Rubriik: Luulekogu “Lapik muna”

Posted on

Kala kuival

Ühes kauges kaunis linnas
sooja lõunamere rannas
ühel päeval lebas hai.
Kuidas hai küll randa sai?
Hiidlaine ehk ta heitis.
Hai igatahes pilke köitis,
uudishimu hirmu võitis,
rahvast igast ilmanurgast
ilmaimet kaema sõitis.
Mida haiga võtta ette?
Ühest teatmeteosest targast
loeti sündmuskohal ette,
et aega raiskamata vette
tuleb kuival kala viia.
Iseäranis, et siia
randa haid ei tahtnud keegi,
kuigi oli koolnu moodi,
polnud argumendiks seegi.
Suur buldooser platsi toodi.
Uudist kuuldes õige pea
sealse linna linnapea
mõtles välja plaani hea
linnaväljakule teha
mingi lombi, kuhu kala,
kes antud hetkel küll ei ela,
näitamiseks pistaks sisse.
Juba valmis vaatas koha.
Küll eluvaim tal tuleb sisse,
kui veidi haid masseerida.
Siis tõhusalt kasseerida
turistidelt saaks nende raha,
poleks sugugi ju paha.
Linnarahvas polnud päri.
See linnapeale tegi viha,
rikkunuks see tema äri,
seda oli kohe näha.
Kuid mida haiga siiski teha?
Ei saa ka randa jätta teda.
Äkitselt üks naine märkas,
et magav kala üles ärkas,
oma unenäost vist virgus.
Värin käis tal üle naha,
ajas enda uimed sirgu.
Esmalt liigutas ta peaga,
ringutas siis kogu keha.
Haigutas veel suure suuga.
Oma hambapärlikeega,
mis on haidel mitme reaga,
ajas rahval hirmu nahka.
Samas tunti halba lehka,
kui suu haikalal avanes.
Põhjuseks mis iganes,
publik kiirelt taganes.
Hai viimaks silmad lahti tegi,
rahvahulka seismas nägi
veidi eemal suures kaares
uudistamas enda juures.
Naeratuse manas ette,
kuigi häbi pärast vette
oleks tahtnud vajuda
ja kaugele siit ujuda.
Hai oli tulnud välja veest
näägutava naise eest,
maa peal hirm tal peagi hajus,
pehmel liival unne vajus.
Kuid mis lõpuks sai se’st haist,
kes kartis oma kurja naist?
Ju leidsid taas nad teineteist.
Sellest kohtumisest vahvast,
naeratavast haist ja rahvast
keegi taipas pilti teha.
Hiljem talle pildi eest
maksti kena summa raha.
Aga rannast ega veest
ei leitud enam ühtki haid
ega tükikaupa neid
õnnelikke surfareid.
Posted on

Inimesel pole nurki

Istun ooteruumis suures,
arstikabineti juures.
Seinal maal on valges raamis
ainus värvilaik ses ruumis.
Ootajale aeg on pikk,
juba peale tikub tukk,
kui äkki lahti läheb uks
ja ukse vahelt paistab pea:
“Tulge sisse, proua Kukk!”
Arstitoolil istub üks
niisugune turske tükk.
Mees või naine, ma ei tea.
Tervitusele ei vasta,
miskit muud ta ka ei kosta.
Ta ei küsi, mis mind vaevab,
ainult paberites kaevab,
andmeid arvutist vaid uurib
ja mind pilguga siis puurib,
justkui ta ei näeks mind hästi.
Järsku tõuseb tohter püsti,
paneb rinnal risti käed,
pöörab selja minu poole,
tema nägu ma ei näe
ja alustab siis vaiksel häälel:
“Kui see oleks minu teha,
teeksin ümber inimkeha.
Praegune on üsna igav,
isegi kui sisu sügav.
Inimesel pole tahke,
mille üle olla uhke.
Pole servi, pole nurki
ega muudki kaadervärki,
näiteks reguleeritavaid jalgu,
et rahvahulgast üle näha
või joostes vähem samme teha
või siis silmi, mis ei sulgu,
kui öösel vaatad ulmefilme
ega kompimiseks kulme,
et pimedas saaks juurde tuua
köögist näksimist või juua.
Pole kokkuvolditavat kere,
et üks paljulapseline pere
mahuks reisikohvrisse
ilma surumata sisse.
Pole lülitiga närve,
mida lülitada välja,
et sa ei läheks endast välja,
kui küpsetis ei tule välja.
Pole mustreid ega värve,
mis teeb eriliseks kalu
ega lõpuseid, mis aitaks vees
olla mitu tundi sees.
Pole gigabaidist mälu,
sõrmed kuuma meil ei talu.
Inimesel pole õisi
ega kaunistusi teisi,
pole lõhna nagu lillel,
millel mesilased kallal.
Pole kasukat või sulgi,
pole soomustatud külgi.
Pole sul, ei ole mulgi.
Kas sa tahad või ei taha,
keha pole enda teha.”
Siis ta vaikib, tekib paus.
Mis parata, ma olen aus,
ma ei mõista, millest jutt,
aga mulle tundub, et
liiga kaua aega juba
piinlik vaikus täidab tuba.
Plaanin uksest välja söösta
ja lihtsalt kiirelt ära joosta.
Siiski mõistan, nii ei saa,
mul ju oli mure ka,
mida tulin kaebama.
Endamisi lootsin ma,
et ehk on mingeid ravivõtteid,
millega mind ravida.
Kehaliselt seis on hea,
probleemiks on mul hoopis pea.
Mul ei ole tulnud mõtteid
juba nädalaid või kuid,
et luua luuletusi häid.
Tahan kirjutada, kuid
pea on tühi, riime pole,
endast hakkab juba hale.
Mis ma peaksin tegema,
tarvitama mingit rohtu
või ehk lambaid lugema,
kuid kas siis ei ole ohtu,
et jään hoopis magama?
Kui kuulan arsti monoloogi,
võib-olla olekski just hea
siirdada mul’ uue pea.
Kummal meist on psühholoogi
rohkem vaja, mul või tal?
Tundub, et meil mõlemal.
Posted on

