Kevadisi aiatöid
õues tegi terve pere,
kui miski eemal köitis neid.
Avastasid ema-isa,
et on vares teinud pesa
männilatva naabri aeda,
kus tore oli seda kaeda.
Ema hüüdis rõõmsalt: “Tere!”
Emal oli hea meel,
et nüüd on külas keegi veel,
kelle lapsed teevad lärmi,
põhjustades meelehärmi
neile, kes ei salli kisa.
Samamoodi arvas isa.
Nad ise olid harjunud,
et nende lapsed karjunud
olid sünnist saati
nii, et küla kaikus
ning õnnis mattev vaikus,
mida haruldaseks peeti,
saabus majja alles siis,
kui kell hommikul sai viis.
Vares aga omasoodu
askeldades päevast-päeva,
nagu ikka emad loodud,
nägi pesa kallal vaeva,
et see oleks soe ja korras
ning saaks ikka söödud-joodud
pojakesed järjekorras.
Isa pakkus välja mõtte
meisterdada pesakast,
kuigi võinuks töövõtted
tal osavamad olla vast,
ka kuldnokale, kes vahtis
männiladvas seisvat pesa
ning sellist omalegi tahtis.
Vähemalt nii arvas isa.
Kast sai kaseladva külge
otse männi kõrvale,
et linnukestel oleks julge
ja ei tuleks karta kasse.
Kuldnokk räästa servale
võttis koha sisse
ja otsustas, et kolida
tuleb kohe sisse,
pole aega valida.
Peagi pidi kuldnokkki,
nii kui hommik hakkas koitma,
pisikesi kuldseid nokki
pesas kiirelt jootma-toitma.
Emavares ja ka kuldnokk
ilmselt olid üksikemad,
igatahes oma lapsi
kasvatasid üksi nemad,
sest ühtki issit ega papsi
lapsi eal ei nähtud hoidmas,
õpetamas ega toitmas.
Polnud viga, mis siis ikka.
Kasvasid neis kodudes
lapsed nagu lapsed ikka,
kes varsti riburadades
pesast väljalende tegid
ja veidi laia ilma nägid.
Peagi olid ise nemad
pisikeste isad-emad
ja omakorda nende emad
olid uhked vanaemad.