lumepilve pealsel poolel
inglinäoga laps seal istus
külma hingust oli tunda
kahvatunud lumivalgel
lapsenäoga ingli palgel
noorkuu kuma nõrka valgust
peegeldus ta pilgust kurvast
end hilissügisesel tuulel
lumepilvel laskis kanda
kuukiir härmatisel kustus
vesihalli vahu veerest
vargsi üle vaatas servast
lumme mattuvale maale
inglinäoga laps, kes istus
tõusis üles siis ja astus
alla lumepilve äärest
kinni püütud tuisutuules
lumesajus maale laskus
käsi kangelt hoidis taskus
enam tal ei olnud meeles
paljutki sest paigast suurest
radadest, kus kord ta käinud
ei ühtki lõppu ega algust
ei ühtki halba ega head
elamisest ilma peal
ammu meelest olid läinud
maise elu süüd ja vead
seisis inglinäoga laps seal
kes veel imedesse uskus
hoidis käes ta ühte neist
imet peitis peos ta taskus
kellelegi kingiks anda
väikest imetegu tahtis
eemal seisis üksik võõras
kõrguses kaarsilla serval
mõtteis kaugemalgi veel
pisarates pilgul kurval
vaatas mustavale veele
süngelt sügavusse vahtis
pimeduses ta ei näinud
mitte ühtki hingelist
ei näinud inglinäoga last
ei kuulnud sõnakestki tast
vaid vaikselt mõistsid teineteist
oli seatud see kui juhus
inglinäoga lapse kõrval
võõras vargsi selja keeras
lapsenäoga ingli juurest
kaugusesse kõnniteel
laternate valgusvihus
kuju aegamisi hajus
südaöises lumesajus
kingitust ta hoidis pihus