Päike loojus mere kohal,
see minusse ei puutunud.
Loojang maalis kirjuks taeva,
see minusse ei puutunud.
Nägin eemal väikest laeva,
see minusse ei puutunud.
Liiv külge kleepus kehal
mu päiksepõletatud nahal,
see minusse ei puutunud.
Üle tuuleiil käis harv,
see minusse ei puutunud.
Võrast tõusis linnuparv,
see minusse ei puutunud.
Pilved varjutasid ilma,
see minusse ei puutunud.
Langes üksik vihmapiisk,
see minusse ei puutunud.
Alles hämaruses saabus
õhtu esimene sääsk.
Sääsk vaatas mulle silma,
küll korraks kavatses, kuid loobus,
seis konfliktita seal laabus:
ta minusse ei puutunud,
mina ka ei näinud vaeva.
Maailm oli muutunud.