14. detsember 2018

Kallis Päevik, ongi kõik,
see siin on nüüd viimne lõik.
Ma sain jälle ükspäev kirja:
Andmekaitse Inspektsioonist.
Keegi kaevan’d oli vist,
et üks Päevik levib netis,
millest mingi hale petis
teinud terve pika sarja,
lausa 18 osa!
ja juba oma aastajagu
sotsmeedias postitanud neid.
Kuigi audit oli visa,
delikaatseid andmeid nagu
nimesid või ühtki nägu,
ameteid või aadresseid,
tervislikke staatuseid,
poliitilisi veendumusi,
eraelu puutumusi,
usulisi kuuluvusi,
sugulisi eelistusi,
etnilisi erisusi
või maailmavaatelisi
kirjalikke kirjeldusi
ei tuvastanud inspektsioon
mitte ainumastki küll
(punaselt vaid oli joon
tolle Andrew nime all).
Igatahes kohtu küüsist
napilt pääsesin ma, sest
õieti seal ükski asi
polnud nende meelest tõsi.
Kuigi ma ei nõustu just,
aeg on lõpetada vist.
Nüüd on kantud minu rist.
Kallis Päevik, ma jään sinust
küll igavesti tundma puudust.

25. november 2018

Kallis Päevik, käisin turul.
Turg meil asub keset linna,
jube tülikas on sinna
autoga mul üldse sõita,
kuid kuna lootsin aega võita,
siis bussiga ei tahtnud minna.
Kuskil polnud parkida,
kõik kohad olid juba võetud,
parkisin siis lihtsalt murul.
Ja kuigi tuleks märkida,
et rahvast oli rohkelt,
minu jaoks jäi valik lahjaks,
osad letid lausa tühjaks
miskipärast olid jäetud,
ei saanudki sealt toidukraami.
Kuid minul tekkis kohe plaan.
Kuulajaid siin oleks palju,
akustika on õudsalt hea
selles turuhoonemajas,
häältki tõstma ma ei pea:
siin enda valimisreklaami
ma esitaks reaalajas.
Kuigi minu erakond
vaevalt seda üldse vajas,
küll mõne ikka õnge saan.
Hiilisin siis tasahilju
ühe tühja leti taha.
Leti taga seisis känd,
millel pikka aega saetud
oli ilmselt lihakehi,
nüüd vaid katva tolmukihi
alla jäljed olid maetud.
Panin turukoti maha
ja alustasin oma kõnet,
loomulikult luulevormis.
Möödus vaevalt mõni minut,
kui üks turvamehe vormis
turske naine astus ligi,
müügiluba nõudis minult,
kampaaniaplakatit siis nägi.
Naeratasin, aga tema
mu stand-up show‘le lõpu tegi.
Ütles veel, et sellist jama
annab ikka välja mõelda.
Unustasin “tänan” öelda,
nii kiirelt pistsin punuma.
Mind turva pilguga takseeris,
kui treiler autot mul pukseeris
muruplatsilt minema.

1. november 2018

Kallis Päevik, mul on uudis!
Pärast raskeid päevi, öid
mil lihtsalt lamasin ma voodis,
nii raskelt elasin ma üle,
et palgatöölt sain sappa sule,
kuigi mina olin süütu
kannataja ses skandaalis,
ma ei tahtnud teisi töid,
rohkelt pakuti mul neid.
Kuid ma ei ole enam töötu!
Ja kuigi see on jube tüütu,
ma pean ju toitma laste suid,
muidu kaebavad veel koolis.
Käib saatus kummalisi teid,
vahel üllatab see meid:
nüüd teenin abipolitseid.
Olgu peale, et ei maksta,
kuid anti vorm ja kumminui
ja õpetati, kuidas peksta
pätte vastu jalgu, päid
ning veel valuvõtteid häid
seal väljaõppel rohkelt sai.
Ja koera kaasa võtta võisin,
tal on õudsalt terav nina,
lausa trühvli leidis ükspäev,
kui temaga ma metsas käisin.
Ka süüa tema eest ei peida,
asi tal siis narkot leida,
see ei ole mingi vaev!
Ja juba lubatigi meid
tänavatele patrulli,
kõik kui kellavärk seal käis.
Igatahes nüüd siis mina
teenin korrakaitses riiki.
Siin ei teeni rasket rulli,
kuid töö nii lihtsana mul näis.
Kodus ikka pole sööki,
aga taskud on mul triiki
helkureid ja kommi täis.

