Ühes mälestuses kauges
kord meri tormis vahutas,
merevesi laintes kees,
pillutas üht väikest laeva
külma pimeduse sees.
Marutuul siis viimaks rauges,
rahustas ta lainevahu,
vaigistas see vete vaeva,
taevalaotuses ja vees
taastas tuulevaikus rahu.
Ots sai võimsal tormimühal,
selgus ilmus mere kohal,
täiuslikult ühte heitsid
Maa ja taevas vete peal.
Leidis lepitust see paar,
taas silmapiir neid lahutas,
erimeelsused nad peitsid
peegelsiledusse seal.
Valgust täis sai pilvekaar,
tulekera tõusis taeva,
jättes pisikese laeva
vaikivasse tõusuvette.
Viimaks õhtu jõudis kätte,
vee ja taeva vahele
lõi päike neile kahele
leegitseva kauni palge.
Kaugustesse paistis, et
ühendati tuld ja vett.
Ja siis mustaks muutus valge,
öö võit, päevale jäi kaotus,
kuulus Kuule taevalaotus,
tähti ilmalaele jaotus.
Ent veel enne külma koitu,
tulevase päeva võitu,
mere kohal taeva all,
vetepeegli lähedal
uduseina imelisse
laevukene liugles sisse.
Ei paistnud sihti maalt, ei veelt,
nii eksitaski laeva teelt.
Laev loksus lainte meelevallas,
kuid virgutavas vihmasajus
varsti viimne udu hajus,
soolamerre kargust kallas,
kroonis kõrgust vikerkaar.
Aega võttis päev või paar,
veidi kannatust vaid veel,
paistma hakkas merekallas.
Laev, mis oli olnud teel,
jõudis vette tuttavasse,
oma kodusadamasse.