Kallis Päevik, käisin turul.
Turg meil asub keset linna,
jube tülikas on sinna
autoga mul üldse sõita,
kuid kuna lootsin aega võita,
siis bussiga ei tahtnud minna.
Kuskil polnud parkida,
kõik kohad olid juba võetud,
parkisin siis lihtsalt murul.
Ja kuigi tuleks märkida,
et rahvast oli rohkelt,
minu jaoks jäi valik lahjaks,
osad letid lausa tühjaks
miskipärast olid jäetud,
ei saanudki sealt toidukraami.
Kuid minul tekkis kohe plaan.
Kuulajaid siin oleks palju,
akustika on õudsalt hea
selles turuhoonemajas,
häältki tõstma ma ei pea:
siin enda valimisreklaami
ma esitaks reaalajas.
Kuigi minu erakond
vaevalt seda üldse vajas,
küll mõne ikka õnge saan.
Hiilisin siis tasahilju
ühe tühja leti taha.
Leti taga seisis känd,
millel pikka aega saetud
oli ilmselt lihakehi,
nüüd vaid katva tolmukihi
alla jäljed olid maetud.
Panin turukoti maha
ja alustasin oma kõnet,
loomulikult luulevormis.
Möödus vaevalt mõni minut,
kui üks turvamehe vormis
turske naine astus ligi,
müügiluba nõudis minult,
kampaaniaplakatit siis nägi.
Naeratasin, aga tema
mu stand-up show‘le lõpu tegi.
Ütles veel, et sellist jama
annab ikka välja mõelda.
Unustasin “tänan” öelda,
nii kiirelt pistsin punuma.
Mind turva pilguga takseeris,
kui treiler autot mul pukseeris
muruplatsilt minema.