8. oktoober 2018

Kallis Päevik, tulen töölt.
Mu hooplemise tulemus:
(vt. eelmist sissekannet)
tänaseks on ülemus
kahjuks muutnud oma meelt,
ka juhatus on tema poolt,
neil otsus oli ühine.
Uskumatu! Ma sain kinga!
Öeldi, et mul pole annet.
Kõigist hüvedest jäin ilma,
palgalisaga sain tünga
ja mul juhatajaks saada
lootus oli tühine.
Uhkeist kontoritest mööda
nüüd ma kõmbin koduteel.
Veeretan siin mõttelõnga,
mu tavaliselt rõõmus meel
on süsimustast mustem veel.
Trotsin külma tormiilma,
vingelt tugev küljetuul
kõrvale mind juhib teelt,
ka taskutes võib tunda tuult.
Juba tunnen halba ennet,
närviliselt närin huult,
kuid sõnadesse seda tunnet
panna pole võimalik.
Seega jutt ei tule pikk.
Kõik nii mõtetuna näis.
Mulle aitab, mõõt on täis.
Üksainus mõte peas mul käis.
.
.
.
Ma teen ise oma firma.
In your face, this is karma. 

23. september 2018

Kallis Päevik, ostsin ratta.
Seni olin käinud jala,
kuid mu kolkast koduküla
küllalt kaugel asub linnast.
Bussisõit on liigne luksus,
ei taha rääkidagi hinnast.
Pole meil siin kuskilt võtta
bussisõitu ilma eest,
nagu raadios ükspäev rääkis.
Pea iga päev ma olin hätta
jäänud töölejõudmisega,
ülemus mul hüppas turja
oma korranõudmisega.
Süda topeltkiirelt tuksus,
ma veidi pelgan seda meest,
vaid vehkis kätega ja röökis
sõnu valimatult näkku,
küll võis teha häält ta kurja,
uksel iga kord lõi lokku.
Läbi käisin tulest, veest
et saaks rattaraha kokku.
Leivakõrvast niigi nappi
enam ma ei ostnud poest.
Tühjendasin riidekappi,
et kirbuturul müüa maha
kaltsud, mis on läinud moest.
Ja täitsa ulme, millist pappi
võib saada tühja taara eest.
Tööl ületunde tahtsin teha,
taas tekkis sellest tüli,
sest ülemus mul palgaraha
nende eest ei tahtnud maksta,
nüüd siis hoopis minul tuli
see verbaalselt välja peksta.
Minu töö ja vaeva vili –
seisab toas mul ratas uhke,
kuid väljas sajab, algas sügis,
üks põlluhiirgi tuppa trügis.
Kui praegu välja ajaks ratta,
ma jääks kohe kinni mutta
me kehval külavaheteel.
Kuniks tee on jälle tahke,
boss mul oli nõnda lahke,
ju oli muutunud ta meel,
et andis auto tööle sõita –
võimas maastur neliveoga,
pole näinudki nii suurt,
ka piiranguta küttekaart
ja veel palgalisa peoga.
Ju ma olen seda väärt,
mulle kohe meeldib võita.

