Rubriik: Luulekogu “Jõulu-eri”

Posted on

November. Kaamos. Rahu.

Hämar hilissügisene õhtu.

Porisegusesse teesse

hääbub sulalumekirme.

Laternate valgusvihku

heidab hetkeks möödujate

uduvalget hingeõhku.

On peitmas pilveruumi kõrgust,

palgeil kirvendavat kargust,

argust, uudishimu, hirme,

valgustkartvaid tegusid

ja tehtu jäetud vagusid

pimeduse kindel kate.

November.

Kaamos.

Rahu.

Vaikus, mitte ühtki heli.

Pärastlõuna, kell on neli.

Seljas villakuub mul vettib,

saabun koju lörtsis külmas.

Vastasmaja aknal süttib

esimene kolmnurk-küünal.

Ja siis teine. Ja siis kolmas.

Trepi kohal tuulekojal

jõuluvanik särab juba.

Helendavat valgusketti

mitu ringi ümber majal,

rõhutatud siluetti

on aiakärul kuuri najal.

Kõrvalhoonel küljesuunal

kiiskab purikaterida.

Lookleb alla lipumastist

langev laternate jada.

Ülakorrusel üks tuba

punast helki õue heidab

(kes teab, mis sõnumit see peidab).

Teisel aknal kuu seal kõlgub,

lühises vist, aina vilgub.

Elektriküünal läidab leeki

välja linnupesakastist.

Seitse sillerdavat sammast

saab kokku igast aiapostist,

ka püüab pilku puudevirn.

Tuhmist tardumusest tummast

vilklev põhjapõder virgub.

Ja siis teine. Ja siis kolmas.

Ning tulesäras saan on taga.

Kõige selle krooniks aga

uhke jõulukuusk seal kõrgub,

tuhat tulukest sel plingib,

iga isevärviline,

tipus täheke veel sähvib,

kuldab üle igihalja.

Naabri koer on närviline,

vahetpidamata klähvib,

urisedes vaatab seda

psühhedeelset diskoteeki.

Tulemöllu täis on õu,

väljast võimas valgusshow

vägisi mul tuppa tungib.

Mis siin ikka imestada,

eks ole muustki kaugelt näha,

et neil naabritel on raha.

Vaatan nõutult aknast välja.

Ei teadnud kohe, mida teha,

aga mina küll ei taha

ennast lasta pimestada.

Peas äkki põlema lööb pirn.

Panen kirjapaberile read:

“Jõuluvana, palun too

mulle pimendav ruloo.

Aitäh. Häid pühi! Kõike head!”

Posted on

Hüljes

Elas hüljes Läänemeres,

meres pidev külm tal keres,

külmus kontides ja veres,

ei kere harjund polnud meres.

Hüljes oli üpris mures,

sest hoopis kuskil soojas tares

tema tahtnuks jõule veeta,

pliidil meega teed ta keeta.

Kuid jõulud tuleb mööda saata

kuuma pliidi ja ka teeta

hülgel külmas merevees.

Ei põle tuld ta märjas lees,

vaid väriseb seal pliidi ees.

Ja ta keetmata tee vees

on hoopiski sorts soola sees.

Posted on

Soov

Härmaehtes akna taha,
lumevalges talveöös
tänavale, tühja hoovi
muremõtted jäägu maha,
on tehtud juba päevatöö.
Kui koduseinad kaitsvaks toeks,
süüta küünlaleek ja luba
täita jõulutundel tuba.
Nüüd on ehk täide minna lootus
me tulevase aasta soovil,
et ainult hea ja ilus loeks
ja südameisse sisse poeks
parema ja uue ootus.