Malts ja sammal

Malts ei kasva kivi peal,
tal ei ole toitu seal.
Tema kasvab mullal heal.
Ainult sammal suudab seal
toiduvaese kivi peal
elada ja kasvada.
Seal ei lähe rasva ta
nagu malts, kes kasvab maas,
milles mingi väetis sees.
Sambla koht on hoopis soos,
kus ta kaelast saati vees.
Selge see, et need kaks koos
ühes kohas küll ei elaks.
Kui nad tahaks, siis neil muuta
end mõneks teiseks taimeks tuleks,
nii saaksid koos nad aega veeta,
kuid kuidas võiks nad seda suuta.
Malts võiks vahel sohu külla
niisama korraks käima tulla.
Samblal oleks hea meel,
kui tema maltsast naabrimees
ükskord võtaks vaevaks
ja kasvõi paariks päevaks
tuleks külla samblasohu.
Aga malts ei tule,
sest tal kummikuid ei ole.
Tema kardab saada nohu,
kui tal oleks jalad sees
mitu päeva külmas vees.
Lisaks veel võib olla soos
mõni õudne laugas sügav.
Pealegi on soos nii igav,
kõikjal ainult häiriv vaikus
ja seltsielu täitsa soikus.
Tulgu sammal parem aeda,
seal saab kuulata ja kaeda,
et mis auto naabrid ostsid,
kas uus, mis marki ja mis värvi
ja mida nende naabrid kostsid:
kes sai šoki, kes läks närvi
või kadedusest maltsavärvi
roheliseks muutus näost
ega suutnud miskit kosta.
Seda põnevust ja kaost
ei saa raha eestki osta.
Pealegi on aias muld,
mis on rohkemgi kui kuld
või päike suvel mererannas
maltsade seas kõrges hinnas.
Ent sammalgi ei tahtnud sinna
lärmakasse aeda minna,
eriti veel suurde linna,
kuid kuna malts nii väga soovis,
sammal lõpuks minna proovis,
kuigi poleks tahtnud mitte.
Tähtis päev siis jõudis kätte.
Sammal istus bussis ette
kohe esimesse ritta,
et ei jääks väljumisel hätta
ja võttis ajakirja kätte.
Järsku oli kuulda karjet,
kui ta aia-ajakirjast luges,
et müüakse uut samblatõrjet,
mis on enneolematult tõhus.
Kohe hirm tal sisse puges,
õudust tunda võis ka õhus.
Pooleli jäi sambla reis,
kuigi hiljem kuulda võis,
et sammal maltsal külas käis,
ehkki külajutt see näis.
Sammal hüppas bussist välja
ja pistis jooksu tuhatnelja.
Nüüd ta kurvalt kivil istus,
kui selja tagant ligi astus
sõber malts, kes tuli kohe
kui sai telefonikõne
oma sõbramehelt samblalt,
kes teatas kõnes üsna kindlalt,
et tema edasi ei lähe.
Maltsale siis torkas pähe,
et võiks elupaigaks mõne
sealse suure kivi võtta,
et ei tuleks sõpra jätta.
Et saada loosse rohkem selgust,
lugege nüüd jälle algust.
Posted on

