Kanalasse astus kana,
otsis pesa, kuhu tema
muneda võiks oma muna.
Eemal paistiski üks kena,
polnud teada kelle oma.
Kui kana ligemale astus,
kohe kaagutamist kostus,
oli ehmunud ta, kuna
pesas lebas lapik muna,
mis polnud nagu teised munad.
Kogunesid kaema kanad,
olid üllatunud nemad,
et on üldse võimalik
nii väike ja veel lapik
muna kanal muneda.
Kelle poole murega
võiksid nad nüüd pöörduda,
et ei saaks maine määrduda,
sest erikujuline muna
oli munejatel tabu,
täpselt samamoodi nagu
ükskord saanud oli kana
ühe isemoodi tibu,
kes ei olnud isa nägu.
Nii mõnigi, kes muna nägi,
tundis salamisi häbi.
Arutati läbisegi,
et ehk on küljes mingi tõbi.
Kanakari kaagutas,
kui ootamatult koputas
ukse taga uhke kukk.
Aupaklikult ta noogutas
ning sabasulgi soputas,
tuules lehvis kohev tukk.
Astus ligi, heitis pilgu
lapikule munale
ja kostis: “Daamid, mis see olgu!
Tähtis pole koor, vaid sisu!”
ning tal tuli muna isu.
Kukk võttis muna omale,
sest see meeldis temale.
Ta mõtles oma emale
muna sünnipäevaks viia,
et siis koos see ära süüa.