Posted on

Taaskasutus

Kord Jõuluvana kauges põhjas
sattus hädaolukorda suurde.
Seisid kuhjas laste kirjad,
sest prillid olid vanal lahjad.
Ei saa seal silmaarsti juurde
külmas tundras inimtühjas,
seal vaid põhjapõdrakarjad
ja lumetuisutuuled kurjad.
Taat abi küsis Jõulumoorilt.
Pea kui koort tol lahutas,
ei ta tühja mõistnud nalja,
kibekiirelt memm käis aidas,
piimapudelid tõi välja
aastast seitsekümmend kuus,
piim kahtlaselt neis vahutas,
see vanureid küll kohutas,
kuid pole tähtis, kes või kuidas –
pudelid nüüd oli tühjad.
Ühelt puhtakspestud paarilt
piimapudelitelt põhjad
paarike siis lahutas.
Viimasepeal mudelid!
Prillipaar nüüd uhiuus
ehtis habetanud taati,
küll ta nägi välja tuus.
Ja pooleks saetud pudelid
taat viis taaraautomaati.

(Kuid kui poe man taadu käis,
taarapunkti ukse taga
peas pirn lõi mehel põlema.
Küll katkised, kuid mõlemad
piimapudelid ta säästis,
ümbertöötlemisest päästis.
Uuteks põhjadeks said alla
vanad kummikute tallad.
Ja kui abikaasa magas,
villis märjukest need täis.)

Posted on

Õiged jõulud

Jõulukuusk ei oleks õige ilma kuuselõhnata,
jõuluootus poleks õige kolmnurk-küünla särata
ja kommikoti kahjulikust mõjust tõusva kärata.
Jõuluõhtu poleks õige Hiinast saadud pahnata,
asjad käivad asja juurde, mis seal ikka parata.
Jõuluettevalmistused poleks õiged raske vaevata,
jõulurahu poleks õige ilma närvipingeta,
kui jõululaul või -salm on vaja mälust välja kaevata.
Jõululaupäev poleks õige ilma vaba päevata,
jõulumeeleolu poleks õige “Visa hingeta”
või üksi koju unustatud Kevinita vingeta.
Jõululaud ei oleks õige ämma tehtud süldita,
jõuluvana poleks õige kalossi pandud vildita.
Jõulutunne poleks õige lähedaste kõigita.
Kuid kõik see oleks mõttetu Instagrami pildita,

#õigedjõulud sildita

ja iga sõbra laigita, nad võiks seda taibata.
Olgu maa meil pealegi ilma lumevaibata.

Posted on

Mina olen tubli

Olin tubli terve aasta.
Ainult koolis aega viita
ma eriti ei soovinud
ja ka hinded polnud kiita,
seal ei anna miskit päästa,
ega ma ka proovinud.
M’ult isa trenniskäimist nõuab,
ta ei mõista, et ma ei jõua
ka omaenda musti sokke
põranda pealt üles tõsta.
Ja ema käseb hambaid pesta
just siis, kui mina vahin lakke.
Mind aina sunnitakse sööma
mingit tervislikku toitu
ja minema pean magama
lausa enne kukke-koitu.
Kuid mina mitte kunagi
halvasti ei käitu,
ei tee ma koerustükke,
täpselt nii on tänagi.
Noh, hakkame nüüd jagama
mulle kingipakke!

Posted on

Üksik vares

Oksal istus üksik vares,
kõik varbad külmetasid tal,
külm võttis võimust kogu keres.
Vares oli üsna mures,
sest talvekülm veel polnud käes,
kuid temal juba kaelas sall,
paksud talvekindad käes,
pikk soe aluspesu all,
kootud kampsun selle üll
ja kõige peal veel vatikuub.
“Täitsa lõpp, mis siis küll saab,
kui talv veel külmakraadid toob?”
mõtles vares, hinges nukrus,
sest lõunasse ei saanud minna,
kõik ta sõbrad läksid sinna,
kuid tuul vaid ulus tema kukrus.
Ei saanud tema osta reisi,
näha kuumi kaugeid maid,
linnasid ja kombeid teisi,
lõunamaiseid kauneid naisi,
maitsta küpseid vilju häid
ja ennekõike rohkelt päikest,
mida kõik tal sõbrad said.
Niisiis külmetas ta seal
raagus tamme oksa peal
ja mõttes endamisi palus
ühtainsat jõuluimet väikest:
“Oh, kui saaks ma ainult sooja!”,
nii tal mõeldes silm läks looja.
Aga nagu ikka elus,
kord on ilus, kord on valus,
on koht nii halval kui ka heal,
kild õigust sees on igal veal,
reavahel rohkem on kui real.
Saabus hommik, vares ärkas,
pühkis silmi veel, kui märkas
puu all jõulukingipakki.
Oli see nüüd eht või nõidus,
ei suutnud uskuda ta pilti
ega õnne, sest seal leidus
kaks ühesugust villast sokki,
just tema number ja kaks tükki
kalossidega kaetud vilti.
Vares karbil märkas silti,
millel seisis: “Kauneid pühi!
Ka mul on pangakonto tühi.
Kui tahad sooja, ole kena,
õu mul lumest puhtaks pühi,
võiksid tulla juba täna.
Tervitades, Jõuluvana”
Posted on

