Kallis Päevik, käes on suvi.
Ükspäev võtsin reisi ette,
tahtsin sõita pealinna.
Mul veidi asja oli sinna,
lisaks ammu tekkis huvi
kordki suurde linna minna,
vaid üksnes unistuses helges
olen uidanud seal tihti.
Nüüd siis võtsin asja kätte.
Juba päris varavalges
olin platsis rongijaamas.
Kioskist ostsin värskeid lehti
ja vaksalis veel käisin söömas
ning just nõusid ära viimas,
kui ma aknast õue nägin:
Tartu-Tallinn rong seal kulges.
Rongiuksed läksid lahti,
perroonil algas kiire sagin.
Nüüd mul polnud enam mahti
mõelda ega teha muud,
ka mitte tühjaks süüa suud,
kui anda valu jalgadele.
Vaevalt koti õlgadele
kiirustades suutsin heita,
kui rong uksed juba sulges
ning jõudis jaamast ära sõita,
jättes jahmunult mind maha.
Šokk halvas hetkeks kogu keha,
justkui nõrgaks võttis jalust.
Rong kadus silmapiiri taha.
Ma ei teadnud, mida teha,
sealsamas pingil leidsin koha.
Õnneks oli mul veel raha.
Sisse kassaluugipilust
lükkasin ma rahatähe.
Kassas istus tüse tädi,
kes veel sõimama mind pidi,
tuju oli niigi nadi.
Selgus, raha andsin vähe,
see ei tulnud mulle pähe,
kuid nüüd oodata mul kästi.
Siis viskas luugist pileti,
peent kirja sel jäin lugema,
ei paistnud kellaaeg sel hästi,
kui silmanurgast nägema
järgmist rongi juhtusin,
sel uksi juba suleti
ja valjult veel signaali lasti.
Mu ihukarvad tõusid püsti,
hambad läksid vihast risti.
Selsamal hetkel kohtusin
ma jaamas mustlasnaisega,
kes vestles valjult teisega,
siis pilgu minu peale pööras
ja järsult käest mul kinni haaras,
et ma ei saaks vist pageda.
Mustlasnaine nägi ette,
et ma ei tohiks üldse mitte
täna kusagile sõita,
ta ei selgitanud, miks.
See jäigi arusaamatuks.
Ja et lotoga võin võita,
mu käelt sai seda lugeda,
kuid needus tuleb võtta maha.
Andku kõigepealt ma raha
ta sugulaste toetuseks,
10 euri oli taks.
Miskit sisemine hääl
mu sees vist püüdis öelda,
kuid tundus väga soodne diil,
mis seal ikka mõelda,
sest senist ebaõnne veel
ma ei tahtnud kogeda.
Sentidest ma püüdsin saada
teenustasu kokku, aga
need ei sobinud vist talle.
Rehmas ainult käega mulle.
Samal ajal sõitis jälle
Tartu-Tallinn rong must mööda
nii et tuulekeeris taga,
nägin ainult rongi saba.
Lõuna oli läbi juba,
ma ei tahtnudki nii väga
enam rongisõitu teha
ega Toompea torne näha
ega vanalinna maju
ega Kadriorgu kaeda
ega sealset lossiaeda.
Võtsin takso, sõitsin koju.