Kallis Päevik, täna taas
käisin kodulähedases metsas.
Veel rohkelt oli lund seal maas,
koorikuga lume sees
lookles metsarada kitsas,
silmapiiril kaugel ees
aga paistis loojuv päike.
Läksin mina rada mööda,
kui nägin ühe männi otsas
toksis linnukene väike
lahti üraskite käike.
Ei saanud toitu tal seal olla,
kõik tükid lihtsalt viskas alla,
sest ega männikoort ei sööda.
Lind paistis üsna kuri,
sest ka pekki ega teri
neile metsa ju ei tooda.
Peksis nokaga ta koort,
täie jõuga mändi suurt
justkui tahtnuks maha lüüa,
et saaks midagigi süüa.
Endalgi ei oleks tuju.
Minul aga jõudes koju
jälle kaasas oli saak:
üks talveunest virguv puuk.
Ei raatsinud ma õue viia
seda väikest armsat puuki.
Linnud leidku ise sööki!
Tegin puugist pildi siia:
*
Koera aga sedakorda
metsa kaasa ma ei võtnud,
meenutades seda korda
ja üpris kohutavat tunnet,
kui mind silmad olid petnud
ja mu koer mind oli jätnud
piinlikusse olukorda.
(Vaata eelmist sissekannet.)