25. november 2018
1. november 2018
Kallis Päevik, mul on uudis!
Pärast raskeid päevi, öid
mil lihtsalt lamasin ma voodis,
nii raskelt elasin ma üle,
et palgatöölt sain sappa sule,
kuigi mina olin süütu
kannataja ses skandaalis,
ma ei tahtnud teisi töid,
rohkelt pakuti mul neid.
Kuid ma ei ole enam töötu!
Ja kuigi see on jube tüütu,
ma pean ju toitma laste suid,
muidu kaebavad veel koolis.
Käib saatus kummalisi teid,
vahel üllatab see meid:
nüüd teenin abipolitseid.
Olgu peale, et ei maksta,
kuid anti vorm ja kumminui
ja õpetati, kuidas peksta
pätte vastu jalgu, päid
ning veel valuvõtteid häid
seal väljaõppel rohkelt sai.
Ja koera kaasa võtta võisin,
tal on õudsalt terav nina,
lausa trühvli leidis ükspäev,
kui temaga ma metsas käisin.
Ka süüa tema eest ei peida,
asi tal siis narkot leida,
see ei ole mingi vaev!
Ja juba lubatigi meid
tänavatele patrulli,
kõik kui kellavärk seal käis.
Igatahes nüüd siis mina
teenin korrakaitses riiki.
Siin ei teeni rasket rulli,
kuid töö nii lihtsana mul näis.
Kodus ikka pole sööki,
aga taskud on mul triiki
helkureid ja kommi täis.
8. oktoober 2018
23. september 2018
24. juuli 2018
Kallis Päevik, tulin äsja
ühest erilisest paigast.
Sel ümberringi kõrge tara,
seestpoolt kostus kisa-kära,
kuulsin kõrvulukustavat müra,
nägin silmipimestavat sära.
Pisut alla poole palgast
andsin sissepääsuks ära,
kuid sain vastu ainult asja,
mis käib rõngaks randme ümber.
Tehing tundus esmalt ämber,
kuid raha – see on ainult number
ja mis mul targematki teha.
Platsil lookles järjekord,
milles oli rahvahord
moodustanud inimrea.
Seisin sabasolijate taha,
ettepoole polnud näha.
Mis seal pakuti, ei tea,
sest rivis täpselt minu ees
seisis niisugune mees,
kel mu vaate varjas keha
ja ta hiigelmõõtu pea
päikselgi ei lasknud paista.
Ma ei jõudnud enam seista,
panin seljakoti maha,
seadsin ennast selle peale,
pihkudesse peitsin lõua
ja mõtlema jäin kõikse heale,
kui järg minuni kord jõuab.
Ootasin seal tunni, kaks,
juba kiskus hämaraks
kui unelmaist ma ärkasin,
nii neisse olin vajunud,
nüüd tualetti olnuks vaja.
Vaevalt seda tajunud,
kui ees mul seisis väike maja,
sel “WC” silti märkasin
just täpselt siis, kui vajasin.
Küll tol hetkel tundsin rõõmu,
end kiirelt püsti ajasin.
Võtsin suuga suure sõõmu
veel kraanist külma kosutust,
niiet väiksest valamust
lendas põrandale vett.
Mu kasutatud taskurätt
seal leidis korduvkasutust.
Rohkem ühtki elamust
ma seal paraku ei saanud,
vaid loetud hetked olid jäänud,
pea sulgetigi asutust.
17. juuni 2018
Kallis Päevik, käisin ära
seal Tallinnas ma lõpuks ikka.
No täitsa lõpp, kus olid hinnad,
kuid ma ei tee sest juttu pikka.
Toimus Blogiauhinnad,
millest siin on olnud kära.
Kitsa kleidi panin selga,
mis lõi letti minu…(kurvid),
muud mul lihtsalt polnud kanda,
ja kõrgeil kontstel kingad jalga.
Sel peol ju mugavalt end tunda
etikett ja tava keelas.
Igalt poolt mul higi voolas,
tuld lõid kontstest varbad-kannad.
Peent glamuuri, välist sära
oli küll seal hoopis rohkem
kui vallas meil kultuurimajas,
kuigi seal on diskokera.
Linnas ikka kõik on uhkem.
Ma ei saanud auhinda,
see ka tuju nulli ajas.
Midagi võiks ikka anda,
miks ma üldse tulin siia?
Õnneks anti hästi süüa
ja tasuta sai…(morssi) juua,
millest hommikul mul pea
tõsiselt veel andis tunda.
Kuid kõik on hea, kui lõpp on hea –
päike paistab, lähen randa.
