Rubriik: Luulekogu “Kaotsis rahu”

Vihkan kõike ma ja kõiki

vihkan sirgelt ma ja põiki

otsejoones, risti-rästi

pinna pealt ja läbinisti

ümberringi, ette-taha

vihkan peale ma ja maha

vihkan sinna

vihkan tänna

vihkan minna

ja ma tulla

vihkan üles, vihkan alla

vihkan sisse ma ja välja

vihkan naeru, vihkan nalja

vihkan päikest ma ja kuud

vihkan taevast, merd ja maad

sel iga maja ma ja puud

ja absoluutselt kõike muud

kuid kõigest kõige rohkem ma

vihkan vihkamata olla

Ojast üle seisis sild,

kükitas seal silla kõrval

rohus ojakese serval

nähtamatuna üks väike

konnaline kahepaikne.

Peitis endas lendlevaid

mesilasi, liblikaid,

salajasi, siivutuid

vaadet varjav kõrkjapõld.

Kuskil kostis kilkekild,

lennutas see linnuparve,

liialt oligi kõik vaikne.

Liival kaotas merevesi

kalda kantud lainevahu,

viimseid värve vajuv päike

taevalaotusele valas.

Paistis vee ja taeva vahel

maa ja ilma kaotsis rahu,

ses kõikses sinas ühte sulas

sirge silmapiirilõik.

Korraks unustasin kõik

(ka uue kuu elektriarve).

Siis langes esimene piisk.

Taas leidsime siin teineteist,

mina ja mu tuttav sääsk.

Kaugemal aeg kulges meist,

hetk nüüd seisatas meil kahel,

ka vaikus tunnistas me tõtt.

Vaid viivuks vaatasime silma,

ei näinud kavatsust ma seal.

Ma ei olnud kahevahel,

korrakski ei tõstnud kätt,

kui sääsk mul maandus teise peal.

Siis pilved varjutasid ilma,

ehakuma viimsel valgel

värskendavat vihmavett

voolas mõlema me palgel.

Ma temasse ei puutunud,

vaid hellalt sosistasin: “Kõtt!”

Maailm polnud muutunud.

Kuid siis selgus tõde karm:

sääsk polnud sääsk, vaid hoopis parm.

Kõlas ainult hele laks,

maailm saigi paremaks.

Sina aitad mind

ja mina teda.

Tema aitab sind,

ta omakorda

saab abi meilt

ja teie neilt.

Me abistame neid

ja nemad teid

ning teie meid.

Oot, kes aitas keda?

Ma veelkord kordan:

Sa annad abi mulle,

mina talle.

Ta abi annab sulle

ja omakorda

aitame me teda

ning nemad teid.

Me abiks neile,

nemad teile,

teie meile

ehk neile meie,

meile teie

ja teile abi neilt.

Nüüd küsin teilt,

kes aitaks murda

pead või murda läbi,

et kes kellelt saab siis abi

ja õigupoolest tehti mida,

ning aitaks lahendada,

kes täpsemalt siis aitab keda

ja aitaks korrata nüüd seda.

Heal pole lõppu,

õnnel tippu,

see on jada.

Tänutäheks kõigile üks

Keset ilma seisis mees

ta peo peal seisis terve järv

ja teises käes tükk taevast tal

kuid suur tühjus tema ees

ja ta kohal üleval

ja ta enda jalge all

Keset ilma seisis mees

tühjad käed vaid küljes tal

kuid kindel maa ta jalge all

ei paistnud veel maailma serv

ei ülal, ümber ega ees

kui kaugel seletas veel silm

ta ümber seisis terve ilm

Kas teist keegi aru sai,

kuidas pesukaru sai

pisikesse Pulli külla

ihuüksi üldse tulla?

Kas ehk keegi salamahti

teinud lihtsalt ukse lahti,

lasknud pesukaru sisse

talumaja esikusse?

Ei nähta neid ju siinmail tihti,

kuidas saadi üldse aru,

et trepi all on pesukaru?

