Juba südasuvest saati
oli haiglas olnud sees
üks habemega vana mees,
kes meenutas küll jõulutaati,
kuid puudus ümmargune kõht,
sest tema tüse keskkoht
oli nüüdseks juba kõhn.
Lausa kardeti, et oht
on taadil ära nälgida,
ta kaalu tuli jälgida.
Päevast, mil ta siia toodi,
vana vedeles vaid voodis,
ei saanud habet ajada,
sest selleks tulnuks ajada
enda kere voodist püsti,
nagu iga päev tal kästi,
mida ta ei kuulnud hästi
või lihtsalt väljagi ei teinud.
Keegi iialgi ei näinud,
et oleks külastajaid käinud
selle papi voodi veeres,
ei toodud talle ajalehti,
ju kellelgi ei olnud mahti.
Kuid aknalaual tema juures
jõulu eel ja ajal tihti
pisikesi jälgi nähti.
Hämmingus kõik olid suures,
kuidas küll need jäljed tehti,
sest aken polnud iial lahti.
Taat ise aga oli kuss.
Ta igal öösel oli näinud,
kuigi palat oli pime,
et päkapikud aknal käinud.
Ei olnud see ju mingi ime:
tal aknalaual seisis suss.