4. juuni 2018
4. mai 2018
Kallis Päevik, anna andeks,
aga mul ei ole olnud
kirjutada sulle aega.
Vahepeal on ette tulnud
meil siin igasugust jama.
Juhtus taaskord täpselt sama,
nagu juba korra varem.
Vares tegi naabri aeda
sellel aastal jälle pesa.
Naaber tõstis kohe kisa,
ju peab seda halvaks endeks,
ta üldse kõige pärast halab.
Tema arust oleks parem,
kui ka puudel poleks lehti,
poleks linnulaulu, päikest,
ühtki kerget tuuleiili,
ei murus värskeid võililli
ega öises taevas tähti
ja ka vana vahvat siili,
kes meil lehekuhjas elab.
Minu meelest ta ei salli
seda konnakestki väikest,
kes mu kastmistünnist pääses,
toas mul teadvusele naases
ning hiljem tema aias nähti.
Igatahes oli jälle
naabrimehel kisa lahti,
sest puu all olid oksatükid,
see ei meeldinud ju talle,
ja auto esiklaasil plekid.
Naaber uurimise teostas:
vares tema auto reostas.
See vaid nalja pakkus mulle,
terrassil tegin lahti õlle,
mis lisas veelgi õli tulle
ja kassi võtsin endal sülle.
Minul nägu naeru täis,
tõotas tulla põnev õhtu.
Vihaga tõi toast ta püssi,
tõstis püssitoru üles.
Ühe silmaga siis sihtis,
ju ta tapvalt lasta tahtis,
kuid laskis hoiatavalt õhku.
Mina aga hoidsin kassi
kindlalt kinni oma süles.
Aeg järsku aeglasemalt käis,
vähemasti nii mul näis:
hoopis mind mu naaber vahtis,
pilgus vihaleek tal põles
ja ennenägematu põlgus,
püss tal oli kindlalt palges.
Kõik see juhtus nagu filmis,
siis pilt läks mustaks minu silmis.
Justkui uks mu taga sulgus,
eemal paistis kutsuv valgus,
udukogus seisin valges,
ümberringi tühi väli,
keegi minu suunas tuli…
Ja siis järsku nagu oli
naabri häälekaja kosta,
ta nägu vaatas mulle näkku.
Ta ei tahtnudki mind lasta,
vaid vana aiatool mul kokku
suure raskuse all vajus.
Kass, va vana pudulojus,
on vist kaalus juurde võtnud,
tema suure kere tõttu
ma napilt oleks elu jätnud,
kukkumine võinuks tappa.
Õnneks naaber tuli ruttu,
aitas maast mind tõusta püsti,
talutas veel kaenlas tuppa,
sest ma ei tundnud ennast hästi,
ju pea vist olin ära löönud.
(Ausalt, ma ei olnud joonud!
Õllest, mis mul maha kukkus,
lainetas seal ainult loik.
Kass, va sunnik, seda lakkus,
terrassil sellest veel on laik.)
No vot siis, niisugune seik.
Õnneks lõppes hästi kõik.
Nüüd varesel on pesas pojad,
konnakullesed on sajad
naabri pool basseinivees
vahvalt kubisemas sees.
Ja ma sain uue aiatooli.
Ning õllest enam ma ei hooli,
kuigi naaber tahtis lasta,
kui aitasin tal autot pesta.
8. aprill 2018
21. märts 2018
17. märts 2018
8. märts 2018
24. veebruar 2018
15. veebruar 2018
Kallis Päevik, ma ei varja
ega salatse su ees.
Ma sain täna ühe kirja.
Mul muidu tühi kirjakast,
vahel harva mõni kiri.
Kirja saatjaks võõras mees.
Keegi Andrew Aafrikast.
Tema onu äsja suri
ja jättis talle palju raha,
mida ise ta ei taha,
hoopis mulle Andrew tahab
suure kingituse teha.
Soovib raha mulle anda,
kasvõi kohe üle kanda.
Sada tuhat, maksud maha!
Ei suutnud uskuda ma õnne,
kuigi Andrew’d ma ei tunne.
Kuid esmalt onu vaja matta.
Tehku mina ülekanne,
aidaku tal kulud katta
ja veel lennupilet osta.
Ei teadnud kohe, mida kosta.
Mitte kuidagi ei sobi
ligimest ju jätta hätta,
maapeale kadunukest jätta.
Kuid raha polnud võtta kohe,
endalgi on teist na vähe.
Mõtlesin siis asja läbi,
lugesin ma veelkord kirja.
Ja kuigi tunnistada häbi,
otsustasin, ma ei varja,
matustele saata pärja.
13. veebruar 2018
Kallis Päevik, kas sa tead,
et täna oli vastlapäev?