Ma ei viitsi

Istun kodus, jalad seinal.
Vaatan, kuidas kasvab muru.
Laual klaas ja saiapuru.
Veider lõhn on värskel heinal
(alles eile naabrid niitsid
ja oma niidukit veel kiitsid).
Mina niita küll ei viitsi.
See ei ole minu mure.
Las ta kasvab, kui ta tahab.
Las see muru olla kole,
ega keegi se’st ei sure.
Pühin saiapuru maha.
Minul nagunii ei tule
seda muru niita.
Mina tahan aega viita
hoides oma jalgu seinal.
Mitte aina käies heinal.
Mina tahan olla nii,
et olen kohustustest prii.
Jälle kätte jõudnud suvi.
Mul ei ole mingit huvi.
Ei uudiste, ei ilma vastu.
Arvutigi hakkab vastu.
Siin ma istun, nina norus.
Kuulan, kuidas veetorus
jookseb vesi nagu ikka
(kirjutama ma ei hakka
sellest luuletust nii pikka).
Jalad seinal, vahin lakke.
Värvist koorub värvitükke.
Muidu tavaline lagi.
Nurgas paistab kiire sagin.
Sipelgate invasioon
mu tuppa on vist alanud.
Hajameelselt sõõmu joon
laual seisvast joogiklaasist
(hiljem selgus – lillevaasist,
kuhu keegi valanud
polnud juurde värsket vett).
Veel oli kummaline mekk
ja suhu sattus mingi tükk.
Sellest järeldasin, et
ilmselt sipelgad on sees
ka juba puhtas kraanivees.
Kõht on tühi, süüa tahaks.
Piim on kapis läinud pahaks.
Ega kapis piim ei säili.
Tulnuks panna külmikusse.
Aga ega mind ei häiri.
Peamine, et pole usse.
Miskipärast kadus isu.
Toas on igav, õhk on kuum.
Avan akna, kuid see kasu,
mida ootasin, ei too.
Ikka liiga kuum on ruum.
Päike õue mind ei kisu.
Seal mind ootaks mingi töö,
mida vabatahtlikult ei tee.
Näiteks liigutada reha
või rohida või kaevata.
Oma käsi ega keha
ei tahaks nõnda vaevata.
Lõunauinaku võiks teha,
kuigi magada ma maha
mingil juhul küll ei taha
oma väärtuslikku aega.
Kutsuks mõne sõbra külla?
Kui ka viitsiks, siis võib-olla
sõbradki ei viitsi tulla.
Parem ongi, siis ei öelda,
et ma ei hoolda oma aeda
ja ma sugugi ei salgagi,
õue oma jalgagi
ma ei plaani tõsta.
Ega ma ei julgegi,
nagunii on õige pea
muru juba üle pea.
Robotniiduk tuleb osta.
Olgem ausad, aed mul pole
mingi au ja uhkus
(kuigi väga kole ka ei ole).
Rohkem riime siin ei tule,
minul algas puhkus!
Posted on

Nurr ja Muri

Ühes majas elas kass,
kel oli kuldne piimatass,
millest rõõska koort ta jõi
ja ainult värsket sushit sõi.
Koergi elas samas majas,
kuid kass koera välja ajas,
kui koer just kõhutäidet vajas.
Nurr Muri majast välja lõi,
kui tema tundlik haistmismeel
koeratoidulõhna tundis,
ükskõik kui oli koerailm,
ikka koera õue sundis.
Ja fikseeris Nurri silm
ning teda ärritas see veel,
kui Muril süljest tilkus keel.
Ebavõrdne olukord,
kuid nõnda ette nägi kord,
et koer, kes niigi kondine,
täis ei saanud oma kõhtu.
Ootamatult ühel õhtul
tavaline kodukord
ei olnud enam endine,
kui välja kihutada majast
kass ei tahtnud koera enam
ja oli varasemast ajast
koera suhtes hoopis kenam,
ei ajanudki karvu turri.
Ei ärritanud enam Nurri
vastik koeratoidulõhn,
mistõttu Muri oli kõhn,
sest kartis süüa kassi nähes,
olgu toit nii hea kui tahes.
Kannatada tühja vatsa
sagedasti tuli Muril,
kuid enam Nurr ei olnud kuri.
Järksu oli saanud otsa
kassi hirmuvalitsus,
mis maadligi koera litsus,
madalamaks veel kui muru.
Hakkas juba lootma Muri,
et ka oma pehmet aset
Nurr tal kasutada laseb.
Kummalisel kombel nüüd
polnud sushit ega hiiri
kassi igapäevases menüüs,
kooregagi pidas piiri.
Koer mõtles, et ei küsi
igaks juhuks, milles asi.
Kas on Nurril mingi tõbi
või on enda pärast häbi?
Murile see hästi sobis,
et psühhoterror oli läbi
ja elu tundus jälle tore.
Aga kiisut vaevas mure.
Ühes elustiiliajakirjas
oli olnud selgelt kirjas,
et paksud hellitatud kassid
ja nende kuldsed piimatassid
pole enam üldse moes.
Uus hitt on hoopis sale koer,
kellega patseerida
linnapeal ja toidupoes
ning selfidel poseerida
ja oleks ekstra-super-mega
sotsiaalmeediaski stateerida,
et on kutsu veel ka vegan.
Posted on