24. juuli 2018

Kallis Päevik, tulin äsja
ühest erilisest paigast.
Sel ümberringi kõrge tara,
seestpoolt kostus kisa-kära,
kuulsin kõrvulukustavat müra,
nägin silmipimestavat sära.
Pisut alla poole palgast
andsin sissepääsuks ära,
kuid sain vastu ainult asja,
mis käib rõngaks randme ümber.
Tehing tundus esmalt ämber,
kuid raha – see on ainult number
ja mis mul targematki teha.
Platsil lookles järjekord,
milles oli rahvahord
moodustanud inimrea.
Seisin sabasolijate taha,
ettepoole polnud näha.
Mis seal pakuti, ei tea,
sest rivis täpselt minu ees
seisis niisugune mees,
kel mu vaate varjas keha
ja ta hiigelmõõtu pea
päikselgi ei lasknud paista.
Ma ei jõudnud enam seista,
panin seljakoti maha,
seadsin ennast selle peale,
pihkudesse peitsin lõua
ja mõtlema jäin kõikse heale,
kui järg minuni kord jõuab.
Ootasin seal tunni, kaks,
juba kiskus hämaraks
kui unelmaist ma ärkasin,
nii neisse olin vajunud,
nüüd tualetti olnuks vaja.
Vaevalt seda tajunud,
kui ees mul seisis väike maja,
sel “WC” silti märkasin
just täpselt siis, kui vajasin.
Küll tol hetkel tundsin rõõmu,
end kiirelt püsti ajasin.
Võtsin suuga suure sõõmu
veel kraanist külma kosutust,
niiet väiksest valamust
lendas põrandale vett.
Mu kasutatud taskurätt
seal leidis korduvkasutust.
Rohkem ühtki elamust
ma seal paraku ei saanud,
vaid loetud hetked olid jäänud,
pea sulgetigi asutust.

17. juuni 2018

Kallis Päevik, käisin ära
seal Tallinnas ma lõpuks ikka.
No täitsa lõpp, kus olid hinnad,
kuid ma ei tee sest juttu pikka.
Toimus Blogiauhinnad,
millest siin on olnud kära.
Kitsa kleidi panin selga,
mis lõi letti minu…(kurvid),
muud mul lihtsalt polnud kanda,
ja kõrgeil kontstel kingad jalga.
Sel peol ju mugavalt end tunda
etikett ja tava keelas.
Igalt poolt mul higi voolas,
tuld lõid kontstest varbad-kannad.
Peent glamuuri, välist sära
oli küll seal hoopis rohkem
kui vallas meil kultuurimajas,
kuigi seal on diskokera.
Linnas ikka kõik on uhkem.
Ma ei saanud auhinda,
see ka tuju nulli ajas.
Midagi võiks ikka anda,
miks ma üldse tulin siia?
Õnneks anti hästi süüa
ja tasuta sai…(morssi) juua,
millest hommikul mul pea
tõsiselt veel andis tunda.
Kuid kõik on hea, kui lõpp on hea –
päike paistab, lähen randa.

4. juuni 2018

Kallis Päevik, käes on suvi.
Ükspäev võtsin reisi ette,
tahtsin sõita pealinna.
Mul veidi asja oli sinna,
lisaks ammu tekkis huvi
kordki suurde linna minna,
vaid üksnes unistuses helges
olen uidanud seal tihti.
Nüüd siis võtsin asja kätte.
Juba päris varavalges
olin platsis rongijaamas.
Kioskist ostsin värskeid lehti
ja vaksalis veel käisin söömas
ning just nõusid ära viimas,
kui ma aknast õue nägin:
Tartu-Tallinn rong seal kulges.
Rongiuksed läksid lahti,
perroonil algas kiire sagin.
Nüüd mul polnud enam mahti
mõelda ega teha muud,
ka mitte tühjaks süüa suud,
kui anda valu jalgadele.
Vaevalt koti õlgadele
kiirustades suutsin heita,
kui rong uksed juba sulges
ning jõudis jaamast ära sõita,
jättes jahmunult mind maha.
Šokk halvas hetkeks kogu keha,
justkui nõrgaks võttis jalust.
Rong kadus silmapiiri taha.
Ma ei teadnud, mida teha,
sealsamas pingil leidsin koha.
Õnneks oli mul veel raha.
Sisse kassaluugipilust
lükkasin ma rahatähe.
Kassas istus tüse tädi,
kes veel sõimama mind pidi,
tuju oli niigi nadi.
Selgus, raha andsin vähe,
see ei tulnud mulle pähe,
kuid nüüd oodata mul kästi.
Siis viskas luugist pileti,
peent kirja sel jäin lugema,
ei paistnud kellaaeg sel hästi,
kui silmanurgast nägema
järgmist rongi juhtusin,
sel uksi juba suleti
ja valjult veel signaali lasti.
Mu ihukarvad tõusid püsti,
hambad läksid vihast risti.
Selsamal hetkel kohtusin
ma jaamas mustlasnaisega,
kes vestles valjult teisega,
siis pilgu minu peale pööras
ja järsult käest mul kinni haaras,
et ma ei saaks vist pageda.
Mustlasnaine nägi ette,
et ma ei tohiks üldse mitte
täna kusagile sõita,
ta ei selgitanud, miks.
See jäigi arusaamatuks.
Ja et lotoga võin võita,
mu käelt sai seda lugeda,
kuid needus tuleb võtta maha.
Andku kõigepealt ma raha
ta sugulaste toetuseks,
10 euri oli taks.
Miskit sisemine hääl
mu sees vist püüdis öelda,
kuid tundus väga soodne diil,
mis seal ikka mõelda,
sest senist ebaõnne veel
ma ei tahtnud kogeda.
Sentidest ma püüdsin saada
teenustasu kokku, aga
need ei sobinud vist talle.
Rehmas ainult käega mulle.
Samal ajal sõitis jälle
Tartu-Tallinn rong must mööda
nii et tuulekeeris taga,
nägin ainult rongi saba.
Lõuna oli läbi juba,
ma ei tahtnudki nii väga
enam rongisõitu teha
ega Toompea torne näha
ega vanalinna maju
ega Kadriorgu kaeda
ega sealset lossiaeda.
Võtsin takso, sõitsin koju.

