Ojast üle seisis sild,
rohus ojakese serval
nähtamatuna üks väike
konnaline kahepaikne.
Peitis endas lendlevaid
mesilasi, liblikaid,
salajasi, siivutuid
vaadet varjav kõrkjapõld.
Kuskil kostis kilkekild,
lennutas see linnuparve,
liialt oligi kõik vaikne.
Liival kaotas merevesi
kalda kantud lainevahu,
viimseid värve vajuv päike
taevalaotusele valas.
Paistis vee ja taeva vahel
maa ja ilma kaotsis rahu,
ses kõikses sinas ühte sulas
sirge silmapiirilõik.
Korraks unustasin kõik
(ka uue kuu elektriarve).
Siis langes esimene piisk.
Taas leidsime siin teineteist,
mina ja mu tuttav sääsk.
Kaugemal aeg kulges meist,
hetk nüüd seisatas meil kahel,
ka vaikus tunnistas me tõtt.
Vaid viivuks vaatasime silma,
ei näinud kavatsust ma seal.
Ma ei olnud kahevahel,
korrakski ei tõstnud kätt,
kui sääsk mul maandus teise peal.
Siis pilved varjutasid ilma,
ehakuma viimsel valgel
värskendavat vihmavett
voolas mõlema me palgel.
Ma temasse ei puutunud,
vaid hellalt sosistasin: “Kõtt!”
Maailm polnud muutunud.
Kuid siis selgus tõde karm:
sääsk polnud sääsk, vaid hoopis parm.
Kõlas ainult hele laks,
maailm saigi paremaks.