Ikka juhtub vahel harva,
vahel lootusetult tihti
kõigub jalge all sul pind.
Kõik korraga käib vastukarva,
ärritab su viimset närvi,
kursilt kõrvale veab sind.
Sul raske hoida seatud sihti
ja kui ka päästa püüad end,
pidurita paiskud kurvi.
Aga kui sa kukud taas,
lama rahulikult maas.
Tea, et lõppu veel ei tule,
see su silmi veel ei sule,
sa ei saa veel enda matust,
tõrju seda mõtet patust.
Usu ainult, sul on aega.
Kui on õnne, siis ei ole
vaadet varjatud sul laega
ega seda katvat katust.
Hinga sisse, ava silmad,
vaata, taevast langeb tähti,
vaata, puudelt langeb lehti,
juba käes on sügisilmad.
Vaata üles, juba nähti
virmalisi igat värvi,
esimesi luigeparvi
pilveväljadele tõusmas,
ei näe sel otsa ega äärt,
kõik su ümber täis on ilu.
Siis omal jõul või võõra väega
abistava abikäega
tõuse jalgadele taas,
hoia oma ainsat elu,
sina oled vaeva väärt!