Ka ma sain eile kätte arve
See teema on ju praegu moes.
Kui puuga pähe oleks saanud,
kohe õõnsaks võttis seest,
pähe tekkis rõhuv surve,
ehmatus nii oli suur.
Mõistsin, kus on kurja juur,
mis häda oli kaela toonud.
Mu päevinäind elektripliit
suures arves oli süüdi.
Ju seal vanakraamipoes
tõmmati mind jälle lohku,
kui niisugune mulle müüdi
või siis poleks tohtind kütta
pliidiraudadega õhku.
Äng mul veres tõstis rõhku,
viha oli veelgi suurem.
Ma ei teadnud, mida teha.
Abi polnud kuskilt võtta.
Tundsin, tahan ära siit.
Läksin välja. Tühi kuur.
Läksin sisse. Võtsin kirve.
Hoovil hämaruses näha
prügikasti juures koorem
ärakuivand jõulukuuski.
Lasin kirvel vilkalt käia,
hulk talvepuid sain tasuta.
Küttematerjali lasu
tassisin ma kohe majja,
ei julgend puid ma viia kuuri,
äkki keegi laseb tuuri,
riski võtta siin ei tasu.
Naabril ukse taga nägin
veel vedelemas paari suuski,
ta ju neid ei kasuta.
Vaikselt murdsin, küll käis ragin,
kui neist tule pliiti tegin,
et vanakooli moel nüüd kütta.
Ja lakke ühtki tulukest
üldse ma ei plaani jätta,
sest arvetesse tuludest
enam ma ei plaani matta.
(Elektrimüüjad, sööge s…a!)