On ajapikku aegamisi
ilmunud ju miljoneid
igasugu luuletusi,
küll igal teemal tehtud neid.
Vaid ainuüksi armastusest
lausa sadu tuhandeid,
nii õnnelikest armunutest,
lendlevatest liblikatest,
kes neil keerlemas on kõhus,
kui lindudest ja mesilastest
kevadises õueõhus.
Ja täpselt nagu tuhandetest
ühendatud südametest,
ka kohutavast kurvastusest,
voolavatest silmavetest,
hauda viivast hingevalust,
sünnist, surmast, lihtsalt elust,
kiirelt käivast ajakulust,
argipäeva eluolust,
lapsepõlve mängumaadest,
õnnelikust olemisest,
käimata ja käidud teedest
ja taaskord koju tulemisest.
Ent hiljaaegu ükspäev
ma ootamatult avastasin,
vähemalt nii Google näitas,
kui ma fakti tuvastasin,
et kuidagi just nii on läinud,
et ei ole keegi teinud
iial ainumat šedöövrit,
no mitte ühtki oopust vistist
vanast heast kardaaniristist.
Jah, autojuppi pean ma silmas.
Ei meeldi ebaõiglus mulle,
jõuetu mind valdas raev,
nii otsustasin ise täita
selle tühimiku ilmas,
mul see pole mingi vaev.
Tugev “k” on ees sel vist?
Kohe tarvitasin jälle
juba tuttavat manöövrit:
kui ei tea, siis – Google, aita!
Guugeldasin, Google aitas,
ongi “k”-ga, otsing näitas.
Kuid mida teeb see väike rist?
Nimelt põhjustab see naistes
kerget närvierutust,
sest näikse rääkivat ju sest
esmajoones mehed just.
Kardaaniristid teevad tööd
kahel pool kardaanipäistes,
kardaanil võimaldavad need
kasvõi pöörlemise peal
vertikaalselt käia seal
liikumises üles-alla,
et amort saaks mängu tulla,
ükskõik, mis seisus on meil teed
ja et siis ees- või tagasilla
suunas käigukastist kanda
üle pöördumismomenti
või noh, miskit sinnakanti.
Nüüd vist õnnestus küll anda
kõikehõlmav ülevaade,
mõni fakt vast ees või taga.
Loodan, et ei anna tunda,
et mul puudub kokkupuude
eelpool tekstis mainituga
ja et keelekasutus ei sega
ka võhikutel mõistmist,
mis asi on kardaanirist.