Plaan esiti küll tundus vahva,

kuid püüda pesukaru kahva?

Paistab nii, et liiga vähe

andsid püüdjad endal aru,

kuidas püüda pesukaru.

Miks ei tulnud see neil pähe

või kas neist keegi aru sai,

et karu tahtis lihtsalt pai?

Miks tõmmati tal kummik pähe?

Haisev kummik?!

Vaene mõmmik!

Kas korda kellelgi ei lähe,

kas tõesti keegigi ei arva,

et kuidagi see vastukarva

paitas pesukaru karva?

Ja siis keset meediakära

pesukaru viidi ära.

Kas teist keegi aru sai,

kuhu pesukaru sai?

Nüüd Eesti pesukaruta

on justkui ilma aruta.

Ka ma sain eile kätte arve

detsembrikuu elektri eest.

See teema on ju praegu moes.

Kui puuga pähe oleks saanud,

kohe õõnsaks võttis seest,

pähe tekkis rõhuv surve,

ehmatus nii oli suur.

Mõistsin, kus on kurja juur,

mis häda oli kaela toonud.

Mu päevinäind elektripliit

suures arves oli süüdi.

Ju seal vanakraamipoes

tõmmati mind jälle lohku,

kui niisugune mulle müüdi

või siis poleks tohtind kütta

pliidiraudadega õhku.

Äng mul veres tõstis rõhku,

viha oli veelgi suurem.

Ma ei teadnud, mida teha.

Abi polnud kuskilt võtta.

Tundsin, tahan ära siit.

Läksin välja. Tühi kuur.

Läksin sisse. Võtsin kirve.

Hoovil hämaruses näha

prügikasti juures koorem

ärakuivand jõulukuuski.

Lasin kirvel vilkalt käia,

hulk talvepuid sain tasuta.

Küttematerjali lasu

tassisin ma kohe majja,

ei julgend puid ma viia kuuri,

äkki keegi laseb tuuri,

riski võtta siin ei tasu.

Naabril ukse taga nägin

veel vedelemas paari suuski,

ta ju neid ei kasuta.

Vaikselt murdsin, küll käis ragin,

kui neist tule pliiti tegin,

et vanakooli moel nüüd kütta.

Ja lakke ühtki tulukest

üldse ma ei plaani jätta,

sest arvetesse tuludest

enam ma ei plaani matta.

(Elektrimüüjad, sööge s…a!)

lumepilve pealsel poolel
inglinäoga laps seal istus
külma hingust oli tunda
kahvatunud lumivalgel
lapsenäoga ingli palgel
noorkuu kuma nõrka valgust
peegeldus ta pilgust kurvast
end hilissügisesel tuulel
lumepilvel laskis kanda
kuukiir härmatisel kustus
vesihalli vahu veerest
vargsi üle vaatas servast
lumme mattuvale maale
inglinäoga laps, kes istus
tõusis üles siis ja astus
alla lumepilve äärest
kinni püütud tuisutuules
lumesajus maale laskus
käsi kangelt hoidis taskus
enam tal ei olnud meeles
paljutki sest paigast suurest
radadest, kus kord ta käinud
ei ühtki lõppu ega algust
ei ühtki halba ega head
elamisest ilma peal
ammu meelest olid läinud
maise elu süüd ja vead
seisis inglinäoga laps seal
kes veel imedesse uskus
hoidis käes ta ühte neist
imet peitis peos ta taskus
kellelegi kingiks anda
väikest imetegu tahtis
eemal seisis üksik võõras
kõrguses kaarsilla serval
mõtteis kaugemalgi veel
pisarates pilgul kurval
vaatas mustavale veele
süngelt sügavusse vahtis
pimeduses ta ei näinud
mitte ühtki hingelist
ei näinud inglinäoga last
ei kuulnud sõnakestki tast
vaid vaikselt mõistsid teineteist
oli seatud see kui juhus
inglinäoga lapse kõrval
võõras vargsi selja keeras
lapsenäoga ingli juurest
kaugusesse kõnniteel
laternate valgusvihus
kuju aegamisi hajus
südaöises lumesajus