Kuidas sina seda pead?
Mina ainult kukleid teen.
Vastlakuklid said küll head,
kuid nende tegu oli vaev,
ütleks isegi, et piin.
Juba algus kiskus nihu,
kui soojalt tükki läks mul piim,
piisavalt ei olnud jahu,
ahi oli liiga kuum,
põrandale kukkus muna
ja rasvaplekk jäi sulavõist
minu lemmikpõllele.
Väliselt ei saanud neist
kuklitest mul ükski kena.
Kuid aplad sööjad, kellele
oli välimus ükskõik,
kiirelt nahka pistsid kõik.
Vaid üksainus kukkel tallele
õnnestus mul vargsi panna,
tegin vaikselt lahti ahju
ja peitsin kukli ära sinna.
Ent lasin kõrbema sel minna
ja ikka saadi hais se’st ninna.
Mul hakkas endast väga kahju.
Õnneks jagus vahukoort,
see leevendas mu kurbust suurt.
Aga sõbrapäev on homme.
Siis on ju niisugune komme
ja kohe hommikul ma ootan
rohkelt lilli, kinke, komme.
Nagu Hollywoodi filmis mõnes,
mida salaja ma vaatan.
Kui mitte päriselt, siis unes…
31. jaanuar 2018
Kallis Päevik, ma ei ole
juba õige mitu kuud
mingisugust trenni teinud,
täitsa käest on vorm mul läinud,
endal vaadatagi kole.
Kogu aeg on miskit muud
tähtsamat mul teha vaja,
koju kaasavõetud tööd
või kütta, koristada maja.
Igatahes võtsin nüüd
lõpuks iseennast kätte
ja ikka kohe suurelt ette:
kavatsesin jooksma minna
meie külast Tartu linna,
neli kilomeetrit sinna,
teine neli jälle koju.
Algul polnud üldse tuju,
ka dressid läksid vaevalt selga.
Jalanõusid pannes jalga,
kummardudes, mitte kükkis
napilt vigastasin selga,
valu mõlemasse õlga
käsi liigutades tekkis.
(No ei ole, täitsa pekkis!)
Masendus mul peale tükkis.
Asja hullemaks veel tegi
joostes hingeldus ja higi,
kuigi teepeal olnud mägi
rohkem nagu välja nägi
suure lumehange moodi.
Misjaoks see kuhi sinna toodi?
Ja veel siinsed kõnniteed –
kiilasjääga kaetud need!
Ning lörtsi täis on silmad-suud,
jookse kasvõi vastu puud,
kuidas ma teil teen siin trenni?!
Täitsa kõlbmatud on ilmad
ja ei liivatata teid.
Järsku imestusest punni
läksid minu vett täis silmad.
Korraks panin silmad kinni,
ei suutnud uskuda ma neid,
kuid mis sa hädas ikka teed,
kui oled jäänud trennis jänni.
Tähistaevas nägin kuud,
silmipimestavat kuud
nagu päästvat Supermänni,
kes mul näitas koduteed.
Ei see olnud miski muu,
päeva päästis superkuu.
30. jaanuar 2018
Kallis Päevik, tahtsin täna
jalga panna talvesaapaid.
Oled näinud ju mul neid
seest ja äärtest karvaseid,
talviseid ja paksemaid?
Ilm ei olnud kuigi kena,
kuid teisi ma ei tahtnud, kuna
juba nädalaid või kuid
olin vanu kummikuid
igapäevaselt ma kandnud,
mis küll sissetallatuna
olid üpris mugavad,
kuid kulunud ja igavad.
Nende tallad kandmisest
olid juba otsad andnud,
vist augud olid kummi sees.
Nii võis arvatagi, sest
ma vahel olin tundnud,
et kummikutes oli vett
või lihtsalt veidikene niiskust,
eeskätt loomulikult siis,
kui käisin jalgupidi vees,
sest maa veel oli ikka must.
Niisiis paotasin ma ust,
vaid külma hingust oli tunda,
see kinnitas mu kavatsust
täna talvesaapaid kanda.
Panin jalga, aga kohe
taipasin, et need ei lähe,
sest saapas oli mingi mägi,
mis saapatalla kõrgeks tegi.
Üritasin saabastesse
otsejoones näha sisse,
kuid valgust neisse langes vähe
ja saapasäärest nii ei näe ka.
Katsusin siis ühe käega.
Ei olnud tegemist seal mäega
ega müstilise väega
ja ka hiired polnud käinud,
ma nende jälgi oleks näinud.
Tuvastasin olukorra.
Soojad sisetallad läinud
olid saapas kahekorra.