Suur pätt ja väike politseinik

Oma hommikusel ringil
pargivalvur korjas
üles kortsus ajalehe
ja sirvis seda pargipingil.
Kulmu kortsutama mehe
pani tekst, mis seisis lehes.
Mustvalgelt oli kirjas:
Otsitakse taga!
Suurt kasvu ohtlik pätt!
Selle järel seisis aga:
Seljas kampsun, jalas püksid,
kampsuni peal püksitraksid,
pükste küljes ripub kett,
kaela ümber kaelarätt,
nokats peas ja näts on suus.
Kinganumber hästi suur,
koguni kolmkümmend kuus
ja kannab vabaajakingi.
Enamasti liigub ringi
jalg- või tõukerattaga.
Teda otsitakse taga
seoses kuritööga pargis,
kus ta röövis ära märgi
“Prügi maha visata ja jätta
pargis rangelt keelatud!”
Seetõttu täitsa hätta
pargis jäänud pargivaht,
sest kõik, mis pole keelatud,
on teadupärast lubatud.
Pargist saanud oli koht,
kuhu lausa toodi prügi,
kottidega veeti prahti.
Rohkelt rahvast suisa trügis,
et saaks oma prügist lahti,
prügikotte aina juurde
nii mõnigi veel tuua tahtis
ja heita prügikuhja suurde.
Õnneks võttis pargivahti
üks väike politseinik kuulda,
kes muidu oli isevärki,
kuid pidas pargi prügikeeldu
pühaks, kui ka polnuks märki.
Politseinik vahti kätles,
samal ajal ise mõtles,
et kuigi kasvult tundub suur,
siiski proovida võiks kätt
kinni nabida see pätt,
kõige selle kurja juur,
kellel pargivahi sõnul
peas on kirju pearätt,
kootud õlasall on õlul,
kaela ümber hõbekett,
keti all suur sõlg on kõhul,
kätiste ja kraega särk,
pikk lehviv triibuseelik tal,
selle peal veel valge põll.
Ühes käes on küünarkark
ja teises nüüd seesama märk,
mis keelab parki jätta sodi.
Kes nõnda teeb, sel olgu häbi,
sest prügi loopida ei sobi.
Kas leiti vargast poiss või tädi?
Ei tea, sest luuletus sai läbi.
Posted on

Karude kaardimäng

Kord jutustas mu tuttav kägu
metsarahvast ühte lugu.
Kuigi minu meelest nagu
oli kägu seda nägu,
et see polnud tõsilugu.

Kas sa seda kuulda tahaks?

Karuperes oli tavaks
kõigil koguneda kokku
põlisesse põlislaande –
kohta, kuhu oli kokku
kantud kuus kasepakku.
Lärmi kostus itta, läände,
põhja- ja ka lõunakaarde
kui kasepakust laua juurde
karuisa võttis istet.
Karuema kaussi suurde
kallas värsket kärjemett
ja serveeris keelekastet,
mida pärnaõitest tehti,
sekka pandi paiselehti,
manitsedes poegi, et
nad ei pillaks kuuma vett,
mida pajas keedeti.
Enamasti reedeti
nõnda aega veedeti.
Kiirelt kadus laualt mesi
ning sai otsa pehme sai,
kuid seesama teevesi
tassidesse seisma jäi.
Karupojad kolmekesi
mee ja saia ära sõid,
veel noorim käpalt limpsis võid,
kui isa mängukaardid tõi.
Karupere liikmed kõik
“Uno” mängus kaasa lõid.
Prillid ninal olid emal,
kuid mängus raske oli temal,
ei olnud see ju mingi ime,
sest ta oli värvipime.
Mängutempo venis, kuna
numbreid puuris pesamuna,
ega ta ka tähti tundnud,
kuid poleks see ka kiirust andnud.
Aga keskmine vend
ebakindlalt tundis end.
Ta kahtlustas, et vanem vend
vargsi tema kaarte piilus.
Jälle mäng neil kinni kiilus.
Vanim poeg siis omakorda
mängureegleid rikkus,
ootamata oma korda
kaarte loopima ta tikkus.
Samal ajal aga isa
püüdis ohjeldada kisa,
kuigi see veel lärmi lisas.
Lõpuks karuisa sai
enda kaardipakist lahti,
aga kui ta aru sai,
et tema sohki nähti,
siis kiirelt lõpetati mäng
ja otsustati jääda viiki.
Pealegi neid ootas säng,
veel ema voodilinu triikis
ja ootas kannatlikult seni,
kui kõigil saabus talveuni.

