Kliinikumi eepos

Kes teab, kas vastab lugu tõele,
kuid siit-sealt kostab rahvasuusta,
et ühel sügisöösel külmal
ei lasknud eksitada ilmal
end mees, kes juhtis oma laeva,
mis tehtud tõrvat’ tammepuusta,
Läänemerelt Emajõele.
Küll koormat’ polnud lastiga,
ent mees nägi kurja vaeva,
jõesängis vastu oli vool,
kuid südames tal kutsuv hääl
rinnus helisemas sääl.
Seilas mitu ööd ja päeva,
ta kaljast kahe mastiga
Emajõe peal kandis sinna
kodusesse Tartu linna
süngelt sügav vetevoog.
Viimaks rauges laeva hoog,
kaardus silla all ta randus.
Mees hüppas uhkes kuues vette
ja kivist kalda peale ujus,
väljus vastuvooluveest
vägilasemõõtu hiid.
Sirgelt astus rahva ette,
vaatas otsa linnapeale,
käe siis surus talle kätte,
õlal patsutas veel teale.
Kokkukogund inimsumm,
milles valdas vaikiv lumm,
kahte lehte astus eest.
Munakivisillutisel
roosiõitepillutisel
käik tal kindlamalt veel sujus,
polnud nähtud sellist meest.
Kostis justkui ühest suust
õnnest joobnud rahva hüüd –
Priit on jõudnud kodumaile!
Ei hoitud kinni enam suud,
uudis Kliinikumi kandus.
“Vot just sellist meest on meile
tarvis isandaks ja juhiks,
kes meid pimedusest päästaks,
põrmu langemisest säästaks,
eksind lambukesi juhiks
haljamale karjamaale,
kirkamale allikveele,
sammusihid taas saaks kõrgeks,
väsinute vaimud virgeks,
koormatud saaks seljad sirgeks,
kõhklejad saaks jälle julgeks,
purjutanud pead saaks selgeks,
tulevik saaks suureks, helgeks.
Must taas vaieldud saaks valgeks,
tühjast tõusvad tormituuled,
põrguliste pahameeled,
kadedate kurjad keeled,
halvasoovijate hääled
tema sunniks vaikimaie.
Võiks nägudesse norgustesse
nüüdsest naeratused jääda,
selgadesse sorgustesse
sirgus selgroo sisse saada.
Lööks tuhmund klaasid läikimaie,
et me silmad näeks uut algust,
käigu lõpus näeks taas valgust.”
Kliinikumi kangel rahval,
igal õel ja tohtril vahval
otsejoones tõusis tuju
taevastesse kõrgustesse.
Nüüd on viimaks saabund aega,
kõigevägevama väega
sangar saabunud on koju,
palgatõusu meile tooma,
Kliinikumi uueks looma.