kingitust ta hoidis pihus

Üksildane kala ujus
järve ebaselges vees.
Kala oli üksik olnud
terve oma maise elu.
Kuigi järves oli kalu,
järve ebaselgest veest
ei leidnud kaaslast selle seest.
Päike märkamatult vajus,
kaotas ebaselge ilma.
Järve äärde oli tulnud
üks kaunis ebaselge mees.
Ta käte vahel tema ees
seisis imekaunis naine,
temagi ei olnud kaine.
Naine vaatas talle silma.
Ei öelnud mehele vist vaist,
et võiks suudelda ta naist.
Ehk asi oli julguses,
vaid kinni hoiti teineteist.
Seal nad seisid kahekesi
oma ebaselguses.
Kirkam paistis järvevesi
ebaselges valguses.

Päike loojus mere kohal,
see minusse ei puutunud.
Loojang maalis kirjuks taeva,
see minusse ei puutunud.
Nägin eemal väikest laeva,
see minusse ei puutunud.
Liiv külge kleepus kehal
mu päiksepõletatud nahal,
see minusse ei puutunud.
Üle tuuleiil käis harv,
see minusse ei puutunud.
Võrast tõusis linnuparv,
see minusse ei puutunud.
Pilved varjutasid ilma,
see minusse ei puutunud.
Langes üksik vihmapiisk,
see minusse ei puutunud.
Alles hämaruses saabus
õhtu esimene sääsk.
Sääsk vaatas mulle silma,
küll korraks kavatses, kuid loobus,
seis konfliktita seal laabus:
ta minusse ei puutunud,
mina ka ei näinud vaeva.
Maailm oli muutunud.

koolis ma ei õppind hästi
ei ülepingutanud
vaid tegin vähima mis kästi
ei ülepingutanud
tunnis sõimata sain kohe
kui olin ringutanud
kuid olgem ausad olin lohe
ei ülepingutanud
ma õppimise ega muuga
vaid suure linna tegin suuga
kuid ka sellega ma mitte
ei ülepingutanud
tööga mis mul anti ette
ei ülepingutanud
kolleegid aina heitsid ette
kui olin ringutanud
kohe kui sain palga kätte
ei enam pingutanud
sellest pahandused tulid
et ma ei pingutanud
läks neil vast aega kuid nad olid
mind lahti kangutanud
ju nad kah vist ülearu
ei ülepingutanud
ülemus veel ära märkis:
„ei üldse pingutanud“
muret uputama baari
mind sõprade poolt veeti
ise ka ma tundsin survet
kuid ei pingutanud
pärast pudelit või paari
ma ära maksta joogiarvet
sugugi ei pingutanud
naabrid kui mind koju veeti
päid olid vangutanud
üks veel põlastavalt märkis:
„on ülepingutanud!“
juba lapsepõlvest saati
ma ei ülepingutanud
kui väikest venda-õde
taas olin vingutanud
ema noomis veidi isa kärkis
nad ei ülepingutanud
ma püüdsin kirja panna tõde
vast ei ülepingutanud
plaanis edaspidigi mul pole
sest terve elu ma ei ole
ülepingutanud
ka selle luuletusega ma
ei ülepingutanud
luuletuse pikkusega
ei ülepingutanud
suurte algustähtedega
ei ülepingutanud
salmidesse jaotusega
ei ülepingutanud
või õigekirjareeglitega
ei ülepingutanud
komasid teid segama
ei hakanudki panema
sest et ilmselt nendega ma
oleks ülepingutanud

See kõik oli ilmsi, vaid tundus kui unes,
justnagu ulmefilmiski mõnes,
must stsenaarium mu silme ees keris,
näis ilmvõimatu, kuid oli päris.

