Veel vaevalt hajund oli õhust
suits, mis tõusnud püssirohust,
kui Taaralinnas tehtud rahust
kuuldus põhjaranda kandus.
Mis küll toona juhtis juhust,
kui tõusvast merelainevahust
kivist kaldapealsel randus
sõnum kõigevägevamalt,
pikalt oodatud see temalt.
Pea poeglaps sündis ema ihust,
üks inimeste imetegu.
Kes teab, mis kõneles ta nägu,
kuid ta isal-emal tundus,
et on täita nende pojal
enam, kui vaid argist kohust.
Nõnda hakkas seatud rajal
omal moel ja antud ajal
käima inimlaps, see õnnis.
Lapsepõlve mängumaadel,
Kalaranna kõnniteedel,
tahtmas tarkust koolitunnis,
õppima, mis hea ja sünnis.
Siis soistel Emajõe kallastel,
tolmusteil tänavail tollastel,
kuus kõrguvat sammast kõrval
vaimuelu virgutamas,
seltsielu ergutamas
Inglisilla ja Toomemäe serval.
Omajagu kogemisi,
nägemisi, tegemisi,
väikseid värsisepitsusi,
käsikirjas kirjutisi,
sõgedatel seltsiks selgus,
paberile pandud julgus
mustvalgele vaikides valgus.
Üks lõpp oli teisele algus,
oskus oli antud mõelda,
ausus otse välja öelda,
tasa terved teosed said.
Kuid keegi sala jälgis samme,
millest jalajäljed lumme
käijaist kõikjal maha jäid.
Sulest sõna tahtis tohtida,
kuid võim võttis vaimu juhtida,
palgeil püssidest mõtteidki sihtida.
Kord maapind sai murega maetud,
siis taas taevas sai vaevaga kaetud,
polnud päikest, ei kuud ega tähti,
uneulmades neid ainult nähti,
tuul vaid tuuseldas langevaid lehti,
polnud aega, ei päevi, ei öid.
Ent halvast enam ehk meenub neid
hetki ülevaid, helgeid ja häid,
süles hoitud ja kantud südameid,
mööda saatuse suunatud käänakuid
käidud kaugeid ja koduseid teid.
See mees on jätkuvalt teel,
sada aastat ja rohkemgi veel.