Kallis Päevik, ära naera,
aga täna oma koera
viisin metsa jalutama.
Ikka tuleb viia, muidu
kõht tal hakkab valutama.
Algul jooksimegi võidu.
Mul vaid kergelt palgeil higi,
kui juba koer vist ära väsis
või ta kaugelt jänest nägi
ning rajalt minekut mul tegi.
Nägin, eemal miskit räsis,
mina läksin ka siis ligi.
Koer kraapis üles mätta,
mille alt ma leidsin peene
väga haruldase seene,
seeneriigi puhta kulla –
kallihinnalise trühvli!
Koer mul tegi suure teene!
Ei julgenud ma käega võtta,
jooksin koju, võtsin kühvli,
kuigi kartsin trühvlit jätta.
Õrnalt eemaldasin mulla…
Küll andis selle peale tulla:
koer ise jättis mätta alla
ja hoopis kinni tahtis katta
selle halvalõhnalise meene.