Kõrvulukustavast lärmist kajas
tänapäeva koolimajas.
See vanakooli õpetajal
kopsu üle maksa ajas.
Mõtles hädas õpetaja:
“Hoopis rohkem oleks vaja
lastel kombeid õpetada.
Ära tuleb lõpetada
vaba voli vanematel
lapsi vabakasvatada,
aina kantakse neid kätel.
Näiteks alustame sellest,
et neiud kandku kleiti villast
ja ikka loomulikult pikka,
et ei läheks noorus hukka.
Põhjendama ma ei hakka.
Poistel kottis teksapüksid
hoopis hävitada tuleks,
viigipüksid ainuüksi
õige kanda oleks.
“Tere”, “tänan”, “võtke istet”,
“palun ulatage kastet”
tõstaks viisakuse astet.
Olgu tehtud koolitükid!
Laualt võta küünarnukid
ja igasugu pudi-padi!
Nuga, kahvel õigetpidi!
Istu sirgelt, räägi selgelt!
Ära taidle, ära vaidle!
Ära maha aja puru,
ära kõnni üle muru!
Ära tüüta, ära päri,
ära küüsi ära näri!
Ära sega vahele
õpetaja jutule!
Ja ei jõua enam heietada,
et mind sul palun teietada.
Ja üleüldse ei teeks paha,
kui pandaks endal kõrva taha,
et pedagoogid ei saa raha
ja vabatahtlikult ei taha
nad lisatööga tegeleda,
et lapsi ümberkasvatada.”
Siinkohal lõpeb minu mõte,
et luuletus ei läheks üle käte.