KFC oll kinniq pant,
Hesburger oll kinniq pant,
Burger King oll kinniq pant,
eśkiq McDonald’s oll kinniq pant.
Lonḱse ma kodo, miil oll mul sanť.

Kõik oli kinni, nii saal kui drive-in,
haudvaikuses seisis me toimekas linn,
puuga pähe ja pimedusse löödud,
täna rämpstoitu siin linnas ei söödud.

Maailm on lõplikult paisatud segi,
kuidas see juhtus või kes seda tegi,
vägisi silmis mul pilk kiskus veele,
siis koos käed tõstsin palveks Ta poole:

“Please God, send a superhero in,
the World needs saving again.”

(Ümbrepandminõ:
Armsa Taivaesä, olõq hää,
üts vägimiiś saadaq kotsilõ,
jälq Ilmamaad vaia om pästä.)

Eile nägin ma Eestimaad,
nägin jäävihmasadu ja jääd,
mis kattis me katkised teed,
jää peal kukkujaid täis olid need.

Täna uuesti nägin ma Eestimaad,
enam taevast ei tulnudki jääd
ja jääkatteta olid me teed,
kuid inimtühjad ka olid nüüd need.

Uskuge, see pole nali, 
kuid ükspäev hiljuti just oli
Delfi esilehel uudis
kassist, kes käis koerakuudis.
Üht muidu korralikku kassi
korduvalt seal oli nähtud,
lausa piltki oli tehtud,
kaugelt küll, kuid selgelt paistis
kassi tehtud hämar tegu,
vaid varjutatud oli nägu,
ei teatud nime ega sugu,
sättumusi ega rassi, 
kuid skandaali autor haistis.
Ja ka sellest polnud lugu, 
et tasuline oli lugu –
vaid tõde vajas inimsugu.
Päevaga sai miljon klikki, 
kümme tuhat kommentaari,
nii lühikesi kui ka pikki,
mõnes sõnu tehti suuri, 
ei tea, mis tõde on, mis vale,
tsiteeriksin siinkohal mõnda.
Näiteks keegi arvas nõnda:
“Vaene kiisu, ju tal polnud
kuskil olla tuulevarjus,
see ei ole mingi patt. 
Jubedad on praegu ilmad,

kogu aeg on märg ja kole,
külmakraadegi on olnud, 
kuid kus on loomakaitse silmad? “
Sellepeale teine karjus:
“KURAT KÜLL, SEE KASS ON PÄTT!
Puuküürnik koera kodus!
Meil oma koeral kont nii kadus, 
raudselt rändas kõutsi kotti, 
kõik koeratoidu pani rotti.”
Kolmas siit konflikti aimas,
teadis tõtt või lihtsalt laimas:
“LGBT propaganda!
Sel praegu tuleb takka anda,
homodel ju tuli takus,
referendum peagi lukus.”
Neljas kirjakeeles halas, 
pettumust siin välja valas:
“Koerad-kassid läbisegi! 
Kas sellist Eestit tahtsimegi?
See riik on omadega läbi.
Ütlen ausalt: mul on häbi!”
Viies vargsi jälgis kõrvalt, 
enda võimalust siis nägi
(komakohti jättis harvalt):
“Eks ma öelnud oleks ikka
valitsusse saanud orav
kevadistel valimistel
siis ei oleks niisugustel
olnud mingit pidu pikka
tal on meeldiv hääle Kaja
jutt on sisukas ja sorav
naisministreid ongi vaja
kuid kahjuks näidati tal ust… “
Kuues tundis hämmastust:
“Kassid käivad koerakuudis?!
Mehed käivad ringi kleidis!? 
Mis järgmiseks siis? Naised paadis?
Pekitükid šokolaadis?”
Seitsmes selle peale leidis:
“Koroonaepideemia mõju! 
Sellest hirmsast viirusest
kassil kadunud on vast
suuna ja hea maitse taju.
See kiip neil aitama peaks just, 
kuid tal see rikki läinud vist
või hoopis tegemata süst.”
Kaheksas siis kindlalt väitis
(ja rohkelt poolehoidu võitis, 
see komm sai 1000 tujukuju, 
kes hoolis, armastas või laikis):
“Mask on praegu ilgelt moes,
kuid suurest maskikandmisest
on kassil kahjustatud aju.
On see vast viletsus ja rist, 
mul endal ükspäev süda läikis
ja tervis hiljem ilgelt jantis, 
kui maskis käisin baaris joomas
ja nurgapealses toidupoes
pärast viina juurde toomas.”
Üheksas neutraalselt nentis:
“Noorus ongi hukka läinud,
lootusetult alla käinud.”
Üks ropuvõitu sõnavõtt
(seal vist seisis sõna “s..tt”) 
eemaldatud oli siit. 
Päev jõudmas oli õhtusse, 
kuid rahvasuu ei jäänud lukku,
veel ei olnud otsa saamas
anonüümne mokalaat,
kui kümnes asja võttis kokku:
“Olen vandeadvokaat,
räägin tõtt ja ainult tõtt. 
(aadressi ja numbri andis)
Siia kommentaariumisse
korraks põikasin ma sisse,
lühike on minu jutt:
kui kesiganes end tundis
laimatu või solvatuna,
andke teada mulle, kuna
kaeban kõiki kohtusse.”