4. mai 2018

Kallis Päevik, anna andeks,
aga mul ei ole olnud
kirjutada sulle aega.
Vahepeal on ette tulnud
meil siin igasugust jama.
Juhtus taaskord täpselt sama,
nagu juba korra varem.
Vares tegi naabri aeda
sellel aastal jälle pesa.
Naaber tõstis kohe kisa,
ju peab seda halvaks endeks,
ta üldse kõige pärast halab.
Tema arust oleks parem,
kui ka puudel poleks lehti,
poleks linnulaulu, päikest,
ühtki kerget tuuleiili,
ei murus värskeid võililli
ega öises taevas tähti
ja ka vana vahvat siili,
kes meil lehekuhjas elab.
Minu meelest ta ei salli
seda konnakestki väikest,
kes mu kastmistünnist pääses,
toas mul teadvusele naases
ning hiljem tema aias nähti.
Igatahes oli jälle
naabrimehel kisa lahti,
sest puu all olid oksatükid,
see ei meeldinud ju talle,
ja auto esiklaasil plekid.
Naaber uurimise teostas:
vares tema auto reostas.
See vaid nalja pakkus mulle,
terrassil tegin lahti õlle,
mis lisas veelgi õli tulle
ja kassi võtsin endal sülle.
Minul nägu naeru täis,
tõotas tulla põnev õhtu.
Vihaga tõi toast ta püssi,
tõstis püssitoru üles.
Ühe silmaga siis sihtis,
ju ta tapvalt lasta tahtis,
kuid laskis hoiatavalt õhku.
Mina aga hoidsin kassi
kindlalt kinni oma süles.
Aeg järsku aeglasemalt käis,
vähemasti nii mul näis:
hoopis mind mu naaber vahtis,
pilgus vihaleek tal põles
ja ennenägematu põlgus,
püss tal oli kindlalt palges.
Kõik see juhtus nagu filmis,
siis pilt läks mustaks minu silmis.
Justkui uks mu taga sulgus,
eemal paistis kutsuv valgus,
udukogus seisin valges,
ümberringi tühi väli,
keegi minu suunas tuli…
Ja siis järsku nagu oli
naabri häälekaja kosta,
ta nägu vaatas mulle näkku.
Ta ei tahtnudki mind lasta,
vaid vana aiatool mul kokku
suure raskuse all vajus.
Kass, va vana pudulojus,
on vist kaalus juurde võtnud,
tema suure kere tõttu
ma napilt oleks elu jätnud,
kukkumine võinuks tappa.
Õnneks naaber tuli ruttu,
aitas maast mind tõusta püsti,
talutas veel kaenlas tuppa,
sest ma ei tundnud ennast hästi,
ju pea vist olin ära löönud.
(Ausalt, ma ei olnud joonud!
Õllest, mis mul maha kukkus,
lainetas seal ainult loik.
Kass, va sunnik, seda lakkus,
terrassil sellest veel on laik.)
No vot siis, niisugune seik.
Õnneks lõppes hästi kõik.
Nüüd varesel on pesas pojad,
konnakullesed on sajad
naabri pool basseinivees
vahvalt kubisemas sees.
Ja ma sain uue aiatooli.
Ning õllest enam ma ei hooli,
kuigi naaber tahtis lasta,
kui aitasin tal autot pesta.

