Põdralt põdrale

Tere, armas Põhjapõder,
kuidas elad, vana sõber?
Juba väga pikka aega
pole saanud sinult kirja.
Mõistan, sul ei ole aega.
Kuidas tervis, ega karja
pole kimbutamas tõbi?
Sügis on ju teilgi läbi,
kuidas teil seal praegu ilmad?
Kas juba krõbedad on külmad?
Meil siin sajab, ilm on jahe,
ei taha rääkidagi kohe.
Tuleb vihma, mitte lund,
lumest näha võib vaid und.
Mis teil uudist? Meil kõik sama.
Mul on tervisega jama.
Ükspäev käisin arsti juures
selles Tartu linnas suures,
mul ei jäänud üle muud.
Mul ikka valutavad need
vanad liigesed ja luud.
Lootsin saada valurohu,
tohter määras mulle määrde,
kuid sellega vist läks tal nihu,
sain omajagu vaeva juurde.
Salv sügelema ajas ihu
ja võttis lahti talvekarva.
Nüüd käin väljas haruharva,
sest külmetuda võin, ma kardan.
Ah, mis ma sulle ikka kurdan!
Kas oled pensionil või tööl?
Tirid ikka jõuluööl
jõuluvana rasket saani?
Ma ei mõista senimaani,
lihtsalt mul ei mahu pähe
ja see kuidagi ei lähe,
et teil on põder veoloom,
kui söögiks ainult samblaleem.
No kust te saate selle rammu?
Ju ajaga ei peeta sammu.
Meil siin Lõuna-Eestis ammu
saanidel on rattad all,
bensiinimootor saani ees,
varikatus üleval,
lausa raadiogi on sees
ja puldiga saab uksed lukku.
Olgu, tõmban otsad kokku.
Vana sõber, tule külla
siia lõunapoole alla.
Lähme kinno ja Ahhaasse
või siis sinna uude spaasse.
Tean üht kõrtsi, mille lagi
kõrgem on kui Munamägi,
süüa saab seal mehemoodi.
Viin su Lõunakeskusesse poodi,
sinna just uut kaupa toodi.
Ja kui veel üle jääb meil aega,
lähme näiteks loomaaeda.
Tervitan sind, armas sõber!
tavaline Eesti põder