Köögis pliidi ees istub üks vanamees,
lihtsalt istub, on sügaval mõtetes.
Tõstab kannu, kus äsja just sees
teevesi tükk aega tal kees.
Heidab pilgu vaid tühjale lauale
leivakoti seest väljunud purule,
oma viimsele toitvale palale.
-Vaja minna apteeki ja turule,
viia lillekimp naisele hauale,
oh, et see vaev juba mööda kord saaks,
heidaks sängi ja unele jäädavalt jääks,
oleks lõpp sellel näljal ja põual-,
võtab õnge ja läheb siis kalale
maja kõrvale koltunud murule,
2×2 meetrit suurele alale.
Selle kevade värv on kahvatu,
ka siis, kui on kutsuvad ilmad,
ei tasu vaev väljagi tulekut,
pole läinudki seelikud lühemaks
ja ka vaatajaid jäänud on vähemaks,
Raekoja plats on rahvatu,
linnasüda on muutunud tühermaaks.
Nägu maski taha on peidetud,
silmad reedavad meigita olekut,
võltsripsmed kõik kadunud tuulde,
läinud lehvivad lokidki hunnitud.
Eemal kõnnib üks – appi, kui kena kutt,
täitsa pekkis, mis seksikad silmad,
ei, oota, see on mu kursavend-,
ütleks “tere”, kuid hammustab huulde,
näib peita tahtvat ka temagi end.
Seljas dressid ja nendele peale
isa luitunud mantel on heidetud,
antud võimalus vanale heale
kandmisest kulunud mütsile.
Vastu taevast kõik plaanid on lennanud,
kes sel kevadel julgekski armuda,
ei või emmata, ei julge suudelda,
ei saaks armunud isegi kohtuda,
muinaslugudes nii võib vaid juhtuda,
mis värk on nende issanda teedega,
igat suunda ei annagi mudida.
Ta õue minnes on iga päev sunnitud
kaasa tarima väikese venna nüüd,
kes on hommikust õhtuni jännanud
e-õppe ja koduste töödega,
õps reageerimas igale veale,
infotulva vast annab neil töödelda,
emal endalgi nutt tikub peale,
ta ei ootagi puhkuse tulekut,
kodusolekust saanud on lõputu piin,
koolitunnid nüüd lõpevad öödega,
liig mis liig see on igale jütsile.
Märkab pudeleid otsivat parmu ta,
täna saagiga ei saa just kiidelda,
turuvarblased teevad ka minekut,
kaob higihaiski, ainult jääb maha
üks pooleldi pruugitud Laua viin.
Aeg on antud nüüd koju neil vudida,
et politsei saaks rahus patrullida.
Mängib kõnniteel tuviga kulli ta,
pood on kinni, jääb taskusse raha,
ei saagi täna kaneelirulli ta.
Võtab hetke, et ainiti piidelda
Kaubamaja ees kerjavat tädi ta
ja sinnasamasse seinale sodida:
“2020. Tartu. Karantiin.
Püsid kodus? Aga mina olin siin.”