Robot

Pole sest nüüd teab kui kaua,
kui Kliinikumi helged pead
kogunesid ühtekokku
ümber suure ümarlaua
arutama tulevikku –
ilusat ja õnnelikku,
helget, edukat ja head.
Ei teagi, kuidas nõnda juhtus,
kuid nõupidamine luhtus.
Eks igal oma süüd ja vead,
jäid protokollist puudu read.
Ei sündinud seal üksmeelt,
ei kõneldud seal ühist keelt,
muuta moodsaks Kliinikumi
tahe tasahilju jahtus,
ind neil pikkamööda lahtus,
soov neil salamisi sulas
justkui esimene lumi.
Lootusetult tülli juhtkond
ümarlaua ümber pööras,
ei valitsend neist keegi end,
sõim seal isiklikuks keeras,
ohtralt süüdistusi kõlas,
see veel õli tulle valas.
Ent peataolekusse suurde
üks kutsumata külaline,
olend õige salaline
ootamatult sisse astus
ja veeres suure laua juurde.
Silmad hõõguvad kui söed,
kummalised konksus käed,
kõrged kandilised õlad,
ratastele seatud jalad
ja helkiv hõbedane kere.
Suu ei liikund, ent sealt kostus
selges eesti keeles: “Tere!”
Riid nüüd rauges seda nähes,
nägudelt neil langes toonus,
vaikus oli ainus vastus.
Ei olnd see naine ega mees,
vaid robot seisis nende ees.
Äkitselt siis ühel meenus,
et Kliinikumi ajalehes,
kõigi viimasemas numbris
oli seisnud selges kirjas,
et on tarvis sakstekambris
ümberkorraldusi suuri,
teha uuendustekuuri,
juurutada uusi juuri,
otsus olla juba tehtud.
Kõiki haarand ärevust
selgesti võis tunda õhus,
mõnel juba keeras kõhus.
Nüüd neil kuri oli karjas,
juhtkond saigi sappa sule,
sest inimhingelisi pole
palgal hoida kulutõhus.
Robot tuli võtma üle
Kliinikumi juhtimist
ja mul on niisugune tunne,
et see ka õnnestus tal vist.
Ei eksind robot oma teelt,
sest ei pärast ega enne
luust ja lihast ülemust
ühtki eales polnud nähtud
ega kuuldud nende suult
ei iial hiljem ega varem
ühtki sõna ega häält
lihtsa teenistuja poolt.
Kõik uus on ikka palju parem,
kes minuga on ühte meelt?