Posted on

Õpetaja

Kõrvulukustavast lärmist kajas
tänapäeva koolimajas.
See vanakooli õpetajal
kopsu üle maksa ajas.
Mõtles hädas õpetaja:
“Hoopis rohkem oleks vaja
lastel kombeid õpetada.
Ära tuleb lõpetada
vaba voli vanematel
lapsi vabakasvatada,
aina kantakse neid kätel.
Näiteks alustame sellest,
et neiud kandku kleiti villast
ja ikka loomulikult pikka,
et ei läheks noorus hukka.
Põhjendama ma ei hakka.
Poistel kottis teksapüksid
hoopis hävitada tuleks,
viigipüksid ainuüksi
õige kanda oleks.
“Tere”, “tänan”, “võtke istet”,
“palun ulatage kastet”
tõstaks viisakuse astet.
Olgu tehtud koolitükid!
Laualt võta küünarnukid
ja igasugu pudi-padi!
Nuga, kahvel õigetpidi!
Istu sirgelt, räägi selgelt!
Ära taidle, ära vaidle!
Ära maha aja puru,
ära kõnni üle muru!
Ära tüüta, ära päri,
ära küüsi ära näri!
Ära sega vahele
õpetaja jutule!
Ja ei jõua enam heietada,
et mind sul palun teietada.
Ja üleüldse ei teeks paha,
kui pandaks endal kõrva taha,
et pedagoogid ei saa raha
 ja vabatahtlikult ei taha
nad lisatööga tegeleda,
et lapsi ümberkasvatada.”
Siinkohal lõpeb minu mõte,
et luuletus ei läheks üle käte.
Posted on

Mina hakkan presidendiks

Kui ma ükskord kasvan suureks,
hakkan ise presidendiks.

Siis ma saaksin käsu anda,
et ka suurtel tuleb kanda
traksipükse ja retuuse
ning neid kõva kraega pluuse.

Vahetpidamata käsiks
vanematel pesta käsi,
mis sest, kui keegi sellest väsib,
see ei ole minu asi.

Ära tuleks keelata
täiskasvanutel rääkida
ilma loata vahele
oma laste jutule.

Kindla peale rangelt nõuan,
isegi kui nad ei jõua,
et taldrik tuleb süüa tühjaks,
muidu jäävadki nii lahjaks.

Ning emad-isad magama
ise peaksid minema,
kui filmis on just parim koht
ja samas tühjaks läinud kõht.

Täitma peavad nõudmise,
et lasteaias käigu ise.
Las nad näevad kurja vaeva,
et teha uinak keset päeva.

Kommid ära peita tuleks,
suu neist puhtaks pühkida.
Ja oma hambaid nühkida
täiskasvanutel paras oleks
terve päeva jooksul seni,
kuni peale tuleb uni.

Ainult kaissu tulla emal
oma voodisse ma luban,
kui on liiga pime tuba
või on juhtumisi temal
mõni teine mure nagu
näiteks õudusunenägu.

Sama kehtib issi kohta,
temagi võib kaissu tahta.

Posted on

Eesti kuninganna

Väikse Eesti kuningannal
tekkis mõte püsti panna
pidu, millist polnud nähtud
ega varem kuskil peetud.
Ei ta aru pidan’d pikka,
põhjuse ju leiab ikka,
ainult korralduse vaev.
Mis võiks olla parem päev
kui vabariigi aastapäev,
eesti rahva pidupäev.
Kuninganna pani kirja
külaliste nimekirja,
aega raiskamata muule
kiirelt kutsed saatis teele.
Oma Kadrioru lossi
sisse selle inim-massi
plaanis ära mahutada,
et seal meelt neil lahutada.

Läti hertsog võttis pähe,
et tema kohale ei lähe,
mitte enne, kui on tahe
jäätee üle Liivi lahe.
Aga siiralt Leedu parun
kirjas vabandada palus,
sest tal oli hambavalu,
mida vaevu-vaevu talus.
Soome tsaari reisiplaani
rikkus paha tuju.
Ta ju ongi senimaani
üks väga pahur kuju.
Ka tsarinna poleks sinna
peole tahtnud üksi minna.
Ning vürstinnal Rootsist
oli pikalt mõtlemist,
sest tema kartis kätlemist,
ega ta ei tulnud vist.
Vene sultan teatas kohe,
et tema kindlasti ei lähe
kuhugi, kus tuleb kanda
pidulikku ülikonda.
Eitav vastus Taani šeigilt,
täpselt nagu teistelt kõigilt,
saadi üpris kähku.
Tal ei olnud üldse raha,
et sõita peole mere taha.
Vaid üks küsimus jäi õhku:
kuhu Poola vaarao jäi,
kas ta üldse kutse sai?
Vaatamata sellele
tulid siiski kohale
Rooma keiser ajaloost
ja prints Zamundast muinasloost.

