Varblane ja jaanalind

See lugu räägib kahest vennast,
varblasest ja jaanalinnust.
Kasvõi väiksest õhulennust
unistamas leidis ennast
jaanalind, kes oma vennast
jälgis maa pealt alatihti,
kade oli salamahti
ega saanud enam lahti
kinnismõttest, et ta tahtis
õhku tõusta samamoodi,
olgugi et teda loodi
lennuoskamatuks linnuks.
See tal silmas oli pinnuks.
Kuid me väike värvulind,
ka temal silmas oli pind,
et ta polnud nagu vend,
suur ja tugev jaanalind
ega saanud miskit teha,
et talle oli loodud keha,
millel pole üldse massi,
et paika panna naabri kassi.
Varblane ja tema vend
teineteise moodi end
oleks tahtnud suuta
miskitmoodi muuta.
Jaanalind läks lennutrenni
aga sealgi jäi ta jänni.
Kordagi ei tekkinud
lendamise tunnet,
viimaks oli leppinud,
et tal pole annet.
Varblane läks jõusaali,
et saada suur ja musklis keha
ja uskus ise tõsimeeli,
et kui ta hakkab sööma liha,
kasvab suureks rinnalihas.
Naabri kassil ühel õhtul
ootamatult tekkis isu
varblasega täita kõhtu.
Pahaaimamatult kiisu
asus rünnakule huupi,
aga sekkus jaanalind,
kes hoopis talle tegi tuupi.
Värvukene, väike lind,
väga uhkelt tundis end,
et nõnda tugev tema vend.
Varblane tõi tänutäheks
talle lennupileti ja passi.
“Kuidas oleks, kui me läheks
kuskile, kus pole kassi?”
Vend jaanalind siis kostis:
“Ei oskaks iial soovida
lahedamat venda ma.
Võiks ju tõesti proovida!”
Ja kohe suure kohvri ostis.
Koos mindi ilma rändama,
nii jaanalind sai lendama.