Kord Jõuluvana kauges põhjas
sattus hädaolukorda suurde.
Seisid kuhjas laste kirjad,
sest prillid olid vanal lahjad.
Ei saa seal silmaarsti juurde
külmas tundras inimtühjas,
seal vaid põhjapõdrakarjad
ja lumetuisutuuled kurjad.
Taat abi küsis Jõulumoorilt.
Pea kui koort tol lahutas,
ei ta tühja mõistnud nalja,
kibekiirelt memm käis aidas,
piimapudelid tõi välja
aastast seitsekümmend kuus,
piim kahtlaselt neis vahutas,
see vanureid küll kohutas,
kuid pole tähtis, kes või kuidas –
pudelid nüüd oli tühjad.
Ühelt puhtakspestud paarilt
piimapudelitelt põhjad
paarike siis lahutas.
Viimasepeal mudelid!
Prillipaar nüüd uhiuus
ehtis habetanud taati,
küll ta nägi välja tuus.
Ja pooleks saetud pudelid
taat viis taaraautomaati.
(Kuid kui poe man taadu käis,
taarapunkti ukse taga
peas pirn lõi mehel põlema.
Küll katkised, kuid mõlemad
piimapudelid ta säästis,
ümbertöötlemisest päästis.
Uuteks põhjadeks said alla
vanad kummikute tallad.
Ja kui abikaasa magas,
villis märjukest need täis.)