Posted on

Emad, isad ja lapsed

Kevadisi aiatöid
õues tegi terve pere,
kui miski eemal köitis neid.
Avastasid ema-isa,
et on vares teinud pesa
männilatva naabri aeda,
kus tore oli seda kaeda.
Ema hüüdis rõõmsalt: “Tere!”
Emal oli hea meel,
et nüüd on külas keegi veel,
kelle lapsed teevad lärmi,
põhjustades meelehärmi
neile, kes ei salli kisa.
Samamoodi arvas isa.
Nad ise olid harjunud,
et nende lapsed karjunud
olid sünnist saati
nii, et küla kaikus
ning õnnis mattev vaikus,
mida haruldaseks peeti,
saabus majja alles siis,
kui kell hommikul sai viis.
Vares aga omasoodu
askeldades päevast-päeva,
nagu ikka emad loodud,
nägi pesa kallal vaeva,
et see oleks soe ja korras
ning saaks ikka söödud-joodud
pojakesed järjekorras.
Isa pakkus välja mõtte
meisterdada pesakast,
kuigi võinuks töövõtted
tal osavamad olla vast,
ka kuldnokale, kes vahtis
männiladvas seisvat pesa
ning sellist omalegi tahtis.
Vähemalt nii arvas isa.
Kast sai kaseladva külge
otse männi kõrvale,
et linnukestel oleks julge
ja ei tuleks karta kasse.
Kuldnokk räästa servale
võttis koha sisse
ja otsustas, et kolida
tuleb kohe sisse,
pole aega valida.
Peagi pidi kuldnokkki,
nii kui hommik hakkas koitma,
pisikesi kuldseid nokki
pesas kiirelt jootma-toitma.
Emavares ja ka kuldnokk
ilmselt olid üksikemad,
igatahes oma lapsi
kasvatasid üksi nemad,
sest ühtki issit ega papsi
lapsi eal ei nähtud hoidmas,
õpetamas ega toitmas.
Polnud viga, mis siis ikka.
Kasvasid neis kodudes
lapsed nagu lapsed ikka,
kes varsti riburadades
pesast väljalende tegid
ja veidi laia ilma nägid.
Peagi olid ise nemad
pisikeste isad-emad
ja omakorda nende emad
olid uhked vanaemad.
Posted on

Varblane ja jaanalind

See lugu räägib kahest vennast,
varblasest ja jaanalinnust.
Kasvõi väiksest õhulennust
unistamas leidis ennast
jaanalind, kes oma vennast
jälgis maa pealt alatihti,
kade oli salamahti
ega saanud enam lahti
kinnismõttest, et ta tahtis
õhku tõusta samamoodi,
olgugi et teda loodi
lennuoskamatuks linnuks.
See tal silmas oli pinnuks.
Kuid me väike värvulind,
ka temal silmas oli pind,
et ta polnud nagu vend,
suur ja tugev jaanalind
ega saanud miskit teha,
et talle oli loodud keha,
millel pole üldse massi,
et paika panna naabri kassi.
Varblane ja tema vend
teineteise moodi end
oleks tahtnud suuta
miskitmoodi muuta.
Jaanalind läks lennutrenni
aga sealgi jäi ta jänni.
Kordagi ei tekkinud
lendamise tunnet,
viimaks oli leppinud,
et tal pole annet.
Varblane läks jõusaali,
et saada suur ja musklis keha
ja uskus ise tõsimeeli,
et kui ta hakkab sööma liha,
kasvab suureks rinnalihas.
Naabri kassil ühel õhtul
ootamatult tekkis isu
varblasega täita kõhtu.
Pahaaimamatult kiisu
asus rünnakule huupi,
aga sekkus jaanalind,
kes hoopis talle tegi tuupi.
Värvukene, väike lind,
väga uhkelt tundis end,
et nõnda tugev tema vend.
Varblane tõi tänutäheks
talle lennupileti ja passi.
“Kuidas oleks, kui me läheks
kuskile, kus pole kassi?”
Vend jaanalind siis kostis:
“Ei oskaks iial soovida
lahedamat venda ma.
Võiks ju tõesti proovida!”
Ja kohe suure kohvri ostis.
Koos mindi ilma rändama,
nii jaanalind sai lendama.
Posted on

Teo avarii

Ühel päeval juhtus nii,
et tigu tegi avarii.
Ju tal olid kuidagi
mõtted peas laiali.
Ei juhtunudki miskit muud,
lihtsalt põrkas vastu puud.
Õnneks kiirus polnud suur,
viga sai vaid puu juur.
Tigu kiirelt vabandas
ning puule kahju hüvitas.
Ootamatult aga selgus,
et kuskilt õli välja valgus,
küllap teo mootorist
oli seda tulnud vist.
Igatahes kuidagi
ei saanud tigu edasi
ega saanud sedasi
koju minna tagasi.
Tarvis kutsuda puksiir.
Teole meenus tuttav hiir,
kes pukseeris kõiki neid
rikkiläinud liikureid.
Kohe väljakutsele
hiir teokiirusel reageeris
ja teeviitasid ta veeris,
et jõuda sündmuskohale.
Kuid siis paistis kohapeal,
et tigu polnud enam seal.
Tigu oli läinud kotta,
et remonti kaasa võtta
tehniline pass ja luba
ning kiirelt korda teha tuba.
Hiir tigu nähes rõõmustas
ja teda lahkelt tervitas,
tigu aga kiirustas,
et remonditöökotta
oma väike mootor jätta.
Möödus õige mitu päeva,
mootoriga nähti vaeva.
Remondimeestel oli tegu,
et korda saada kõiki vigu.
Lõpuks koju jõudis tigu,
oli see vast alles lugu.
Posted on

