23. september 2018

Kallis Päevik, ostsin ratta.
Seni olin käinud jala,
kuid mu kolkast koduküla
küllalt kaugel asub linnast.
Bussisõit on liigne luksus,
ei taha rääkidagi hinnast.
Pole meil siin kuskilt võtta
bussisõitu ilma eest,
nagu raadios ükspäev rääkis.
Pea iga päev ma olin hätta
jäänud töölejõudmisega,
ülemus mul hüppas turja
oma korranõudmisega.
Süda topeltkiirelt tuksus,
ma veidi pelgan seda meest,
vaid vehkis kätega ja röökis
sõnu valimatult näkku,
küll võis teha häält ta kurja,
uksel iga kord lõi lokku.
Läbi käisin tulest, veest
et saaks rattaraha kokku.
Leivakõrvast niigi nappi
enam ma ei ostnud poest.
Tühjendasin riidekappi,
et kirbuturul müüa maha
kaltsud, mis on läinud moest.
Ja täitsa ulme, millist pappi
võib saada tühja taara eest.
Tööl ületunde tahtsin teha,
taas tekkis sellest tüli,
sest ülemus mul palgaraha
nende eest ei tahtnud maksta,
nüüd siis hoopis minul tuli
see verbaalselt välja peksta.
Minu töö ja vaeva vili –
seisab toas mul ratas uhke,
kuid väljas sajab, algas sügis,
üks põlluhiirgi tuppa trügis.
Kui praegu välja ajaks ratta,
ma jääks kohe kinni mutta
me kehval külavaheteel.
Kuniks tee on jälle tahke,
boss mul oli nõnda lahke,
ju oli muutunud ta meel,
et andis auto tööle sõita –
võimas maastur neliveoga,
pole näinudki nii suurt,
ka piiranguta küttekaart
ja veel palgalisa peoga.
Ju ma olen seda väärt,
mulle kohe meeldib võita.