8. aprill 2018

Kallis Päevik, viimaks ongi
kevad jõudnud Eestimaale.
Veel üleeile vihma valas,
viimne lumi kiirelt sulas
sooja kevadpäikse lõõsas.
Tegin kraavi sulaveele,
mis mu murul jäänud vangi
iseloodud järvesängi,
oma krundilt naabri poole,
et vesi läheks sinna teele.
Praktiliselt terve päeva
mina tegin aiatöid.
Uue välimuse said
iga viljapuu ja põõsas.
Küll olid vintsked oksad, kuid
rohkelt kärbitud sai neid.
Loodan, et see tasub vaeva.
Aiamaad ma veel ei kaeva,
ei jõua mina taguda,
labidaga raguda
läbi sellest igikeltsast.
Nagunii ei pääse naadist,
orasheinast ega maltsast.
Kasvuhoone kastmisvaadist
lasin välja surnud konna,
ju läks ta talvituma sinna,
vaesekene külmas hukkus.
Vaatepilt ei olnud ilus,
kui ta vaadist välja kukkus.
Tahtsin tedagi siis saata
sellesama naabri aeda,
jälgisin ma veidi aega,
et ega naaber aknast vaata.
Kuid siis selgus: konn on elus,
ta seal tünnis ainult tukkus,
nii need kahepaiksed teevad.
Tahtsin konna tuppa tuua,
anda talle sooja juua
ja siis miskit maitsvat süüa.
Mida küll need konnad söövad,
kiskjateks on nad ju loodud?
Meenus mul see väike puuk,
kes hiljuti sai koju toodud,
kui ma olin metsas käinud,
see olnuks praegu sobiv söök.
Kahjuks puuk nüüd oli läinud.
Mina juba mõnda aega
polnud teda rohkem näinud,
ju läks ta ise teise kohta
ja oli ilmselt ära söödud.
Või äkki naaber pani pihta
ja viis mu puugi enda aeda…

21. märts 2018

Kallis Päevik, täna taas
käisin kodulähedases metsas.
Veel rohkelt oli lund seal maas,
koorikuga lume sees
lookles metsarada kitsas,
silmapiiril kaugel ees
aga paistis loojuv päike.
Läksin mina rada mööda,
kui nägin ühe männi otsas
toksis linnukene väike
lahti üraskite käike.
Ei saanud toitu tal seal olla,
kõik tükid lihtsalt viskas alla,
sest ega männikoort ei sööda.
Lind paistis üsna kuri,
sest ka pekki ega teri
neile metsa ju ei tooda.
Peksis nokaga ta koort,
täie jõuga mändi suurt
justkui tahtnuks maha lüüa,
et saaks midagigi süüa.
Endalgi ei oleks tuju.
Minul aga jõudes koju
jälle kaasas oli saak:
üks talveunest virguv puuk.
Ei raatsinud ma õue viia
seda väikest armsat puuki.
Linnud leidku ise sööki!
Tegin puugist pildi siia:
*
Koera aga sedakorda
metsa kaasa ma ei võtnud,
meenutades seda korda
ja üpris kohutavat tunnet,
kui mind silmad olid petnud
ja mu koer mind oli jätnud
piinlikusse olukorda.
(Vaata eelmist sissekannet.)

17. märts 2018

Kallis Päevik, ära naera,
aga täna oma koera
viisin metsa jalutama.
Ikka tuleb viia, muidu
kõht tal hakkab valutama.
Algul jooksimegi võidu.
Mul vaid kergelt palgeil higi,
kui juba koer vist ära väsis
või ta kaugelt jänest nägi
ning rajalt minekut mul tegi.
Nägin, eemal miskit räsis,
mina läksin ka siis ligi.
Koer kraapis üles mätta,
mille alt ma leidsin peene
väga haruldase seene,
seeneriigi puhta kulla –
kallihinnalise trühvli!
Koer mul tegi suure teene!
Ei julgenud ma käega võtta,
jooksin koju, võtsin kühvli,
kuigi kartsin trühvlit jätta.
Õrnalt eemaldasin mulla…
Küll andis selle peale tulla:
koer ise jättis mätta alla
ja hoopis kinni tahtis katta
selle halvalõhnalise meene.