Kuidas esitada luuletust?

Algatuseks vali välja
luuletus, mis õpi pähe.
Hea, kui ridu oleks vähe,
aga palju saaks seal nalja.
Et kuulajad sind näeksid hästi,
esituseks tõuse püsti.
Väike spikker võta kätte,
kuid seda ära näita mitte.
Astu mitu sammu ette.
Selg peab olema sul sirgu,
pead ei tohi lasta norgu,
ära vahi enda susse.
Hinga rahulikult sisse,
tõmba õhku kopsudesse.
Vaata publikule silma.
Mõnikord on sellest kasu,
kui kujutad, et kõik on ilma
riieteta või siis pesus,
kui sind valdab õudne pabin,
kuigi karta küll ei tasu.
Et sõnad poleks vaikne pobin,
mis ei kõla sinu suul
ja kuuleks ikka kogu saal,
lase välja kogu hääl,
ikka nii, et jõulupuul
värisemas mõni kuul.
Et ei läheks sõlme keel,
võta tempot maha veel,
kuid riimidele pane rõhku.
Pea sügavmõttelisi pause,
kui oled lõpetanud lause.
Kui veel kopsudes on õhku,
siis nüüd on väljahingamine.
Korraks tekib piinlik paus,
peaks kostma hakkama aplaus,
oma kohale siis mine.
Istu maha, tõmba hinge,
läbi ongi närvipinge.
Posted on

Habemega vana mees

Juba südasuvest saati
oli haiglas olnud sees
üks habemega vana mees,
kes meenutas küll jõulutaati,
kuid puudus ümmargune kõht,
sest tema tüse keskkoht
oli nüüdseks juba kõhn.
Lausa kardeti, et oht
on taadil ära nälgida,
ta kaalu tuli jälgida.
Päevast, mil ta siia toodi,
vana vedeles vaid voodis,
ei saanud habet ajada,
sest selleks tulnuks ajada
enda kere voodist püsti,
nagu iga päev tal kästi,
mida ta ei kuulnud hästi
või lihtsalt väljagi ei teinud.
Keegi iialgi ei näinud,
et oleks külastajaid käinud
selle papi voodi veeres,
ei toodud talle ajalehti,
ju kellelgi ei olnud mahti.
Kuid aknalaual tema juures
jõulu eel ja ajal tihti
pisikesi jälgi nähti.
Hämmingus kõik olid suures,
kuidas küll need jäljed tehti,
sest aken polnud iial lahti.
Taat ise aga oli kuss.
Ta igal öösel oli näinud,
kuigi palat oli pime,
et päkapikud aknal käinud.
Ei olnud see ju mingi ime:
tal aknalaual seisis suss.
Posted on

Raha

Tuppa astub jõulutaat.
Käes kotti polegi tal, kuid
kaenlas panga-automaat
ja teises suur pakk ümbrikuid.
Kirjades, mis talle tulnud,
selgelt oli kirjas olnud,
et kingid mahtuda võiks sisse
tavalisse ümbrikusse.

