Täis on õnne meie elu.
Kõndimas me Munamäel
ja Läänemere randadel,
õnn on kõikjal, ees ja taga,
nii hüval kui ka kural käel,
silmapiiril, metsa taga,
ühte sammu peredega,
õnn käib meie kandadel.
Rohkelt rõõmu, rahulolu
on meil selgelt näha näos
igas aja jäetud vaos,
ka töö meil pole vaev ja valu.
Korraldame talgupäeva,
koristame endi jõuga
meil aiaäärse tänava,
tuulepealse maa ja taeva,
iga künka, külatee,
teeme kauniks kodutalu,
ilusamaks isamaa.
Meil on ilu peale silma
või on naaber abiks nõuga,
rõõm tegudest võib nakata,
ei tööd meil homseks lükata,
saaks pihta juba hakata.
Ehitame kasvõi laeva,
ilmamere sinava
ka võõrsil lähme teeme puhtaks,
et mujalgi siis kõikjal nähtaks,
üheskoos me teeme ära,
teeme korda kogu ilma.
Me, eestlased, ei karda vaeva.
Aovalguses me juba vara
alustame päevatööga,
päevaga ja poole ööga
rabeleme pihud rakku,
randmed kanged, sängi langed.
Väljadel sul liigsel veel
on kraavid käterammuga
kuivenduseks kaevatud,
küll on keha vaevatud,
käik on raske sammuga,
kuid õnnelik on hing ja meel.
Et võiks kõrguda me vili,
aega võtab aga kokku
kannatlikult kanname
viljapõllult viimse kivi,
kindla kiviaiarivi
neist laome oma krundile.
Ka uppuvale hundile
ulatame abikäe,
ehk leibagi veel anname,
las ta läheb, kust ta tuli,
valitsema metsatukka.
Kõiges kurjust me ei näe,
pimesi ei mõista hukka,
aga ka ei kiida takka
sellele, mis kahtlust külvab.
Pühas hiies Taara valvab,
kuid me ei usu, kui ei ole
teda silmaga seal näha,
me ei mõista ega küsi,
sinna pole miskit teha,
iga tõestamata tõsi
meil on vaikimisi vale.
Me ammutame ürgse väe
hoopis suitsusaunast vängest,
külmast kasemahlast kangest,
kargest rabajärveveest,
jaaniõhtu lõkkesoojast,
kaunist koorilaulukõlast,
mis teeb hinge õndsaks seest,
pole kahtlust, need on Loojast,
igast linnast suurest, uhkest,
igast pisemastki külast
ja sealsest eesti rahvast lahkest.
Me ühtehoidmises on jõud,
saab ka kõige rängem raud
koos kõveramaks väänatud,
kaelad katki käänatud
vihaseimas võitlemises.
Kedagi ei jäeta hätta
elu-surma heitlemises,
murekoormat murdma selga,
tunda toetavat on õlga,
korraks käime ühte jalga.
Kuid kui on tarvis, võime jälle
seista katkematult ritta,
ühendada kindlalt käed,
võtta väikse Eesti sülle,
vaigistada vaenuväed,
et püsima jääks meie tõed,
vabad oleks vennad, õed,
kokku jääks me eesti sugu,
mitmed põlved läbisegi
ja kannaks ajavoolujõed
ajalukku veel meie lugu.
Sellist Eestit tahtsimegi.