Aias seisis lehekuhi,
lehekuhjas magas siil.
Et sellel aastal jõulupühi
tähistada jõulukuul,
äratuseks oli kell
äratama pandud tal.
Sooja leheteki all
siilikene avas silmad.
Kuna ilmad olid külmad,
oli pesas üpris jahe.
Tule pliidi alla kohe
oksaraagudest ta tegi
ja vesti tõmbas endal ümber.
Ent suureks üllatuseks nägi,
et pliidi kõrval seisis ämber,
millest muidu vett ta joonud,
kuid nüüd selles oli saanud
puhas joogivesi jääks.
“Kuidas tagasi ma saaks
selle kõva tüki veeks?”
mõtles endamisi siil.
Abiks oleks olnud siin
veidi kooliharidust,
kuid seda tal ei olnud just.
Siil vargsi paotas välisust.
Ta näol võis näha imestust,
sest maa, mis muidu olnud must,
oli valgega nüüd kaetud,
paksu kihi alla maetud.
Siilil lahti vajus suu.
Ta polnud enne näinud lund,
sest magas ta ju talveund.
Siil teadis, et on jõulupuu
jõuluks tuppa tuua vaja,
koristada köök ja toad,
kaunistada kogu maja,
valmistada jõuluroad.
Et oma sõpru külla siis
kutsuda saaks väike siil.
Ta usinasti asus tööle,
esmalt küttis pliidi kuumaks.
Aega võttis, aga viimaks
siilikene ämbris nägi
jääd, mis oli läinud veele.
Hoopis rõõmsamaks ta meele
puhas vesi ämbris tegi.
Kuid ei mõistnud ta, mis vägi
tegi kõvast tükist vee,
tal jäigi mõistatuseks see.