8. märts 2018

Kallis Päevik, täna nägin
rohkelt mehi väljumas
kohalikust lillepoest.
Õnneks pole läinud moest
komme tuua lilli naistel.
Poe sees ja väljas kiire sagin,
õhus aga heljumas
oli kummaline lehk.
Mõtlesin, et higi ehk,
üsna palav seal vist teistel.
Kummalisel kombel polnud
meestel, kes poest välja tulnud,
süles lillesülemeid
ega käes ka lõikelilli.
Kas ei jätkunud seal neid
või mängivad nad lihtsalt lolli?
Mingid võrgud olid vaid
topitud neil ostukotti.
Mehed ostsid sibulaid.
Mõned suuri, teised väikseid
kullakarva mugulaid,
mida istutada potti,
et saaks rohelisi pealseid.
On kevadel ju kallim kullast
see, mis võrsub välja mullast.

24. veebruar 2018

Kallis Päevik, jälle mina
kurdan sulle muret, kuna
meil on, nagu ikka, täna
presidendi vastuvõtt.
Kuid ütlen kohe ära, et
mind ei kutsutudki sinna.
See põhjustas mus meelehärmi,
tundsin hinges pettumust,
meel mul oli õige must.
Oleks väga tahtnud minna
siiasamma Tartu linna
sinna hiigelsuurde ERMi,
seal sees ma pole käinud,
ainult väljast olen näinud.
Et leevendada masendust,
vaja läheks rohkelt jäätist,
enneolematut kogust.
Eestis poed on kinni vist.
Otsustasin minna Lätti.
Juba üsna kaugel kodust
nägin justkui Balti ketti,
rohkelt rahvast ühtejutti
oli Läti poole teel.
Minul oli hea meel,
et keegi ERMi läinud polnud,
vaid olid hoopis Lätti tulnud.
Kõik sõitsid mööda alkopoest,
on odav õlu läinud moest,
me ei vaja seda jampsi.
Rahvas sööstis toidupoodi,
rabati seal hullumoodi
ainult soodsat saldejumsi.

15. veebruar 2018

Kallis Päevik, ma ei varja
ega salatse su ees.
Ma sain täna ühe kirja.
Mul muidu tühi kirjakast,
vahel harva mõni kiri.
Kirja saatjaks võõras mees.
Keegi Andrew Aafrikast.
Tema onu äsja suri
ja jättis talle palju raha,
mida ise ta ei taha,
hoopis mulle Andrew tahab
suure kingituse teha.
Soovib raha mulle anda,
kasvõi kohe üle kanda.
Sada tuhat, maksud maha!
Ei suutnud uskuda ma õnne,
kuigi Andrew’d ma ei tunne.
Kuid esmalt onu vaja matta.
Tehku mina ülekanne,
aidaku tal kulud katta
ja veel lennupilet osta.
Ei teadnud kohe, mida kosta.
Mitte kuidagi ei sobi
ligimest ju jätta hätta,
maapeale kadunukest jätta.
Kuid raha polnud võtta kohe,
endalgi on teist na vähe.
Mõtlesin siis asja läbi,
lugesin ma veelkord kirja.
Ja kuigi tunnistada häbi,
otsustasin, ma ei varja,
matustele saata pärja.