Ei keegi enam mäleta,
kas üldse tegemist ses tõega,
ent rahvasuu ei valeta,
et ennemuiste ükskord ammu
kõndis Saaremaal Suur Tõll.
Tihedalt ja truult tal kannul
seljataga pidas sammu
Piret, tuules lehvimas ta põll.
Tõll vaatas põhja, vaatas lõuna,
ida suunas, läänekaarde,
sammud seadis Sõrve säärde,
jõudis Kaali järve juurde,
tee tal lõikus Leisi jõega,
kaes Viidumäele, Koigi sohu.
Polnd piiri Tõllu mõttelennul,
otsis sobivaimat kohta, kuhu
rajada saaks kapsapõllu.
Siht viis Pireti ja Tõllu
murdund maa ja ilma äärde,
suur Läänemeri tuli ette.
Tõll pangapealselt vette
pikalt mõtlemata astus,
kaasal ulatas veel käe,
kalli Pireti siis süles
kandis kaldakividest ta üle,
küll loksutas neid lainevaht,
kuid siis otsa lõppes laht,
silma hakkas kaunis koht.
Tõll kui tõrrest kõmas: “Näe!”
Ühes kõigevägevama väega
taas vägilased jõudsid maale.
Tõll põlvitas sääl sambla pääle
Piret kõrvale tal istus,
ise hoidis kahe käega
paisund põllealust pauna.
Tõll köhatas siis selgeks hääle,
saarest kaugemalgi kostus,
hiidlasedki kuulda said:
“Siia ehitame sauna!”
Vaid päevaga ja takka ööga
Tõll kuuskedest sai kena koja,
veel vaevu valmis oli tööga,
kui saunalaval sedamaid
Piret ilmale tõi poja.
Pea kesk lahte laiuv laid
kandma hakkas kapsamaid
ja kapsaid kõige priskemaid.

