Algatuseks vali välja
luuletus, mis õpi pähe.
Hea, kui ridu oleks vähe,
aga palju saaks seal nalja.
Et kuulajad sind näeksid hästi,
esituseks tõuse püsti.
Väike spikker võta kätte,
kuid seda ära näita mitte.
Astu mitu sammu ette.
Selg peab olema sul sirgu,
pead ei tohi lasta norgu,
ära vahi enda susse.
Hinga rahulikult sisse,
tõmba õhku kopsudesse.
Vaata publikule silma.
Mõnikord on sellest kasu,
kui kujutad, et kõik on ilma
riieteta või siis pesus,
kui sind valdab õudne pabin,
kuigi karta küll ei tasu.
Et sõnad poleks vaikne pobin,
mis ei kõla sinu suul
ja kuuleks ikka kogu saal,
lase välja kogu hääl,
ikka nii, et jõulupuul
värisemas mõni kuul.
Et ei läheks sõlme keel,
võta tempot maha veel,
kuid riimidele pane rõhku.
Pea sügavmõttelisi pause,
kui oled lõpetanud lause.
Kui veel kopsudes on õhku,
siis nüüd on väljahingamine.
Korraks tekib piinlik paus,
peaks kostma hakkama aplaus,
oma kohale siis mine.
Istu maha, tõmba hinge,
läbi ongi närvipinge.