kadedate kurjad keeled,
halvasoovijate hääled
tema sunniks vaikimaie.
Võiks nägudesse norgustesse
nüüdsest naeratused jääda,
selgadesse sorgustesse
sirgus selgroo sisse saada.
Lööks tuhmund klaasid läikimaie,
et me silmad näeks uut algust,
käigu lõpus näeks taas valgust.”
Kliinikumi kangel rahval,
igal õel ja tohtril vahval
otsejoones tõusis tuju
taevastesse kõrgustesse.
Nüüd on viimaks saabund aega,
kõigevägevama väega
sangar saabunud on koju,
palgatõusu meile tooma,
Kliinikumi uueks looma.

Hiir

Mu lae peal elab väike hiir.
Ma ei põlga muidu loomi,
kuid kusagil on ikka piir. 
Tal on seal vist lasketiir
tehtud minu eluruumi,
vähemasti nii mul näis,
sest öösiti käib õudne madin,
vaevalt silmale saan sõba,
kui ülal lahti läheb sõda. 
Tema jalakeste padin
mul hullult närvidele käis
ja lastud on kõik kohad täis 
pisikesi padruneid, 
laest vahest alla kukub neid
lausa sadu, tuhandeid.
On see vast viletsus ja rist,
mu ööpäevane režiim 
(sorry, siit on puudu riim,
see on põhjustatud vist
minu magamatusest) 
on lootusetult läinud sassi.
Nüüd ma hiire vastu sõdin,
see jama lõppema peab, sest
on kurnatud mu maine kest.
Kahjuks mul ei ole kassi
ega summutiga püssi, 
kuid ehk aitab tuntud nõks: 
tavaline hiirelõks.