Kallis Päevik, ma ei ole
juba õige mitu kuud
mingisugust trenni teinud,
täitsa käest on vorm mul läinud,
endal vaadatagi kole.
Kogu aeg on miskit muud
tähtsamat mul teha vaja,
koju kaasavõetud tööd
või kütta, koristada maja.
Igatahes võtsin nüüd
lõpuks iseennast kätte
ja ikka kohe suurelt ette:
kavatsesin jooksma minna
meie külast Tartu linna,
neli kilomeetrit sinna,
teine neli jälle koju.
Algul polnud üldse tuju,
ka dressid läksid vaevalt selga.
Jalanõusid pannes jalga,
kummardudes, mitte kükkis
napilt vigastasin selga,
valu mõlemasse õlga
käsi liigutades tekkis.
(No ei ole, täitsa pekkis!)
Masendus mul peale tükkis.
Asja hullemaks veel tegi
joostes hingeldus ja higi,
kuigi teepeal olnud mägi
rohkem nagu välja nägi
suure lumehange moodi.
Misjaoks see kuhi sinna toodi?
Ja veel siinsed kõnniteed –
kiilasjääga kaetud need!
Ning lörtsi täis on silmad-suud,
jookse kasvõi vastu puud,
kuidas ma teil teen siin trenni?!
Täitsa kõlbmatud on ilmad
ja ei liivatata teid.
Järsku imestusest punni
läksid minu vett täis silmad.
Korraks panin silmad kinni,
ei suutnud uskuda ma neid,
kuid mis sa hädas ikka teed,
kui oled jäänud trennis jänni.
Tähistaevas nägin kuud,
silmipimestavat kuud
nagu päästvat Supermänni,
kes mul näitas koduteed.
Ei see olnud miski muu,
päeva päästis superkuu.