Posted on

Jõulu-eri

On sellest juba möödas nüüd
täpselt aasta ja paar kuud
ning veel mõned päevad-ööd,
kui keset märga samblasood
avas uksed mägra äri.
Mõni ütleks pop-up pood,
see ju tänapäeva mood.
Sildi toetas vastu puud,
sellel seisis suurelt kiri:
“Mägra kauplus. Jõulu-eri.”
Äriplaan tal nägi ette,
et saab rohkelt tulu kätte,
kui on jõulumeeleolust kantud
letil kogu väljapanek,
nii on kaubal kindel minek.
Mäger oli teada-tuntud
oma ärivaistu poolest
ja ka mägra enda meelest
oli talle rohkem antud
taipu rahaasjades ja äris,
ju ta selle isalt päris,
kes olnud tuntud ärihai.
Temalt mäger juunior sai
“Jõulu-eri” kaubamärgi,
mille papake tal lõi.
Nüüd needsamad jõuluvärgid
mäger poodi müüki tõi:
jõulu-sokid, jõulu-särgid
jõulu-või ja jõulu-sai
jõulu-vedelseebid,
jõulu-ahjuroobid,
jõulu-vihmakeebid,
jõulu-šokolaadinööbid,
jõulu-täisteraleivad,
jõulu-grillkanakoivad,
jõulu-herned, jõulu-oad,
jõulu-kahvlid, jõulu-noad,
jõulu-ühepajaroad,
jõulu-kummikommid,
jõulu-juuksekammid,
jõulu-ratta-õhukummid.
Nimekiri jätkub veel,
sest justnimelt jõulu eel
rahvas kõike rohkem vajab,
jõuluhullus ostma ajab.
Mägral tundis seitsmes meel
et on ostjad juba teel,
sest pood tal oli tõesti uhke.
Kui nüüd soo veel oleks tahke…
Posted on

Johanni kirjad

Armas, kallis Joulupukki,
chekka oma nutiseadet,
saatsin sulle Facebook’i
päris mitu teadet:
mul on vaja läpakat
ja piiramatut netti.

Laual on mul vana raal,
minu arust vanakraam.
Pidevalt ma kodus räägin,
kõvaketas aina läägib.
Asi seisab selle taga,
et vanad biiti mul ei jaga.

Veebipoest ju täiega
tellid paari klikiga
ja Smartpostiga
saaks kätte paari päevaga.
Raskem saaks su kingikott,
kuid hoopis kergem rahakott.

∗∗∗

Jõuluvana, tere sulle!
Kirjutan sul mina jälle.
Ma seekord endale ei soovi,
välja pressida ei proovi
mingit arvutit või mänge.
Aga oleks väga vinge,
kui sa tooks mu emale
uue kalli kasuka,
see väga meeldiks temale.
Sul on see ju tasuta?
PS!
Selle kirjutas mu ema.
Ma ei mõtle nagu tema.
Need ei ole minu sõnad,
need on minu ema omad.
Posted on

Siil

Aias seisis lehekuhi,
lehekuhjas magas siil.
Et sellel aastal  jõulupühi
tähistada jõulukuul,
äratuseks oli kell
äratama pandud tal.
Sooja leheteki all
siilikene avas silmad.
Kuna ilmad olid külmad,
oli pesas üpris jahe.
Tule pliidi alla kohe
oksaraagudest ta tegi
ja vesti tõmbas endal ümber.
Ent suureks üllatuseks nägi,
et pliidi kõrval seisis ämber,
millest muidu vett ta joonud,
kuid nüüd selles oli saanud
puhas joogivesi jääks.
“Kuidas tagasi ma saaks
selle kõva tüki veeks?”
mõtles endamisi siil.
Abiks oleks olnud siin
veidi kooliharidust,
kuid seda tal ei olnud just.
Siil vargsi paotas välisust.
Ta näol võis näha imestust,
sest maa, mis muidu olnud must,
oli valgega nüüd kaetud,
paksu kihi alla maetud.
Siilil lahti vajus suu.
Ta polnud enne näinud lund,
sest magas ta ju talveund.
Siil teadis, et on jõulupuu
jõuluks tuppa tuua vaja,
koristada köök ja toad,
kaunistada kogu maja,
valmistada jõuluroad.
Et oma sõpru külla siis
kutsuda saaks väike siil.
Ta usinasti asus tööle,
esmalt küttis pliidi kuumaks.
Aega võttis, aga viimaks
siilikene ämbris nägi
jääd, mis oli läinud veele.
Hoopis rõõmsamaks ta meele
puhas vesi ämbris tegi.
Kuid ei mõistnud ta, mis vägi
tegi kõvast tükist vee,
tal jäigi mõistatuseks see.
Posted on

