Kord jutustas mu tuttav kägu
metsarahvast ühte lugu.
Kuigi minu meelest nagu
oli kägu seda nägu,
et see polnud tõsilugu.
Kas sa seda kuulda tahaks?
Karuperes oli tavaks
kõigil koguneda kokku
põlisesse põlislaande –
kohta, kuhu oli kokku
kantud kuus kasepakku.
Lärmi kostus itta, läände,
põhja- ja ka lõunakaarde
kui kasepakust laua juurde
karuisa võttis istet.
Karuema kaussi suurde
kallas värsket kärjemett
ja serveeris keelekastet,
mida pärnaõitest tehti,
sekka pandi paiselehti,
manitsedes poegi, et
nad ei pillaks kuuma vett,
mida pajas keedeti.
Enamasti reedeti
nõnda aega veedeti.
Kiirelt kadus laualt mesi
ning sai otsa pehme sai,
kuid seesama teevesi
tassidesse seisma jäi.
Karupojad kolmekesi
mee ja saia ära sõid,
veel noorim käpalt limpsis võid,
kui isa mängukaardid tõi.
Karupere liikmed kõik
“Uno” mängus kaasa lõid.
Prillid ninal olid emal,
kuid mängus raske oli temal,
ei olnud see ju mingi ime,
sest ta oli värvipime.
Mängutempo venis, kuna
numbreid puuris pesamuna,
ega ta ka tähti tundnud,
kuid poleks see ka kiirust andnud.
Aga keskmine vend
ebakindlalt tundis end.
Ta kahtlustas, et vanem vend
vargsi tema kaarte piilus.
Jälle mäng neil kinni kiilus.
Vanim poeg siis omakorda
mängureegleid rikkus,
ootamata oma korda
kaarte loopima ta tikkus.
Samal ajal aga isa
püüdis ohjeldada kisa,
kuigi see veel lärmi lisas.
Lõpuks karuisa sai
enda kaardipakist lahti,
aga kui ta aru sai,
et tema sohki nähti,
siis kiirelt lõpetati mäng
ja otsustati jääda viiki.
Pealegi neid ootas säng,
veel ema voodilinu triikis
ja ootas kannatlikult seni,
kui kõigil saabus talveuni.