Ühes kauges kaunis linnas
sooja lõunamere rannas
ühel päeval lebas hai.
Kuidas hai küll randa sai?
Hiidlaine ehk ta heitis.
Hai igatahes pilke köitis,
uudishimu hirmu võitis,
rahvast igast ilmanurgast
ilmaimet kaema sõitis.
Mida haiga võtta ette?
Ühest teatmeteosest targast
loeti sündmuskohal ette,
et aega raiskamata vette
tuleb kuival kala viia.
Iseäranis, et siia
randa haid ei tahtnud keegi,
kuigi oli koolnu moodi,
polnud argumendiks seegi.
Suur buldooser platsi toodi.
Uudist kuuldes õige pea
sealse linna linnapea
mõtles välja plaani hea
linnaväljakule teha
mingi lombi, kuhu kala,
kes antud hetkel küll ei ela,
näitamiseks pistaks sisse.
Juba valmis vaatas koha.
Küll eluvaim tal tuleb sisse,
kui veidi haid masseerida.
Siis tõhusalt kasseerida
turistidelt saaks nende raha,
poleks sugugi ju paha.
Linnarahvas polnud päri.
See linnapeale tegi viha,
rikkunuks see tema äri,
seda oli kohe näha.
Kuid mida haiga siiski teha?
Ei saa ka randa jätta teda.
Äkitselt üks naine märkas,
et magav kala üles ärkas,
oma unenäost vist virgus.
Värin käis tal üle naha,
ajas enda uimed sirgu.
Esmalt liigutas ta peaga,
ringutas siis kogu keha.
Haigutas veel suure suuga.
Oma hambapärlikeega,
mis on haidel mitme reaga,
ajas rahval hirmu nahka.
Samas tunti halba lehka,
kui suu haikalal avanes.
Põhjuseks mis iganes,
publik kiirelt taganes.
Hai viimaks silmad lahti tegi,
rahvahulka seismas nägi
veidi eemal suures kaares
uudistamas enda juures.
Naeratuse manas ette,
kuigi häbi pärast vette
oleks tahtnud vajuda
ja kaugele siit ujuda.
Hai oli tulnud välja veest
näägutava naise eest,
maa peal hirm tal peagi hajus,
pehmel liival unne vajus.
Kuid mis lõpuks sai se’st haist,
kes kartis oma kurja naist?
Ju leidsid taas nad teineteist.
Sellest kohtumisest vahvast,
naeratavast haist ja rahvast
keegi taipas pilti teha.
Hiljem talle pildi eest
maksti kena summa raha.
Aga rannast ega veest
ei leitud enam ühtki haid
ega tükikaupa neid
õnnelikke surfareid.