1. november 2018

Kallis Päevik, mul on uudis!
Pärast raskeid päevi, öid
mil lihtsalt lamasin ma voodis,
nii raskelt elasin ma üle,
et palgatöölt sain sappa sule,
kuigi mina olin süütu
kannataja ses skandaalis,
ma ei tahtnud teisi töid,
rohkelt pakuti mul neid.
Kuid ma ei ole enam töötu!
Ja kuigi see on jube tüütu,
ma pean ju toitma laste suid,
muidu kaebavad veel koolis.
Käib saatus kummalisi teid,
vahel üllatab see meid:
nüüd teenin abipolitseid.
Olgu peale, et ei maksta,
kuid anti vorm ja kumminui
ja õpetati, kuidas peksta
pätte vastu jalgu, päid
ning veel valuvõtteid häid
seal väljaõppel rohkelt sai.
Ja koera kaasa võtta võisin,
tal on õudsalt terav nina,
lausa trühvli leidis ükspäev,
kui temaga ma metsas käisin.
Ka süüa tema eest ei peida,
asi tal siis narkot leida,
see ei ole mingi vaev!
Ja juba lubatigi meid
tänavatele patrulli,
kõik kui kellavärk seal käis.
Igatahes nüüd siis mina
teenin korrakaitses riiki.
Siin ei teeni rasket rulli,
kuid töö nii lihtsana mul näis.
Kodus ikka pole sööki,
aga taskud on mul triiki
helkureid ja kommi täis.