Elektriarve

Ka ma sain eile kätte arve

detsembrikuu elektri eest.

See teema on ju praegu moes.

Kui puuga pähe oleks saanud,

kohe õõnsaks võttis seest,

pähe tekkis rõhuv surve,

ehmatus nii oli suur.

Mõistsin, kus on kurja juur,

mis häda oli kaela toonud.

Mu päevinäind elektripliit

suures arves oli süüdi.

Ju seal vanakraamipoes

tõmmati mind jälle lohku,

kui niisugune mulle müüdi

või siis poleks tohtind kütta

pliidiraudadega õhku.

Äng mul veres tõstis rõhku,

viha oli veelgi suurem.

Ma ei teadnud, mida teha.

Abi polnud kuskilt võtta.

Tundsin, tahan ära siit.

Läksin välja. Tühi kuur.

Läksin sisse. Võtsin kirve.

Hoovil hämaruses näha

prügikasti juures koorem

ärakuivand jõulukuuski.

Lasin kirvel vilkalt käia,

hulk talvepuid sain tasuta.

Küttematerjali lasu

tassisin ma kohe majja,

ei julgend puid ma viia kuuri,

äkki keegi laseb tuuri,

riski võtta siin ei tasu.

Naabril ukse taga nägin

veel vedelemas paari suuski,

ta ju neid ei kasuta.

Vaikselt murdsin, küll käis ragin,

kui neist tule pliiti tegin,

et vanakooli moel nüüd kütta.

Ja lakke ühtki tulukest

üldse ma ei plaani jätta,

sest arvetesse tuludest

enam ma ei plaani matta.

(Elektrimüüjad, sööge s…a!)