Aiapäkapikud

Veidi aega enne jõule
kaks väikest aiapäkapikku
panid enda asjad kokku
ning suvekodu ukse lukku.
“Mis me istume siin jõude?
Kõik on koltunud ja kole,
aed on tühi, lapsi pole.
Pole see ju mingi ime,
öö ja päev on sama pime,
polegi siin miskit teha.”
Nii võtsid nõuks, et tuleb minna
pühi veetma suurde linna.
Lootsid linnamelu näha
kaks aiapäkapikku väikest
ja ehk on seal ka rohkem päikest,
mis teeks rõõmsaks jälle meele.
Pikalt mõtlemata teele
asusid need päkapikud,
kaasas vaid kaks seljakotti,
milles taskulamp ja tikud
ja loomulikult veidi raha.
Kuid maakaardi jätsid maha,
ei nad saanud sellest sotti,
sest tundus kaart nii keeruline
ja liialt siiru-viiruline.
Ja nagu võiski näha ette,
peagi eksisid nad teelt,
kuid ei heitnud veel nad meelt,
kuigi õhtu jõudis kätte.
See, kes sammus eespool,
antud juhul meespool,
ei ühtki märki ega viita
teeserval vist ei näinud,
sest oli ees ta kiirelt käinud,
et metsas ööd ei tuleks veeta.
Nüüd ka pimedas tal oli tegu
et peita oma haput nägu
kui ta endamisi mõtles,
et pole kohane siin ausus
ja ta kindlal toonil lausus:
“Tunnen seda kanti nagu
oma viiest sõrmest kolme.”
Aga kui ta seda ütles,
ise kortsutas ta kulme.
Päkapiku-eite-taati
nähtud pole sellest saati
kuskil metsas ega rajal
ega mitte kuskil mujal,
sest veidi enne jõulupühi
ekseldes nad jõudsid koju.
Maja oli ikka tühi,
polnud suurem asi tuju.
Ridamisi suvemaju,
milles ainult suvel sees
elu kubises ja kees,
aknad pimeduses seisid.
Tavapäkapikud käisid,
nõutult vaatasid nad ringi,
polnud susse ega kingi
aknalaudadele säetud
ega ühtki kingisoovi
kirjalikult neile jäetud.
Aga enda maja hoovi
olid aiapäkapikud
teinud isemoodi lõkke,
milles põlesid vaid tikud
ning kostitasid päkapikke,
teate küll, neid harilikke
oma aias sooja teega,
küpsiste ja kärjemeega.