See lugu räägib jõuluööst
ja laual seisma jäänud teest
ning naisest ja ta silmaveest,
kui ootab koju oma meest,
kes alati just jõuluööl
kahjuks olema peab tööl.
Tassis auramas on tee,
kuhu naine paneb mee
ja värske lehmapiimatilga.
Ainult veidi, mitte hulga,
et liiga kiirelt tee ei jahtuks.
Munavalged kausis vahtu
perenaine köögis lööb,
lisab suhkrut, segab veel,
nii piparkoogivaaba saab.
Sellega ta jõuluööl
kauniks piparkoogid teeb,
kuniks mees on veel tal tööl.
Tuisk, mis keerutab ja keeb
mööda järvejääd ja maad,
on lumme matnud sõiduteed.
Ta teele õueküünla viib,
et mees ei eksiks koduteelt,
kui tuleb jõuluöösel töölt.
Seisab tuisus, ootab veel
valgusvihus maja ees.
Ta ei tea, et poolel teel
on tema kullakallis mees,
kel veel on läbi käia vaja
tuhat korterit ja maja,
kus usutakse jõuluvana
ning külla oodatakse täna.
Tal tunde kulub kiirelt, kuna
näiteks mõni pesamuna
hakkab habet nähes nutma
või mõni lahke ema katma
asub kohta jõululauda.
Mõni tahab ette laulda
kõiki laule, mida teab.
Nii et jõuluvanal veab,
kui pääseb enne uksest välja,
kui isa hakkab sama nalja
esitama otsast peale
ja loodab õnnele ta heale,
et ei jookse aia äärde
kuri koer, kes hambad säärde
tahaks jõulutaadil lüüa,
et liha jõuluõhtul süüa.
Ei aura enam tassis tee,
kuhu pandud oli mett,
on laual seisma jäänud see.
Täis on naise silmavett
üks padi ja üks taskurätt,
ka ta silmad veel on vees.
Järsku paiskab lahti tuul
ukse, millel seisab mees,
muhe naeratus tal suul,
endal habe härmas ees.
Ta naine aga juba teel
kööki, kus ta kohe teeb
uue tassi kuuma teed.