Petis

Ühes suures kaubamajas
kingipakkimise letis
töötas pakkijana petis.
Rahvas jõulukinke vajas,
kuid petis kingitusi ajas
muudkui oma taskutesse,
pannes pakkepaberisse
tühjaks tehtud pakendeid,
kavalasti pettes neid
ostuhulle ostlejaid,
kes petvalt pakendajalt said
kahjuks tühje pakke vaid.
Posted on

Aiapäkapikud

Veidi aega enne jõule
kaks väikest aiapäkapikku
panid enda asjad kokku
ning suvekodu ukse lukku.
“Mis me istume siin jõude?
Kõik on koltunud ja kole,
aed on tühi, lapsi pole.
Pole see ju mingi ime,
öö ja päev on sama pime,
polegi siin miskit teha.”
Nii võtsid nõuks, et tuleb minna
pühi veetma suurde linna.
Lootsid linnamelu näha
kaks aiapäkapikku väikest
ja ehk on seal ka rohkem päikest,
mis teeks rõõmsaks jälle meele.
Pikalt mõtlemata teele
asusid need päkapikud,
kaasas vaid kaks seljakotti,
milles taskulamp ja tikud
ja loomulikult veidi raha.
Kuid maakaardi jätsid maha,
ei nad saanud sellest sotti,
sest tundus kaart nii keeruline
ja liialt siiru-viiruline.
Ja nagu võiski näha ette,
peagi eksisid nad teelt,
kuid ei heitnud veel nad meelt,
kuigi õhtu jõudis kätte.
See, kes sammus eespool,
antud juhul meespool,
ei ühtki märki ega viita
teeserval vist ei näinud,
sest oli ees ta kiirelt käinud,
et metsas ööd ei tuleks veeta.
Nüüd ka pimedas tal oli tegu
et peita oma haput nägu
kui ta endamisi mõtles,
et pole kohane siin ausus
ja ta kindlal toonil lausus:
“Tunnen seda kanti nagu
oma viiest sõrmest kolme.”
Aga kui ta seda ütles,
ise kortsutas ta kulme.
Päkapiku-eite-taati
nähtud pole sellest saati
kuskil metsas ega rajal
ega mitte kuskil mujal,
sest veidi enne jõulupühi
ekseldes nad jõudsid koju.
Maja oli ikka tühi,
polnud suurem asi tuju.
Ridamisi suvemaju,
milles ainult suvel sees
elu kubises ja kees,
aknad pimeduses seisid.
Tavapäkapikud käisid,
nõutult vaatasid nad ringi,
polnud susse ega kingi
aknalaudadele säetud
ega ühtki kingisoovi
kirjalikult neile jäetud.
Aga enda maja hoovi
olid aiapäkapikud
teinud isemoodi lõkke,
milles põlesid vaid tikud
ning kostitasid päkapikke,
teate küll, neid harilikke
oma aias sooja teega,
küpsiste ja kärjemeega.
Posted on

