Ostsin värviprinterile
uue toonerikasseti.
Kui kasseti üle leti
müüja ulatas mul kätte,
ei tea, kas kujutasin ette,
et müüja veidralt naeratas,
kuid miskit kahtlast oli tas,
kuigi pealt näis viks ja sile.
Vilksamisi reetis nagu
salakavalust ta nägu,
kui ta minu sularaha
lugemiseks riita ladus.
Kasseti paika panin kodus,
see minu käes on käkitegu,
ei nõudnud mitte mingit vaeva,
võttis aega vaid paar päeva
ja mitu magamata ööd.
Paigalduse täpne juhend
vaid juurde oleks teinud tööd,
mul neid lugeda ei tule,
ju lollidele mõeldud need,
IQ vaid vajaminev vahend.
Niisiis läksin otseteed
ja kõigest mõned päevad hiljem
saabus kauaoodatult ka lahend.
Voolu printer sai taas taha,
märguandeks kostus vile,
mis tundus tavapärasest küll valjem,
kuid nüüd sain rohelise tule:
taas printima võib hakata,
ei värv saa niipea lakata,
mida muud siin ikka teha.
Ent siis ootamatult tabas
sündmus, mis mind jalust rabas.
Käed ma langetasin jõutult,
seisin kõrval üsna nõutult,
nõutus võttis minus võimust,
külm higi oli katmas laupa
ja hetkeks tundus, et mu keha
hing vist veidikeseks hülgas.
Justkui oleks kurjast vaimust
vaevatud mu vana printer,
pani ajama ta lihtsalt
nagu saja meetri sprinter.
Printer tahtis ja nii tegi,
et oma suure laia suuga
neelas alla hirmsa hooga
A4-sid, mis seisid rõhtsalt
virnas tuhandete kaupa
ja siis neid lehti välja sülgas.
Ei tal piiriks olnud lagi,
kasvas paberitest mägi
mõõtmatusse kõrgusse,
nii taevasse kui põrgusse.
Pidin juba vedama
väljaprinte käruga,
tüli tekkis naabritega,
politsei käis ukse taga.
Ei saagi printer pidama,
sest uus on toonerikassett
ning tööd veel jätkub varuga
ja kõik vaid sellepärast, et
lõputu on internet.