Oksal istus üksik vares,
kõik varbad külmetasid tal,
külm võttis võimust kogu keres.
Vares oli üsna mures,
sest talvekülm veel polnud käes,
kuid temal juba kaelas sall,
paksud talvekindad käes,
pikk soe aluspesu all,
kootud kampsun selle üll
ja kõige peal veel vatikuub.
“Täitsa lõpp, mis siis küll saab,
kui talv veel külmakraadid toob?”
mõtles vares, hinges nukrus,
sest lõunasse ei saanud minna,
kõik ta sõbrad läksid sinna,
kuid tuul vaid ulus tema kukrus.
Ei saanud tema osta reisi,
näha kuumi kaugeid maid,
linnasid ja kombeid teisi,
lõunamaiseid kauneid naisi,
maitsta küpseid vilju häid
ja ennekõike rohkelt päikest,
mida kõik tal sõbrad said.
Niisiis külmetas ta seal
raagus tamme oksa peal
ja mõttes endamisi palus
ühtainsat jõuluimet väikest:
“Oh, kui saaks ma ainult sooja!”,
nii tal mõeldes silm läks looja.
Aga nagu ikka elus,
kord on ilus, kord on valus,
on koht nii halval kui ka heal,
kild õigust sees on igal veal,
reavahel rohkem on kui real.
Saabus hommik, vares ärkas,
pühkis silmi veel, kui märkas
puu all jõulukingipakki.
Oli see nüüd eht või nõidus,
ei suutnud uskuda ta pilti
ega õnne, sest seal leidus
kaks ühesugust villast sokki,
just tema number ja kaks tükki
kalossidega kaetud vilti.
Vares karbil märkas silti,
millel seisis: “Kauneid pühi!
Ka mul on pangakonto tühi.
Kui tahad sooja, ole kena,
õu mul lumest puhtaks pühi,
võiksid tulla juba täna.
Tervitades, Jõuluvana”