Juba päris sünnist saati
suisa geeniuseks mind peeti.
Lasteaias tegin ilma,
lugesin vaid raamatuid,
mida mulle ette veeti.
Pimesi sain pusled kokku,
lahendasin võrrandeid
ja ise koostasin ka neid,
iga teine ainult jonnis,
mina varakult jäin silma.
Mu vaimustaval tublidusel,
igal alal andekusel
polnud otsa ega äärt.
Pingutused koolipingis
vaid puhast kulda olid väärt,
kaks kõrgharidust cum laude.
Vabal ajal käisin raudselt
igas võimalikus ringis,
nendest igal vabal hetkel
veetsin aega ainult trennis.
Nüüd ravin igasugu taude
Aafrikas missioonil käies.
Otseselt või kasvõi kaudselt
kliimasoojenemist peatan.
Kergel sammul Erna retkel
käisin varustuses täies,
muuseas päästsin kitsetalle,
nüüd ma emaks olen talle.
Sõites bussis, trammis, trollis
seenioritel pakun istet.
Vabal tahtel supiköögis
pakun kosti, keelekastet,
aitan vaeseid igas riigis,
nende eest ma viskun tulle.
Kohe 112-e teatan
kõigist korrarikkumistest,
libedaga kukkumistest,
kurja kavatsevast pätist,
kahtlustäratavast kotist,
kord on väga tähtis mulle,
äsja just patrullist tulin.
Külateatris kandvas rollis
mind lavalaudadel võib näha,
jätkub mind ka lava taha,
mängin üksi kõiki rolle,
näiteks ühes tükis olin
Hamlet, Libahunt ja lammas.
Kõiki töid ma oskan teha,
sekundiga õmblen särgi,
tunniga teen talvepuud,
päevaga teen nädala
ja nädalaga mitu kuud.
Sihitult ma eal ei rühi,
pea mul pole iial tühi,
tühja-tähja ma ei vehi,
võtan alati ma sihi
kõrge, mitte madala.
Presidendiltki sain märgi,
mis mul uhkelt ripub rinnas,
ma just vastuvõtult tulen,
riiklikult nüüd olen hinnas.
Pole kahtlustki, ma olen
ühiskonna tugisammas,
mul nii mõndagi on anda,
ehk veel ma medaleid saan rinda,
et neid vastuvõttudel siis kanda.
Kuid meeste silmad mul ei peatu,
neil pilgud minule ei rända,
mu saavutusi nad ei hinda.
Miks ei ole mulle mõeldud,
sõnu neid ei eales öeldud:
Sina oled ilus naine,
imeliselt õrn ja veatu.