Istun ooteruumis suures,
arstikabineti juures.
Seinal maal on valges raamis
ainus värvilaik ses ruumis.
Ootajale aeg on pikk,
juba peale tikub tukk,
kui äkki lahti läheb uks
ja ukse vahelt paistab pea:
“Tulge sisse, proua Kukk!”
Arstitoolil istub üks
niisugune turske tükk.
Mees või naine, ma ei tea.
Tervitusele ei vasta,
miskit muud ta ka ei kosta.
Ta ei küsi, mis mind vaevab,
ainult paberites kaevab,
andmeid arvutist vaid uurib
ja mind pilguga siis puurib,
justkui ta ei näeks mind hästi.
Järsku tõuseb tohter püsti,
paneb rinnal risti käed,
pöörab selja minu poole,
tema nägu ma ei näe
ja alustab siis vaiksel häälel:
“Kui see oleks minu teha,
teeksin ümber inimkeha.
Praegune on üsna igav,
isegi kui sisu sügav.
Inimesel pole tahke,
mille üle olla uhke.
Pole servi, pole nurki
ega muudki kaadervärki,
näiteks reguleeritavaid jalgu,
et rahvahulgast üle näha
või joostes vähem samme teha
või siis silmi, mis ei sulgu,
kui öösel vaatad ulmefilme
ega kompimiseks kulme,
et pimedas saaks juurde tuua
köögist näksimist või juua.
Pole kokkuvolditavat kere,
et üks paljulapseline pere
mahuks reisikohvrisse
ilma surumata sisse.
Pole lülitiga närve,
mida lülitada välja,
et sa ei läheks endast välja,
kui küpsetis ei tule välja.
Pole mustreid ega värve,
mis teeb eriliseks kalu
ega lõpuseid, mis aitaks vees
olla mitu tundi sees.
Pole gigabaidist mälu,
sõrmed kuuma meil ei talu.
Inimesel pole õisi
ega kaunistusi teisi,
pole lõhna nagu lillel,
millel mesilased kallal.
Pole kasukat või sulgi,
pole soomustatud külgi.
Pole sul, ei ole mulgi.
Kas sa tahad või ei taha,
keha pole enda teha.”
Siis ta vaikib, tekib paus.
Mis parata, ma olen aus,
ma ei mõista, millest jutt,
aga mulle tundub, et
liiga kaua aega juba
piinlik vaikus täidab tuba.
Plaanin uksest välja söösta
ja lihtsalt kiirelt ära joosta.
Siiski mõistan, nii ei saa,
mul ju oli mure ka,
mida tulin kaebama.
Endamisi lootsin ma,
et ehk on mingeid ravivõtteid,
millega mind ravida.
Kehaliselt seis on hea,
probleemiks on mul hoopis pea.
Mul ei ole tulnud mõtteid
juba nädalaid või kuid,
et luua luuletusi häid.
Tahan kirjutada, kuid
pea on tühi, riime pole,
endast hakkab juba hale.
Mis ma peaksin tegema,
tarvitama mingit rohtu
või ehk lambaid lugema,
kuid kas siis ei ole ohtu,
et jään hoopis magama?
Kui kuulan arsti monoloogi,
võib-olla olekski just hea
siirdada mul’ uue pea.
Kummal meist on psühholoogi
rohkem vaja, mul või tal?
Tundub, et meil mõlemal.