13. veebruar 2018

Kallis Päevik, kas sa tead,
et täna oli vastlapäev?
Kuidas sina seda pead?
Mina ainult kukleid teen.
Vastlakuklid said küll head,
kuid nende tegu oli vaev,
ütleks isegi, et piin.
Juba algus kiskus nihu,
kui soojalt tükki läks mul piim,
piisavalt ei olnud jahu,
ahi oli liiga kuum,
põrandale kukkus muna
ja rasvaplekk jäi sulavõist
minu lemmikpõllele.
Väliselt ei saanud neist
kuklitest mul ükski kena.
Kuid aplad sööjad, kellele
oli välimus ükskõik,
kiirelt nahka pistsid kõik.
Vaid üksainus kukkel tallele
õnnestus mul vargsi panna,
tegin vaikselt lahti ahju
ja peitsin kukli ära sinna.
Ent lasin kõrbema sel minna
ja ikka saadi hais se’st ninna.
Mul hakkas endast väga kahju.
Õnneks jagus vahukoort,
see leevendas mu kurbust suurt.

Aga sõbrapäev on homme.
Siis on ju niisugune komme
ja kohe hommikul ma ootan
rohkelt lilli, kinke, komme.
Nagu Hollywoodi filmis mõnes,
mida salaja ma vaatan.
Kui mitte päriselt, siis unes…

31. jaanuar 2018

Kallis Päevik, ma ei ole
juba õige mitu kuud
mingisugust trenni teinud,
täitsa käest on vorm mul läinud,
endal vaadatagi kole.
Kogu aeg on miskit muud
tähtsamat mul teha vaja,
koju kaasavõetud tööd
või kütta, koristada maja.
Igatahes võtsin nüüd
lõpuks iseennast kätte
ja ikka kohe suurelt ette:
kavatsesin jooksma minna
meie külast Tartu linna,
neli kilomeetrit sinna,
teine neli jälle koju.
Algul polnud üldse tuju,
ka dressid läksid vaevalt selga.
Jalanõusid pannes jalga,
kummardudes, mitte kükkis
napilt vigastasin selga,
valu mõlemasse õlga
käsi liigutades tekkis.
(No ei ole, täitsa pekkis!)
Masendus mul peale tükkis.
Asja hullemaks veel tegi
joostes hingeldus ja higi,
kuigi teepeal olnud mägi
rohkem nagu välja nägi
suure lumehange moodi.
Misjaoks see kuhi sinna toodi?
Ja veel siinsed kõnniteed –
kiilasjääga kaetud need!
Ning lörtsi täis on silmad-suud,
jookse kasvõi vastu puud,
kuidas ma teil teen siin trenni?!
Täitsa kõlbmatud on ilmad
ja ei liivatata teid.
Järsku imestusest punni
läksid minu vett täis silmad.
Korraks panin silmad kinni,
ei suutnud uskuda ma neid,
kuid mis sa hädas ikka teed,
kui oled jäänud trennis jänni.
Tähistaevas nägin kuud,
silmipimestavat kuud
nagu päästvat Supermänni,
kes mul näitas koduteed.
Ei see olnud miski muu,
päeva päästis superkuu.

30. jaanuar 2018

Kallis Päevik, tahtsin täna
jalga panna talvesaapaid.
Oled näinud ju mul neid
seest ja äärtest karvaseid,
talviseid ja paksemaid?
Ilm ei olnud kuigi kena,
kuid teisi ma ei tahtnud, kuna
juba nädalaid või kuid
olin vanu kummikuid
igapäevaselt ma kandnud,
mis küll sissetallatuna
olid üpris mugavad,
kuid kulunud ja igavad.
Nende tallad kandmisest
olid juba otsad andnud,
vist augud olid kummi sees.
Nii võis arvatagi, sest
ma vahel olin tundnud,
et kummikutes oli vett
või lihtsalt veidikene niiskust,
eeskätt loomulikult siis,
kui käisin jalgupidi vees,
sest maa veel oli ikka must.
Niisiis paotasin ma ust,
vaid külma hingust oli tunda,
see kinnitas mu kavatsust
täna talvesaapaid kanda.
Panin jalga, aga kohe
taipasin, et need ei lähe,
sest saapas oli mingi mägi,
mis saapatalla kõrgeks tegi.
Üritasin saabastesse
otsejoones näha sisse,
kuid valgust neisse langes vähe
ja saapasäärest nii ei näe ka.
Katsusin siis ühe käega.
Ei olnud tegemist seal mäega
ega müstilise väega
ja ka hiired polnud käinud,
ma nende jälgi oleks näinud.
Tuvastasin olukorra.
Soojad sisetallad läinud
olid saapas kahekorra.