Oma hommikusel ringil
pargivalvur korjas
üles kortsus ajalehe
ja sirvis seda pargipingil.
Kulmu kortsutama mehe
pani tekst, mis seisis lehes.
Mustvalgelt oli kirjas:
Otsitakse taga!
Suurt kasvu ohtlik pätt!
Selle järel seisis aga:
Seljas kampsun, jalas püksid,
kampsuni peal püksitraksid,
pükste küljes ripub kett,
kaela ümber kaelarätt,
nokats peas ja näts on suus.
Kinganumber hästi suur,
koguni kolmkümmend kuus
ja kannab vabaajakingi.
Enamasti liigub ringi
jalg- või tõukerattaga.
Teda otsitakse taga
seoses kuritööga pargis,
kus ta röövis ära märgi
“Prügi maha visata ja jätta
pargis rangelt keelatud!”
Seetõttu täitsa hätta
pargis jäänud pargivaht,
sest kõik, mis pole keelatud,
on teadupärast lubatud.
Pargist saanud oli koht,
kuhu lausa toodi prügi,
kottidega veeti prahti.
Rohkelt rahvast suisa trügis,
et saaks oma prügist lahti,
prügikotte aina juurde
nii mõnigi veel tuua tahtis
ja heita prügikuhja suurde.
Õnneks võttis pargivahti
üks väike politseinik kuulda,
kes muidu oli isevärki,
kuid pidas pargi prügikeeldu
pühaks, kui ka polnuks märki.
Politseinik vahti kätles,
samal ajal ise mõtles,
et kuigi kasvult tundub suur,
siiski proovida võiks kätt
kinni nabida see pätt,
kõige selle kurja juur,
kellel pargivahi sõnul
peas on kirju pearätt,
kootud õlasall on õlul,
kaela ümber hõbekett,
keti all suur sõlg on kõhul,
kätiste ja kraega särk,
pikk lehviv triibuseelik tal,
selle peal veel valge põll.
Ühes käes on küünarkark
ja teises nüüd seesama märk,
mis keelab parki jätta sodi.
Kes nõnda teeb, sel olgu häbi,
sest prügi loopida ei sobi.
Kas leiti vargast poiss või tädi?
Ei tea, sest luuletus sai läbi.