Ühes mälestuses kauges
kord meri tormis vahutas,
merevesi laintes kees,
pillutas üht väikest laeva
külma pimeduse sees.
Marutuul siis viimaks rauges,
rahustas ta lainevahu,
vaigistas see vete vaeva,
taevalaotuses ja vees
taastas tuulevaikus rahu.
Ots sai võimsal tormimühal,
selgus ilmus mere kohal,
täiuslikult ühte heitsid
Maa ja taevas vete peal.
Leidis lepitust see paar,
taas silmapiir neid lahutas,
erimeelsused nad peitsid
peegelsiledusse seal.
Valgust täis sai pilvekaar,
tulekera tõusis taeva,
jättes pisikese laeva
vaikivasse tõusuvette.
Viimaks õhtu jõudis kätte,
vee ja taeva vahele
lõi päike neile kahele
leegitseva kauni palge.
Kaugustesse paistis, et
ühendati tuld ja vett.
Ja siis mustaks muutus valge,
öö võit, päevale jäi kaotus,
kuulus Kuule taevalaotus,
tähti ilmalaele jaotus.
Ent veel enne külma koitu,
tulevase päeva võitu,
mere kohal taeva all,
vetepeegli lähedal
uduseina imelisse
laevukene liugles sisse.
Ei paistnud sihti maalt, ei veelt,
nii eksitaski laeva teelt.
Laev loksus lainte meelevallas,
kuid virgutavas vihmasajus
varsti viimne udu hajus,
soolamerre kargust kallas,
kroonis kõrgust vikerkaar.
Aega võttis päev või paar,
veidi kannatust vaid veel,
paistma hakkas merekallas.
Laev, mis oli olnud teel,
jõudis vette tuttavasse,
oma kodusadamasse.

Köögis pliidi ees istub üks vanamees,

lihtsalt istub, on sügaval mõtetes.

Tõstab kannu, kus äsja just sees

teevesi tükk aega tal kees.

Heidab pilgu vaid tühjale lauale

leivakoti seest väljunud purule,

oma viimsele toitvale palale.

-Vaja minna apteeki ja turule,

viia lillekimp naisele hauale,

oh, et see vaev juba mööda kord saaks,

heidaks sängi ja unele jäädavalt jääks,

oleks lõpp sellel näljal ja põual-,

võtab õnge ja läheb siis kalale

maja kõrvale koltunud murule,

2×2 meetrit suurele alale.

Selle kevade värv on kahvatu,

ka siis, kui on kutsuvad ilmad,

ei tasu vaev väljagi tulekut,

pole läinudki seelikud lühemaks

ja ka vaatajaid jäänud on vähemaks,

Raekoja plats on rahvatu,

linnasüda on muutunud tühermaaks.

Nägu maski taha on peidetud,

silmad reedavad meigita olekut,

võltsripsmed kõik kadunud tuulde,

läinud lehvivad lokidki hunnitud.

Eemal kõnnib üks – appi, kui kena kutt,

täitsa pekkis, mis seksikad silmad,

ei, oota, see on mu kursavend-,

ütleks “tere”, kuid hammustab huulde,

näib peita tahtvat ka temagi end.

Seljas dressid ja nendele peale

isa luitunud mantel on heidetud,

antud võimalus vanale heale

kandmisest kulunud mütsile.

Vastu taevast kõik plaanid on lennanud,

kes sel kevadel julgekski armuda,

ei või emmata, ei julge suudelda,

ei saaks armunud isegi kohtuda,

muinaslugudes nii võib vaid juhtuda,

mis värk on nende issanda teedega,

igat suunda ei annagi mudida.

Ta õue minnes on iga päev sunnitud

kaasa tarima väikese venna nüüd,

kes on hommikust õhtuni jännanud

e-õppe ja koduste töödega,

õps reageerimas igale veale,

infotulva vast annab neil töödelda,

emal endalgi nutt tikub peale,

ta ei ootagi puhkuse tulekut,

kodusolekust saanud on lõputu piin,

koolitunnid nüüd lõpevad öödega,

liig mis liig see on igale jütsile.

Märkab pudeleid otsivat parmu ta,

täna saagiga ei saa just kiidelda,

turuvarblased teevad ka minekut,

kaob higihaiski, ainult jääb maha

üks pooleldi pruugitud Laua viin.

Aeg on antud nüüd koju neil vudida,

et politsei saaks rahus patrullida.

Mängib kõnniteel tuviga kulli ta,

pood on kinni, jääb taskusse raha,

ei saagi täna kaneelirulli ta.

Võtab hetke, et ainiti piidelda

Kaubamaja ees kerjavat tädi ta

ja sinnasamasse seinale sodida:

“2020. Tartu. Karantiin.

Püsid kodus? Aga mina olin siin.”