Hämar hilissügisene õhtu.
Porisegusesse teesse
hääbub sulalumekirme.
heidab hetkeks möödujate
uduvalget hingeõhku.
On peitmas pilveruumi kõrgust,
palgeil kirvendavat kargust,
argust, uudishimu, hirme,
valgustkartvaid tegusid
ja tehtu jäetud vagusid
pimeduse kindel kate.
November.
Kaamos.
Rahu.
Vaikus, mitte ühtki heli.
Pärastlõuna, kell on neli.
Seljas villakuub mul vettib,
saabun koju lörtsis külmas.
Vastasmaja aknal süttib
esimene kolmnurk-küünal.
Ja siis teine. Ja siis kolmas.
Trepi kohal tuulekojal
jõuluvanik särab juba.
Helendavat valgusketti
mitu ringi ümber majal,
rõhutatud siluetti
on aiakärul kuuri najal.
Kõrvalhoonel küljesuunal
kiiskab purikaterida.
Lookleb alla lipumastist
langev laternate jada.
Ülakorrusel üks tuba
punast helki õue heidab
(kes teab, mis sõnumit see peidab).
Teisel aknal kuu seal kõlgub,
lühises vist, aina vilgub.
Elektriküünal läidab leeki
välja linnupesakastist.
Seitse sillerdavat sammast
saab kokku igast aiapostist,
ka püüab pilku puudevirn.
Tuhmist tardumusest tummast
vilklev põhjapõder virgub.
Ja siis teine. Ja siis kolmas.
Ning tulesäras saan on taga.
Kõige selle krooniks aga
uhke jõulukuusk seal kõrgub,
tuhat tulukest sel plingib,
iga isevärviline,
tipus täheke veel sähvib,
kuldab üle igihalja.
Naabri koer on närviline,
vahetpidamata klähvib,
urisedes vaatab seda
psühhedeelset diskoteeki.
Tulemöllu täis on õu,
väljast võimas valgusshow
vägisi mul tuppa tungib.
Mis siin ikka imestada,
eks ole muustki kaugelt näha,
et neil naabritel on raha.
Vaatan nõutult aknast välja.
Ei teadnud kohe, mida teha,
aga mina küll ei taha
ennast lasta pimestada.
Peas äkki põlema lööb pirn.
Panen kirjapaberile read:
“Jõuluvana, palun too
mulle pimendav ruloo.
Aitäh. Häid pühi! Kõike head!”