Pealtnäha korralikus kodus
polnud mõnda aega korda.
Kahtlustati olukorda,
et maja ise prügi kogus.
Valgust ainult poolenisti
aknaklaasid lasid läbi,
kuigi see just oli hästi,
muidu olnuks kõigil häbi.
Kraanikaussi täitis kuhi,
samas külmik oli tühi.
Puhast pesu polnud kapis,
isal augud olid sokis,
sest kandadel ja varvastel
üpris koerakarvastel
põrandatel käia tuli,
kahjuks see ei ole nali.
Kaetud oli kogu maja
paksu tolmukorraga,
kuigi tolmuimeja
paistis justkui korras.
Lõpuks olid otsakorral
lapse kannatusevarud,
kui ka tema kaisukarul
sügelema hakkas selg,
vasak kõrv ja parem jalg.
End veidi kratsis isa ka.
Laps aru pidas isaga.
Kumb meist ema käest nüüd küsib,
kauaks kaos me majas püsib?
Laps ja isa võtsid nõuks
ühendada selleks jõu.
Isa ainult nina nokkis,
kuni lapsel julgus tekkis
ja ta vaiksel häälel küsis:
“Emme, kas sa oled rikkis?”