Lapse kalli

Haigel lapsel eal ei palu
ema kannatada valu,
ei ta laste valu talu.
Enamasti ema teab,
kuidas ravima neid peab.
Kui on kallal kõhutõbi,
söetabletist kõht saab abi.
Haigel hambal esmaabi
valuvaigisti saab anda.
Pole vaja valu tunda
ka kõrvapõletiku puhul.
Kui on mõnel lapsel nohu,
otsib kapist nohurohu.
Kui on keegi saanud muhu
või on kriimustanud kätt,
siis esmalt veidi peale puhub,
ning loomulikult külmakott.
Nutu puhul leiab, et
tarvis läheb suhkruvett.
Aga vahel tuleb ette,
et saab tõbi ema kätte,
kuigi on ju nähtud ette,
et haigeks jääda ta ei tohi.
Ei siis aita rohupurk.
Ema jaoks on parim rohi
oma kalli lapse kalli,
kui juhtumisi tuju nullib
palavik või haige kurk
või on emal närvid krussis
või on sellest lihtsalt stressis,
et isa särk ei lähe sirgeks
ja ootused on aetud kõrgeks.
Kui saaks vaid kallid panna purki,
nagu paneks purki kurki,
oleks purgist mugav võtta
ning ennast kallidega katta,
siis ei oleks emal ohtu,
et jääb üksi kodus hätta,
kui rahustavat teed või rohtu
parajasti pole võtta.
Posted on

Lapik muna

Kanalasse astus kana,
otsis pesa, kuhu tema
muneda võiks oma muna.
Eemal paistiski üks kena,
polnud teada kelle oma.
Kui kana ligemale astus,
kohe kaagutamist kostus,
oli ehmunud ta, kuna
pesas lebas lapik muna,
mis polnud nagu teised munad.
Kogunesid kaema kanad,
olid üllatunud nemad,
et on üldse võimalik
nii väike ja veel lapik
muna kanal muneda.
Kelle poole murega
võiksid nad nüüd pöörduda,
et ei saaks maine määrduda,
sest erikujuline muna
oli munejatel tabu,
täpselt samamoodi nagu
ükskord saanud oli kana
ühe isemoodi tibu,
kes ei olnud isa nägu.
Nii mõnigi, kes muna nägi,
tundis salamisi häbi.
Arutati läbisegi,
et ehk on küljes mingi tõbi.
Kanakari kaagutas,
kui ootamatult koputas
ukse taga uhke kukk.
Aupaklikult ta noogutas
ning sabasulgi soputas,
tuules lehvis kohev tukk.
Astus ligi, heitis pilgu
lapikule munale
ja kostis: “Daamid, mis see olgu!
Tähtis pole koor, vaid sisu!”
ning tal tuli muna isu.
Kukk võttis muna omale,
sest see meeldis temale.
Ta mõtles oma emale
muna sünnipäevaks viia,
et siis koos see ära süüa.

Posted on

Vanniskäik

Ühe pere väiksed poisid,
kes muidu lausa viksid näisid,
liiga harva vannis käisid.
Viimaks ema närv läks mustaks,
et lapsed määrdunud nii mustaks.
Tarvis on nad puhtaks pesta,
tuleb vann vett täis lasta
ja lapsed sinna sisse kasta.
Ema vannivahtu lisas
suurest pudelist vaid piisa.
“No sellest piisast küll ei piisa!”
arvas omaette isa,
kes salamisi vahtu lisas.
Justkui oleks valget vatti
tõusnud vannist, mida kattis
vaht, mis lapsed sisse mattis.
Kõrgeks kerkis vahumägi,
kuni vastu tuli lagi.
Kui viimaks ema seda nägi,
korra käsi kokku lõi
ja kiirelt korra majja lõi.
Isa lehepuhuri siis tõi
ja poisid vahust välja tõi.
Sellest ajast saunapäeval,
et ei oleks emal vaeva
ja oleks kõik kontrolli all,
käivad poisid duši all.
Posted on

Kuidas küpsetada kringlit?

