Väikse Eesti kuningannal
tekkis mõte püsti panna
pidu, millist polnud nähtud
ega varem kuskil peetud.
Ei ta aru pidan’d pikka,
põhjuse ju leiab ikka,
ainult korralduse vaev.
Mis võiks olla parem päev
kui vabariigi aastapäev,
eesti rahva pidupäev.
Kuninganna pani kirja
külaliste nimekirja,
aega raiskamata muule
kiirelt kutsed saatis teele.
Oma Kadrioru lossi
sisse selle inim-massi
plaanis ära mahutada,
et seal meelt neil lahutada.
Läti hertsog võttis pähe,
et tema kohale ei lähe,
mitte enne, kui on tahe
jäätee üle Liivi lahe.
Aga siiralt Leedu parun
kirjas vabandada palus,
sest tal oli hambavalu,
mida vaevu-vaevu talus.
Soome tsaari reisiplaani
rikkus paha tuju.
Ta ju ongi senimaani
üks väga pahur kuju.
Ka tsarinna poleks sinna
peole tahtnud üksi minna.
Ning vürstinnal Rootsist
oli pikalt mõtlemist,
sest tema kartis kätlemist,
ega ta ei tulnud vist.
Vene sultan teatas kohe,
et tema kindlasti ei lähe
kuhugi, kus tuleb kanda
pidulikku ülikonda.
Eitav vastus Taani šeigilt,
täpselt nagu teistelt kõigilt,
saadi üpris kähku.
Tal ei olnud üldse raha,
et sõita peole mere taha.
Vaid üks küsimus jäi õhku:
kuhu Poola vaarao jäi,
kas ta üldse kutse sai?
Vaatamata sellele
tulid siiski kohale
Rooma keiser ajaloost
ja prints Zamundast muinasloost.