Päev saab ööks ja öö saab päevaks,
aasta minevikuks muutub.
Homme täna on ju eile,
aga ikka tundub meile,
et aeg käib ainult sama rada,
nii rõõm saab ühel hetkel vaevaks,
tühjus tuimalt hinge puutub,
miski sisemuses jäätub
enne veel, kui maa saab taevaks.
Justkui me märka seda,
et iga hetk toob aina juurde
siia muinasjuttu suurde
uskumatuid imesid.
Me ei peagi teadma nende
nägusid ja nimesid,
kõigi jaoks nad pole tuntud,
aga mäletab su süda
neid, kes sinule on antud.
Neilt saad ehtsa elu tunde –
suure, tõelise ja siira,
õnn käib arvamata teedel.
Vaid me kohal taevatähed
sinu jaoks on kõikjal ühed,
ülespoole pilku pööra,
kuhu iganes ka lähed,
nende valgust endal paista
lase pimedatel öödel.
Hirm su sees on ainult sinu,
kui ei vaata, sa ei näe,
neist keegi ikka annab käe.
Lase jääda päevatöödel,
ära oota mingit tänu,
leiad rahu iseendas.
Kui ei kuula, sa ei kuule,
juba poolelt sõnalt mõista
võib ka ütlemata sõnu.
Üksik mõte huulilt lendas,
alla võttis tõmbetuule,
linnutiivul ilma rändas,
võitmatu sai võluväe.
Kõik ei ole nii kui varem,
uduloor me pilke pärjab,
pilt on päriselust parem,
aus ja ehtne sel ei loe,
ilus vale vahel varjab
katmata ja karmi tõe.
Hing keha sees on enda nägu,
sel jälje jätab iga tegu,
justkui raagus puude võrad,
mõnedest neist jäävad mõrad
ajatult seal püsima,
vaid väline võib olla veatu.
Ehk peaks endilt küsima,
kas ja mida on meil nõuda
oma õiguse ja tõega
või mis on saatuse poolt seatu.
Kuhu on meil vaja jõuda
aja isevoolujõega,
mida jätta, millest hoida
kinni kasvõi kahe käega.
Meil on veel aega võita aega
selle vääramatus kulus,
veel on lootust mõtet leida
lihtsalt olemises elus,
elurõõmus, hingevalus,
kuid kõik ei peagi saama sõnaks.
Aeg las lendab, sina peatu,
vaid aasta uus saab peagi vanaks.