Nurr ja Muri

Ühes majas elas kass,
kel oli kuldne piimatass,
millest rõõska koort ta jõi
ja ainult värsket sushit sõi.
Koergi elas samas majas,
kuid kass koera välja ajas,
kui koer just kõhutäidet vajas.
Nurr Muri majast välja lõi,
kui tema tundlik haistmismeel
koeratoidulõhna tundis,
ükskõik kui oli koerailm,
ikka koera õue sundis.
Ja fikseeris Nurri silm
ning teda ärritas see veel,
kui Muril süljest tilkus keel.
Ebavõrdne olukord,
kuid nõnda ette nägi kord,
et koer, kes niigi kondine,
täis ei saanud oma kõhtu.
Ootamatult ühel õhtul
tavaline kodukord
ei olnud enam endine,
kui välja kihutada majast
kass ei tahtnud koera enam
ja oli varasemast ajast
koera suhtes hoopis kenam,
ei ajanudki karvu turri.
Ei ärritanud enam Nurri
vastik koeratoidulõhn,
mistõttu Muri oli kõhn,
sest kartis süüa kassi nähes,
olgu toit nii hea kui tahes.
Kannatada tühja vatsa
sagedasti tuli Muril,
kuid enam Nurr ei olnud kuri.
Järksu oli saanud otsa
kassi hirmuvalitsus,
mis maadligi koera litsus,
madalamaks veel kui muru.
Hakkas juba lootma Muri,
et ka oma pehmet aset
Nurr tal kasutada laseb.
Kummalisel kombel nüüd
polnud sushit ega hiiri
kassi igapäevases menüüs,
kooregagi pidas piiri.
Koer mõtles, et ei küsi
igaks juhuks, milles asi.
Kas on Nurril mingi tõbi
või on enda pärast häbi?
Murile see hästi sobis,
et psühhoterror oli läbi
ja elu tundus jälle tore.
Aga kiisut vaevas mure.
Ühes elustiiliajakirjas
oli olnud selgelt kirjas,
et paksud hellitatud kassid
ja nende kuldsed piimatassid
pole enam üldse moes.
Uus hitt on hoopis sale koer,
kellega patseerida
linnapeal ja toidupoes
ning selfidel poseerida
ja oleks ekstra-super-mega
sotsiaalmeediaski stateerida,
et on kutsu veel ka vegan.