Kõigepealt on vaja vett,
sooja mitte tulist, et
mitte kõrvetada kätt.
Noaga lõika eluspärmist
tükk, mis tuleb segada
segamini selle veega,
millest äsja oli jutt
ning pärmiseente lärmist
end ära lase segada,
kohe suhkrut hulka lisa,
siis lõpeb nende hädakisa.
Aga hoolas ole soolaga,
sest selle valge surmaga
ei maksa liialt liialdada,
kui sa just ei taha mingit
soolast singi-juustu kringlit.
Safran kuldse värvi pärast
taignas hädavajalik,
siis ei ütle keegi pärast,
et su kringel imelik.
Jahvatatud kardemon
salajane komponent
sinu küpsetises on.
Üks kanamuna lisa, ent
ei maksaks mitte unustada,
et sujuvamaks väljumiseks
ja et ei läheks kiljumiseks,
koor õrnalt vaja purustada.
Nüüd on tarvis nisujahu
täpselt nõndapalju nagu
kolme kohvitassi mahub,
et oleks paksust parasjagu
selles kringlitaignasegus.
Hõrk ja pehme saab su sai,
kui segad taigna sisse või,
mis võileivast üle jäi.
Nüüd taigen tahab kerkida,
kuid ära tuleb märkida,
et kui tõuseb üle ääre,
kausist teha võib ta sääred.
Valmis taigen rulli lahti,
peale laota mitu kihti
täidist, kuhu rosinaid
põhiliselt panna võid.
Oled juba poolel teel,
jäänud ainult ongi veel
peale puistata kaneel.
Kõik see rulli kokku rulliks,
rull keera kujult nulliks,
siis rulli lõika risti-rästi,
nii seda sättida saab hästi.
Kui on valmis kena pärg,
jälle paisuda võiks pärm.
Sina seniks istu maha,
jõuad tassi kohvi teha.
Aga kohe muutub teema,
ahjule nüüd anna kuuma.
Kringel pane küpsema,
see ahjus hakkab valmima
ja saab jume kuldsema.
Kui kuskilt hakkab tossama,
oled lasknud kärssama.
Viimaks kata vaabaga,
hästi paksu kihiga
lemmikšokolaadiga.
Puista peale pähkleid peost
ning asu sööma meistriteost.

Posted on

Korralagedus

Pealtnäha korralikus kodus
polnud mõnda aega korda.
Kahtlustati olukorda,
et maja ise prügi kogus.
Valgust ainult poolenisti
aknaklaasid lasid läbi,
kuigi see just oli hästi,
muidu olnuks kõigil häbi.
Kraanikaussi täitis kuhi,
samas külmik oli tühi.
Puhast pesu polnud kapis,
isal augud olid sokis,
sest kandadel ja varvastel
üpris koerakarvastel
põrandatel käia tuli,
kahjuks see ei ole nali.
Kaetud oli kogu maja
paksu tolmukorraga,
kuigi tolmuimeja
paistis justkui korras.
Lõpuks olid otsakorral
lapse kannatusevarud,
kui ka tema kaisukarul
sügelema hakkas selg,
vasak kõrv ja parem jalg.
End veidi kratsis isa ka.
Laps aru pidas isaga.
Kumb meist ema käest nüüd küsib,
kauaks kaos me majas püsib?
Laps ja isa võtsid nõuks
ühendada selleks jõu.
Isa ainult nina nokkis,
kuni lapsel julgus tekkis
ja ta vaiksel häälel küsis:
“Emme, kas sa oled rikkis?”
Posted on

Tõru mure

Armsal väiksel tammetõrul
oksa küljes meel on mõru,
suule tekib nutuvõru.
Miks ma maitsen nõnda mõru?
Ei leidu kedagi, kes sooviks
tõrust ampsu võtta prooviks.
Aga väikse tõru õnneks
valmistumas pikaks lennuks
on toonekurg, kes võtaks
moonakotis kaasa eineks
mõne tõru linnupetteks,
siis kui sügis jõuab kätte
ja Aafrikasse võtab ette
reisi, milleks pole mitte
tehtud ega nähtud ette
rändlindude pakette.
Tõrul rõõmsaks muutus meel,
peagi kurega nad teel.
Õnneks leidub kotis veel
maitseks suhkur ja kaneel.
Posted on

Mutantkartulid

Vaevalt kadus kuuviir
ja paistma hakkas päiksekiir,
millel sügisene helk,
kui jooksis kokku silmapilk
talguliste rahvahulk,
nii mõnelgi veel uni silmis,
kõik see juhtus nagu filmis,
et võiks sukelduda töösse,
kuni päev saab lõpuks öösse.
Traktor üle põllu sõitis,
kaarega kõik õhku heitis,
mida maapind endas peitis.
Noored-vanad läbisegi
usinasti tööd seal tegid,
nii et palgeilt voolas higi.
Sügisande terve mägi
kanti kastidega sisse
jahedasse keldrisse.
Töö just lõpetatud sai,
kui väiksel Kaarlil silma jäi
põlluservas põnev leid:
hulk mutantkartuleid,
kõverikke veidrikuid
tavalistest maha jäid.
Keegi polnud tahtnud neid,
niisuguseid mullaseid.
Kaarlil hakkas nendest kahju.
Ajas kuumaks praeahju,
riivis kartulitest viilud,
viiludest said pannil viirud.
Kõige peale pani või,
nii uhked vigurkrõpsud sai.