Draama

See lugu räägib jõuluööst
ja laual seisma jäänud teest
ning naisest ja ta silmaveest,
kui ootab koju oma meest,
kes alati just jõuluööl
kahjuks olema peab tööl.
Tassis auramas on tee,
kuhu naine paneb mee
ja värske lehmapiimatilga.
Ainult veidi, mitte hulga,
et liiga kiirelt tee ei jahtuks.
Munavalged kausis vahtu
perenaine köögis lööb,
lisab suhkrut, segab veel,
nii piparkoogivaaba saab.
Sellega ta jõuluööl
kauniks piparkoogid teeb,
kuniks mees on veel tal tööl.
Tuisk, mis keerutab ja keeb
mööda järvejääd ja maad,
on lumme matnud sõiduteed.
Ta teele õueküünla viib,
et mees ei eksiks koduteelt,
kui tuleb jõuluöösel töölt.
Seisab tuisus, ootab veel
valgusvihus maja ees.
Ta ei tea, et poolel teel
on tema kullakallis mees,
kel veel on läbi käia vaja
tuhat korterit ja maja,
kus usutakse jõuluvana
ning külla oodatakse täna.
Tal tunde kulub kiirelt, kuna
näiteks mõni pesamuna
hakkab habet nähes nutma
või mõni lahke ema katma
asub kohta jõululauda.
Mõni tahab ette laulda
kõiki laule, mida teab.
Nii et jõuluvanal veab,
kui pääseb enne uksest välja,
kui isa hakkab sama nalja
esitama otsast peale
ja loodab õnnele ta heale,
et ei jookse aia äärde
kuri koer, kes hambad säärde
tahaks jõulutaadil lüüa,
et liha jõuluõhtul süüa.
Ei aura enam tassis tee,
kuhu pandud oli mett,
on laual seisma jäänud see.
Täis on naise silmavett
üks padi ja üks taskurätt,
ka ta silmad veel on vees.
Järsku paiskab lahti tuul
ukse, millel seisab mees,
muhe naeratus tal suul,
endal habe härmas ees.
Ta naine aga juba teel
kööki, kus ta kohe teeb
uue tassi kuuma teed.
Posted on

Põdralt põdrale

Tere, armas Põhjapõder,
kuidas elad, vana sõber?
Juba väga pikka aega
pole saanud sinult kirja.
Mõistan, sul ei ole aega.
Kuidas tervis, ega karja
pole kimbutamas tõbi?
Sügis on ju teilgi läbi,
kuidas teil seal praegu ilmad?
Kas juba krõbedad on külmad?
Meil siin sajab, ilm on jahe,
ei taha rääkidagi kohe.
Tuleb vihma, mitte lund,
lumest näha võib vaid und.
Mis teil uudist? Meil kõik sama.
Mul on tervisega jama.
Ükspäev käisin arsti juures
selles Tartu linnas suures,
mul ei jäänud üle muud.
Mul ikka valutavad need
vanad liigesed ja luud.
Lootsin saada valurohu,
tohter määras mulle määrde,
kuid sellega vist läks tal nihu,
sain omajagu vaeva juurde.
Salv sügelema ajas ihu
ja võttis lahti talvekarva.
Nüüd käin väljas haruharva,
sest külmetuda võin, ma kardan.
Ah, mis ma sulle ikka kurdan!
Kas oled pensionil või tööl?
Tirid ikka jõuluööl
jõuluvana rasket saani?
Ma ei mõista senimaani,
lihtsalt mul ei mahu pähe
ja see kuidagi ei lähe,
et teil on põder veoloom,
kui söögiks ainult samblaleem.
No kust te saate selle rammu?
Ju ajaga ei peeta sammu.
Meil siin Lõuna-Eestis ammu
saanidel on rattad all,
bensiinimootor saani ees,
varikatus üleval,
lausa raadiogi on sees
ja puldiga saab uksed lukku.
Olgu, tõmban otsad kokku.
Vana sõber, tule külla
siia lõunapoole alla.
Lähme kinno ja Ahhaasse
või siis sinna uude spaasse.
Tean üht kõrtsi, mille lagi
kõrgem on kui Munamägi,
süüa saab seal mehemoodi.
Viin su Lõunakeskusesse poodi,
sinna just uut kaupa toodi.
Ja kui veel üle jääb meil aega,
lähme näiteks loomaaeda.
Tervitan sind, armas sõber!
tavaline Eesti põder