Patsient meil saabus uus
palatisse number kuus,
kanderaamil toodi sisse,
lohistati voodisse.
Arvutisse nime löön,
silmadega teksti söön,
tuhlan kiirelt haigusloos,
mis on tema diagnoos.
Voodil liikumatu kere,
ümber voodi kogu pere,
astun ligi, ütlen tere.
Olen füsio, nimeks Triin.
mina olen selleks siin,
et saaks otsa Teie piin.
Kere end ei liiguta,
silmi ka ei pilguta.
Voolik veeni tilgutab.
Teen siis testidega algust,
palun tõsta käsi, jalgu.
Miskit põrandale valgub.
Palun pange jalad risti,
teeme kanna-põlve testi.
Õde tahab teha süsti.
Pigistage minu kätt,
juba peale tikub nutt.
Õlavarre ümber žgutt.
Tulge palun istuma,
hakkame nüüd püstuma,
kuidas muidu astuma
saaksite Te hakata?
Koristaja lapiga,
ülemäära märjaga,
tõmbab üle põranda.
Bergi tasakaalutest
hetkel kasutu on vist,
tunnen juba kimbatust.
Keegi jälle paotab ust,
kontrollib laevalgustust.
Valu valuskaalal VAS
oleks Teie valu kus?
Ja Borgi skaalal väsimus?
Jälgin pulssi, mõõdan rõhku,
uurin tursest mingit lohku.
Naaberhaige ahmib õhku.
Kere liikumatuks jääb,
katsun nahka, külm kui jää.
Ei miskit üle enam jää,
minu kahtlus kinnitus,
tuleb teha järeldus:
see on koolnukangestus.
Laualt maha kukub vorst,
kui uksest sisse tormab arst,
kes hüüab: “Tellitagu kirst!”
Mina lahkun, meel on mõru,
suule tekib nutuvõru.
See ei ole tõsilugu,
vaid üks õudusunenägu.
Kui tööpostil tahad tukkuda,
nii mõndagi võib juhtuda.